***

2021 – paranemise aasta?

Mida ma iseendalt sellel aastal ootan? Ausalt, ma olen seda tüüpi inimene, kes mingeid lubadusi ei anna, sest kui ma annan lubadusi, tean juba eos, et need jäävad täitmata. On alati nii olnud. Seega, kui minult on nende 4 päeva jooksul küsitud, mis on minu uue aasta lubadused, olen ma vastanud tuimalt: ei olegi.

Ma ei arva, et muudatused peaks algama esmaspäeval, uuel kuul või uuel aastal. Need peaks tegema kohe. Kuigi jah, olen ka mina olnud see inimene, kes dieediga ootab uue kuu esimese päevani või koristamisega esmaspäevani.

Minu eelmise aasta suurim saavutus oli see, et ma jäin ellu. Kellegi jaoks ilmselt nii tühine, ma tean, aga minu jaoks oli aasta lõpp eriti nukker. Lihtsalt oli selline tunne, nagu jookseks hästi pikka maratoni, lõpp juba paistab, aga sa lihtsalt ei jaksa enam joosta ja roomad lõpuni, samal ajal hinge heites.

Ma olen iseendaga nii fu*ked up jälle ja kuna Geit hetkel on töötu, siis terapeudi juurde ma minna ei saa. Lihtsalt ei ole võimalik seda 50€ välja käia. Niisiis olengi nagu alguses tagasi. Kuna psühhiaatrite järjekorrad, kellele peab ainult viieka maksma, on ulmeliselt pikad, siis kirjutasin perearstile. Eks näis, mis ja kuidas edasi. Üldse on see süsteem nii jama. “Esimesed ajad on kolme kuu pärast”. Seni peaks ma lihtsalt surema v?

Ma lihtsalt olen nii väsinud kõigest. Midagi justkui teinud ei ole, aga selline väsimus on peal.

Ma ei jaksa midagi teha. Mul on lihtsalt jõud otsas. Ma ei taha välja minna, ala jalutama, ma ei taha kellegagi eriti suhelda. St raske on end kodust välja saada ja kellegagi suhelda. Ma nutan palju. Ma olen väsinud – ma ei saa magada. Und õhtuti ei tule ja kui tuleb, siis on see nii õrn, et iga pisiasja peale tõusen üles.

Ma ütlen ausalt, olen elust niiii väsinud ja siis on veel lapsed. Oh, ilma nendeta oleks ma vist diivanile ammu ära mädanenud. 😀

Ma tean, et selles olukorras olen ise 100% süüdi. Käin paar korda arsti vastuvõtul ära ja elu tundub nii lill, et “ah enam ei ole vaja käia juuu, äww.” Või antidepressantidest võiks omal käel loobuda, sai võetud küll paar kuud ja äwww, elu ju lill. Tekib see tunne, et noh, aitas küll, nüüd on kõik korras. Ja mõnda aega ongi kõik korras. Ja siis on jälle per*es. Ja süüdistada saab vaid iseennast, sest keegi teine ei olegi süüdi. Ainult mina ise saan ennast aidata. Keegi ei tule ise siia ja “ravi” mind terveks.

Sellel aastal tahan ma veel enam keskenduda oma vaimsele tervisele. Tunnen, et kui ma olen omadega nii läbi, ei suuda ma olla teiste jaoks olemas. Seega, ärge üllatuge, kui sellel aastal on tulemas minu elus suuri muudatusi, sest ma olen väsinud sellise elu elamisest. Ma tahan näha jälle värve, ma tahan jälle tunda tundeid, sest hetkel on mul enamus asjadest täiesti suva. Ma tahan jälle energiast pakatada ja teha asju ja olla rõõmus ja olla see cool mom, kes ma varem olin.

Olla 9 aastat lastega kodus pole mingi meelakkumine, ütlen ausalt. Visata kõik ära ja pühendada ennast täielikult lastele pole üldse hea mõte. Kui karmilt see ka ei kõlaks. Iga inimene vajab endale oma aega, oma tegevusi, oma asju. Mul neid pole.

Mul on vahel selline tunne, et depressioon on palju hullem haigus kui koroona. Pead kandma palju erinevaid maske ja ei saa neid iga kell ära võtta, aga seesmiselt ikka samal ajal sured. Sümptomid kestavad aastaid ja aastaid ja kas päriselt saab sellest üldse terveks? Ma millegipärast ei usu seda… Koroonaga saad kohe arstiabi, depressiooniga öeldakse sulle, et oota, järjekorrad. Lihtsalt üks vaikne enesetapp…

Ohjah… pikk jutt, teadagi, mis jutt. Lühidalt: ma olen omadega pekkis ja ma ei tea, mida teha, kuidas teha ja lihtsalt ärge pange mind tähele. 🤣

Ma ei tea, kas 2021 on paranemise aasta, aga vähemalt ei ole ma enda osas alla andnud eks. See on hea märk ju 😉

35 kommentaari

  1. P

    4. jaan. 2021 at 05:08

    Nii tuttavad mõtted. Ma ei saa öelda, et 2020 üdini halb oli, sest meie pere täienes ühe väikese beebi arvelt ja lastega on olnud toredaid hetki palju. Aga ma olen ka iseennast ära kaotanud ja käest lasknud. Samamoodi väsinud, midagi teha ei taha. Ülekaaluline. Ja siis on süümekad. Eelkõige laste ees, et neil selline ema on, ma peaksin ju eeskujuks olema. Mäletan, et kirjutasin sulle ükskord kommentaari, et sa peaksid rohkem endale mõtlema ja mingeid enda tegevusi tegema. Midagi, mille üle saaksid uhke olla. Teistele on palju lihtsam selliseid asju öelda, kui ise teha…. Ma olen samas paadis. Oleksin selle kommentaari peaaegu ära kustutanud, sest noh keda ikka huvitab. Aga las jääb. Kui tunned, et tahad kellegi samasugusega rääkida, võid mulle kirjutada.

    1. Jane Almers

      4. jaan. 2021 at 05:43

      2020 oli meile ka sellessuhtes hea aasta, et saime ju oma maja. Aga samas jällegi näitab see seda, et olgugi suur maja ja aed, siis… materiaalsed asjad ei korva vaimseid puudujääke 🙁

  2. Merrr

    4. jaan. 2021 at 05:18

    Mu päevad mööduvad ka kuidagi täiesti suva hetkedel pillides . Väsinud sellest rutiinsest elust .Väsinud sellest,et iga kuu juba kaks aastat oota triipe aga neid ei tule ja ei tule. Pühade tõttu lükkus ka kuntstliku viljastamise plaan edasi,mis tekkitas oma korda stressi juurde. Kui mõni ei taha inimesi näha siis ma tahaks just kellekagi rääkida ja jalutada aga enamusel tutaval on koguaeg vabandused ,,pole aega jne ,,. Nii palju kui neid alles üldse on jäänud kuna enamus ei saa aru ,et kui nad on lapsed saanud nad ei peaks mu elust lahkuma ,see teeb mu elu pigem raskemaks kui nad ära kaovad. Üle pika aja Laupäeval oli tore päev mehe ja ta töökaaslase perega aga õhtuks koju jõudes oli jälle kuidagi morn olemine ,et nagu ei suuda positiivselt võta neid hetki vaid tekib see tunne et ahh see ju nagunii kaua ei kesta see ,,lõbus hetk ,, vaid kaob sama kiirelt ja rutiin jätkub. Iga pisi asi ajab ka kuidagi selle stressi tõtu närvi. Ma imestan,et mees on nii tugev olnud ja toetab mind olenemata et ma võin vahest ikka väga ära flipida kui halvad hetked ja tunded üle keevad. Soovin ka ,et see aasta läheb edasi ikka paremaks ja saaks tervemaks oma emotsioonid ja olemise .

    1. Jane Almers

      4. jaan. 2021 at 05:44

      Mul oli ka mingi aeg see vajadus kellegagi suhelda. Et nad tuleks küll või läheks ise külla, aga see ka suht olematuks muutunud…

      1. Merrr

        4. jaan. 2021 at 05:55

        Nii on ja et mingi hetk lihtsalt tekib täielik vajadus rääkida kellekagi kes nagu pole otsene pereliige aga samas teab ja saab aru mida sa tunned ning kuulab ka päriselt mitte aind ei tee nägu et ta tajub asja.

        1. E.

          4. jaan. 2021 at 10:36

          http://www.peaasi.ee ehk saad veidi kiiremini nõu. Nemad raha ei võta.

          1. Jane Almers

            4. jaan. 2021 at 10:50

            Suht pointless koht… Ma mõtlesin, et saan ka sealt kiiremini abi. Sealt aga anti mulle vastavad lingid, kust ma abi otsida saaks (vastavalt elukohale siis). Et jah…

  3. Anu

    4. jaan. 2021 at 05:34

    Absoluutselt täiesti mõistetav olukord, soovin sulle jõudu tegemaks neid väga vajalikke muudatusi ✨

    1. Jane Almers

      4. jaan. 2021 at 05:44

      ❤️

      1. A

        4. jaan. 2021 at 06:44

        Mina pole kunagi mingeid lubadusi andnud, tuleb see mis tuleb. Oeh see kaalu teema on ka üks lõputu rada mis ei lõppe kunagi ise ka juba 3a üritanud alla võtta aga alati läheb lappama. Mingiaeg olid mul kompleksid nii räiged enda keha suhtes tundsin ennast nii suurena ja sättisin end alati ja oli nii stressis mida keegi arvab jne oli koguseg peas aga nüüd olen nagu käega löönud savi mis keegi arvab ja olen selline nagu olen kasvõi oma lisakilodega, las need siis olla kõik ei olegi ideaalsed ja ei peagi olema! Endal ka kuidagi vabam olla kui ei mõtle sellele keha kaalule koguaeg kuidagi parem ja lihtsam on. See ei taha suhelda kellegiga jne ka päris tuttav teema endalgi vahest nii et tahaks lihtsalt olla ja mitte kellegiga rääkida.
        Igastahes sina näed küll supper hea välja ja mingi mõnus vaib sinu juures oled ka kuidagi vabam jne paistab kaugele välja 😉
        Aga ega päevad ei olegi vennad.

        1. Jane Almers

          4. jaan. 2021 at 07:02

          Ma ei tea, kus ma hetkel oleks, kui oma keha pärast peaks ka veel põdema. See võib tunduda kellegi jaoks üsna imelik, aga mul on hetkel oma kehast sellesmõttes küll nii savi, et ma ei põe üldse, kas ma näen välja nii või naa, on neid kilosid rohkem või veel rohkem või palju neid voldikesi on. Ma päriselt tunnen ennast oma kehas hästi. 😉 Ma loodan, et see jääb ka nii. 😉

      2. Sandra

        4. jaan. 2021 at 08:35

        Oi kui tuttav see kõik on.
        Ma olin enne 2019a samas seisus. Mul olid võlad. Mul oli elukaaslane, kes ei teinud mind õnnelikuks. Mul oli halb. Olin ülekaaluline. Olin õnnetu. Kuna lõin käega ja mõtlesin who vares. Parem olekski kui mind poleks jne. Läksin psühholoogi juurde ja parim, keda noh olen näinud. Ja eksole. Ta aitas mind teistmoodi näha asju. Vb olin pead juba endale asjad niigi selgeks teinud, sest noh vaevalt et päriselt peale esimest korda sa tunned end juba tervena. Aga ma võtsin lisaks 1kuu ka AD. Lõpuks lahenes asi nii, et kui tundsin et on ok kõik, siis jätsin ära AD. Ja mõtlesin, et vahet pole mis kaaslane arvab, ma elan endale. Kaaslane ütles koguaeg et ma olen hull.. Ulgusin ju ja mida veel. Läksin isaga reisile 2019a ja leidsin endale praeguse kaaslase. Lühidalt tegin muutuse. Ma teadsin mis mind häiris ja nii oligi. Lõpetasin kõik. Võlad said tasutud, suitsetamise jätsin maha, kaal langes, armusin. Jätsin vana mehe maha. Ma ei soovita sellist asja küll, kuna kui suhe toimib on hästi. Aga point on et kui saad aru mis sind häirib tuleb võtta see julgus.
        Kui aga endas on nn viga et ala masendus ja eu ole rahul endaga siis aitab psühholoog, AD ehk ja enda mõtlemine posiitiivselt. Okei kadus ära kuhu jõuda tahtsin. A et kõik pole lihtne, kindlalt mitte. Aga mina olen alati nõus kuulama /lugema. Ma eriti selline näost äkki võõrastega suhtleja pole aga kirja teel alati olemas. Saan end lahti kirjutada. Igal juhul, ma tean et on raske eriti laste kõrvalt aga… Proovi mõelda positiivselt, või proovi mõelda mis sind päriselt nö häirib või kurvaks teeb. Sest vb sa pole veel arugi saanud mis on see mis sind selliseks muudab ja vb saad seda muuta lihtsasti kui teada saad.
        Edu Jane! Sul on imeline perekond ja oled väga tubli 🙂

  4. T

    4. jaan. 2021 at 06:30

    Minu 2020 oli peadpööritav ja üliraske. Nii kui korra tundsin, et nüüd läheb hästi ja edeneb, varises kogu mu maailm jälle kokku. Raha terapeudi juurde minekuks ei ole ja eluliselt lihtsalt alla andnud juba. Tunnen end lootusetu, rumala, saamatu ja inetuna. Kogu kombo. Ja kirss tordil oli kui 25.12 nüüdne eks mu pikalt pekki saatis. Eelmine päev olin kogu ta maailm ja nüüd käitub nagu ma oleks surnud ja mitte kunagi eksisteerinud. Olime koos 2aastat. Põhjust ei tea siiani. Katkine, ärevil ja poleks põnni, kõlguks ammu kuskil puu küljes. Hands down,tegelikult ei teeks. Lihtsalt vahel mõtlen kas inimesel võiks lõpuks ometi midagigi hästi minna.

    I feel you. See you. Believe in you.

    1. Jane Almers

      4. jaan. 2021 at 07:03

      Pliis otsi abi. Nagu päriselt. 😉 Kasvõi kurda perearstile alustuseks.

    2. Kadi

      4. jaan. 2021 at 09:31

      Ma mõistan Su tundeid. Tean, kui on raske olla, siis see tunne tundub nii suur ja tugev. Mõtle kui tugevad tunded sul kunagi oma esimese armastuse vastu oli või mis iganes tunne. See on tunne. See tundub see hetk kui kogeme tugev ja suur. See läheb üle. Sellest jääb tunne nagu ma ei mõistaks. Tegelikult ma mõistan. Ma olen elus nutnud terve maailma pisarad kokku, sest olen ülitundlik inimene. Asjad mida inimesed kogevad lihtsalt ja kergelt on minu jaoks palju võimsamad ja tugevad. Sellistel hetkedel aitabki vist kaine mõistusega mõtlemine, mitte tunnetega. Mehi on maailmas miljon, ma tean, et tahad seda eksi jne. Aga on läinud kuue lapsega ka mehele, on hambutud ja ülekaalulised ka leidnud endale. Elus kõik on suhtumise küsimus, kuidas ise suhtud asjadesse. On vaja leida positiivsus üles. Sul on oma põnn, maailmas on palju inimesi, kes pole võimelised lapsi saama isegi. Otsi positiivset, mitte negatiivset. Raamatutest leiad abi ka natuke, pane põnn tuttu ja loe 😍Sa oled liialt keskendunud negatiivsele vist, nii elu muutubki negatiivsemaks. Hakka otsima oma elus kõike head. Tegelikult on elus nii, et terve elu sa peadki oma mõtteid valitsema niiöelda. Inimene mõtleb, et mis ma pean siis oma halva elu ilusaks mõtlema vä… Ei, märka head ja kui saad midagi parandada ja muuta oma elus, siis muuda. Väikeste sammudega, sest kõigeks läheb aega. Inimene kasvab ka üldiselt ema järelvalve all umbes 18 aastat, see tähendab, et õppimine ja kasvamine ning arenemine võtabki aega. Ei tasu endalt kohe kõike ja korraga nõuda. Ka kõige ilusamad inimesed on tundnud end lootusetuna, nad lihtsalt ei ütle seda kõva häälega välja, sest neil jääb julgusest puudu. Rumal vastu aitab õppimine 😍õppimiseks pole kunagi hilja, koolitused, kaugõpped jne 😍 saamatu kohta -harjutamine teeb meistriks. Meist on palju hullemad olukorras inimesi. Mu sugulane võttis endale ratastoolis mehe, mul on ilus töökaaslasest mees, kellele on ühiskonna mõisted siis ülekaaluline naine. Seni kuni elame, meil on kõik võimalused ees

      1. Saara

        5. jaan. 2021 at 01:29

        Jumala eest, aamen! Pole ühtegi sõna lisada!!!

  5. Elis

    4. jaan. 2021 at 06:44

    Mnjaa…olen ise ka antidepressantide peal juba septembrist. No ja kahjuks ei kujuta elu ilma nendeta enam ette. Kõik sõbrad on öelnud,et vana mina on lõpuks tagasi. Ilma nendeta olin lihtsalt mingi…vare? Ei tuju,ei jaksu ega jõudu,istusin oma rõdul ja lihtsalt nutsin.. Ma ei tea kas jäängi neid elu lõpuni sööma aga palju paremaks teevad enesetunde. Ja mina andsin endale küll 2 lubadust: õppida uuesti korralikult sööma (olen see kes hommikuti ei söö ja asendan toitu kohvi ja suitsuga) ja üritan lihtsalt rohkem vabas õhus liikuda. Depressiivsele inimesele on värske õhk üks parimaid ravimeid üldse!

    1. Jane Almers

      4. jaan. 2021 at 07:04

      Mul ka see söömine on nagu on. Võiks korrapärasem olla. 😉

  6. Inx

    4. jaan. 2021 at 07:22

    I feeel you! Alati samastun sinuga nende tunnete teemal. Mul olid veel lisaks meeletud ärevus ja paanikahood 🙁 Löpuks kartsin välja minna koos lapsega, kartsin et tuleb hoog peale ja ma ei tule sellega toime, et juhtub midagi jne. Olin lopuks nagu inimvare ja deprekas.
    Lopuks sain AD-d peale. Suvest saadik olen neid votnud ja enesetunne kordades parem! Ei ole olnud paanika ja arevushoogusi mis elu segasid. Eks ikka tuju kehv ja masendus vahepeal, aga mitte sellisel moeln nagu enne seda.

    Vahemalt saan jalle elada, ilma et ma kardaks koguuuuaeggg.

    1. Jane Almers

      4. jaan. 2021 at 07:38

      Heeee, mul ärevus ja paanika juba 8 aastat olnud. Tead, selle aja jooksul nendega nii sõbraks saanud, et ei märkagi neid peaaegu üldse. 😀

  7. Reti

    4. jaan. 2021 at 08:03

    Ma ei tea, lugedes teisi kommentaare, võiks öelda, et mul läheb isegi hästi. Tegelikkuses on mul regulaarne ärevus, hommikuti, ärgates ja taas selle maailmaga kohanemine ja õhtu poolikul. Neid samu hirme ja tundeid olen tundnud küll, aga ma olen leidnud enda jaoks uue suuna. Kui ärevus peale tuleb ss nr 1 on muusika, kuula, laula,tantsi ja selle kaudu lased minna. Kui ikka väga halb, ss youtubis meditatsioon ja eneseabi videod peale(ingliskeeles). Aga jah samuti lähen Teraapiasse ja püüan selle päris enda üles otsida, see vana hea rõõmurull ilma nõmedate mõteteta, eks neid oli ka varem,aga ma ei kartnud neid. Aa psühholoogi juurde sain omalajal saatelehega st tasuta, aga mina siit abi ei saanud. Otsin abi mis aitab mind igapäeva elus, lobiseda on mul sõbrannadega küll. Sellised mõtted 😊👌

  8. Kati

    4. jaan. 2021 at 08:07

    Miks teie vanemad ei aita teid see ei ole reaalne püsida aktiivne ja adekvaatne nelja lapse kõrvalt kordagi puhkamata või rutiinist välja tulemata. Kui poleks töökaotust mehel siis ütleks, et võtke lapsehoidja kasvõi üheks nvks kuus pere24.ee mu arust sai vaadata neid lapsehoidjaid soovitustega. Sulle aga jõudu ja jaksu su ema võiks ka su blogi lugeda ja aidata inimlikult nagu normaalsed vanaemad, te noored inimesed siiski tahaks ju ka korrakski oma aega. Igastahes loodan, et saate ree peale tagasi eluga. Nagu mu vanaema ütleb kui mul mingi jama toimub parasjagu “Me kõik oleme selle nooruses läbi elanud” ja nad ongi ja hullemini veel kui meie hetkel siin elame. Aga see vaimne tervis muutub kindlasti siis kui lapsed suuremad ja saavad ise hakkama seni kuni on igapäev ühed samad liigutused ja olemised siis peab tõesti üritama lihtsalt ellu jääda 🤣😀

    1. Jane Almers

      4. jaan. 2021 at 08:12

      Mu ema loeb mu blogi, aga neil koroonahirm nii suur, et ei saa enda juurde võtta. V.a mu õe last. Teda saavad. 😀 Ma üldse ei viitsi sellele oma närvirakke kulutada. Elagu oma koroonahirmus. 😀

      1. Saara

        5. jaan. 2021 at 01:35

        Jah, pole mõtet oma närvirakke sellele kulutada. Täna just rääkisin oma tütrega minu emast. No masendav. Kui ma loeks oma lapse selliseid mõtteid ja tundeid, siis jookseks ta juurde ja annaks kõik ära, et olukorda leevendada.

  9. Keegi

    4. jaan. 2021 at 09:45

    Oeh.
    Võib vist öelda, et tean mida tunned.. 2020 oli kohutav aasta ja lubasin, et 2021 võtan end kokku ja tegelen iseendaga.. aga esimesed 4 päeva on läinud ikka vana rada 🙁
    Esiteks kevadel jättis mees maha… Üks hetk SMS et ei tule enam.. ja siis hakkas käima kuni suve lõpuni ja ma muidugi loll olin ise palusin tagasi .. muutusin jne.. ja siis oktoobris jälle SMS et ei tema ei tule enam koju.. ja jätkub see et käib nädalas korra ja saab kõik mis tahab ja läheb jälle.. see tekitab stressi.. masendust jne.. ongi tunne vahest et paneks nööri kaela aga mul 3 Päkapikku kelle nimel ei saa.. vihkan oma keha.. üldse iseennast… Kevadest saati on mu kaalule lisandunud 20+ kg ja ma ausalt olen avastanud et kui tunnen end halvasti ja kurvana ma söön.. seega söön ma 24/7… Ja kahjuks kuhugi pöörduda ei saa .. erakad kallid ja samas ei saa ma perearstilegi sest lapsi pole panna kuhugi…
    Mu päevad algavad ja lõpevad igapäev samamoodi… Ma ise tean et ma vajan abi aga ei oska kusagilt seda otsida ja olgem ausad pole võimalustki..
    Aga ole tugev ja loodan, et Teie perel läheb kõik kõige paremini .

    1. Jane Almers

      4. jaan. 2021 at 10:53

      Siin jagatakse väga head nõu, ehk saad ka abi 🙂

  10. Anna-Liisa

    4. jaan. 2021 at 09:51

    Tallinna ja Tartu psühhiaatriakliinikutes võtab lisaks psühhiaatrile vastu ka vaimse tervise õde. Nende järjekorrad on reeglina lühemad (mitte küll nüüd päris paaripäevase ooteajaga, aga siiski lühemad) kui psühhiaatril ja visiiditasu on samuti viis eurot. Mina alustasin just sealt, saad oma mure ära rääkida ja ta suunab edasi vastavalt teema akuutsusele kas psühholoogile või psühhiaatrile ja tema kaudu suunamisel on järjekorrad lühemad kui siis, kui ise üritad saada psühhiaatrile või psühholoogile. Vajadusel kirjutab ooteajaks antidepressandid ka välja. Alustasin ise just niipidi, sest otse spetsialisti juurde olid ooteajad nii megapikad. Äkki proovi ka seda varianti?

    1. Jane Almers

      4. jaan. 2021 at 10:52

      Aitäh sulle! 😉 Pean alguses nõu perearstiga ja siis vaatab edasi. 😉

  11. Mirjam

    4. jaan. 2021 at 10:26

    Depressiooni ja ärevushäiretega esmane pöördumine peakski olema perearstile. Kui perearst näeb, et ta ei saa ravimisega hakkama või on kahtlus diagnoosi õigsuses, saab ta teha e-konsultatsiooni psühhiaatrile. Psühhiaater hindab olukorda, annab ravisoovitused või vajadusel kutsub tavaliselt lähinädalatel enda vastuvõtule. Kui perearst on suhtumisega: mina selliste asjadega ei tegele jne. Siis saab pöörduda erinevate psühhiaatriakliinikute valvearstide vastuvõtule. Abi ei pea kindlasti ootama 3 kuud kui seisund kehv. Lisaks on perearstil olemas teraapiafond, mille kaudu vajadusel patsiente psühhoteraapiasse suunatakse. Jõudu!

    1. Jane Almers

      4. jaan. 2021 at 10:51

      Jaa, ma nüüd alustasingi nn otsast ja läksin esialgu perearsti juurde. 😉

  12. Stinnn

    4. jaan. 2021 at 10:29

    ❤️❤️❤️

  13. Birgit

    4. jaan. 2021 at 11:13

    Esmalt soovin öelda, et imetlen sind ning kõik mida sa enda elust jagad, võib mõne täiesti võõra inimese jaoks olla elumuutva tähtsusega! Mina isiklikult olen tänu sinule raseduskriisi nõustaja poole pöördunud, just seetõttu, et sa paar aastat tagasi nii kenasti jagasid oma kogemust ning julgustasid minema. Ning kuigi ma lõpuks valisin endale hoopis teistsuguse teraapia kui tavameditsiin pakub, siis olen ikkagi tänulik, et sinu sõnad panid minu päästmist ootava keha lõpuks tegutsema. Aitäh sulle selle eest!
    Minul oli möödunud aasta väga koledaid hetki täis, sest minu sees oli meeletu viha, mida ma polnud suuteline kinni hoidma. Süütunne saatis igal sammul ning eluisu aina hääbus ja hääbus. Aga teraapia teeb tõesti imesid! Lausa šokeeriv võib olla oma elatud elule tagasi vaatamine, kui mõistad, kuidas lapsepõlvest saadud uskumused su valikuid igal hetkel väänanud on. Aga nende teadmiste ja igapäevase mõttetöö tulemusel on maailm palju kaunimaks paigaks saanud 💛 Ma soovin, et mul oleks oskus jagada või kasvõi kirjeldada seda tunnet, mille toob oma väes elamine 😊

  14. Getter

    4. jaan. 2021 at 11:26

    Neid psühhiaatriaegu tšeki nt kliinikumi ePatsiendist (https://epatsient.kliinikum.ee/, te ju Tartule suht lähedal) jooksvalt, arstid lisavad need sageli alles kuu aega ette (mu psühhiaater just täna ütles seda). Ma ise sain kolme nädalaga aja, kusjuures jõulupühad olid vahel. Aga üldiselt jah, antidepressantide ravi kestab miinimum 6 kuud, see, et kohe heaks läheb, ei aita kahjuks luua pikaajalisi muudatusi. 🙁 Ise aasta aega võtnud ja lõpp ei paista. Seni, kuni psühhiaatri juurde aega ootad, püüa ise ka juba pingutada, et sügavamasse auku ei kukuks. Ütled, et Geit on praegu kodune, saad äkki mõne koostööpakkumise raames vms mõneks päevaks üksinda kuskile hotelli v spaasse puhkama minna, et lastest eemal olla? Usun, et mingi taoline positiivsuse-laks oleks sulle kindlasti suur abi. Samuti (saan aru, et mitte hetkel, depressioonis inimest selline asi väga ei koti) leia endale väikeseid eesmärke, mida täita ja kust seda enesega rahulolu ja saavutuse tunnet hankida. Võta eesmärgiks lugeda nt x raamatut kuus, teha x korda nädalas trenni , õppida tegema mingeid uusi teiste rahvusköökide toite … see eesmärk võib olla ükskõik, mis. Või nt mõni gümnaasium pakub e-õpet (n https://ag.tartu.ee/oppetoo/eope/?), äkki võtta mingi taoline suurem amps ette, kui juba paremaks läheb, et seda musta auku tagasilangemist samal põhjusel enam ei tekiks?
    Btw, praegu on seoses koroonaga ka need ooteajad pikemad, TÜ psühhiaatrias praegu vähemalt osad vaimse tervise õed ei võta nt vastu ja arstid täidavad osaliselt nende kohuseid.

  15. K.

    5. jaan. 2021 at 10:51

    Kui olukord on väga hull, võid pöörduda valvepsühhiaatri juurde. Tallinnas täitsa olemas, Paldiski mnt Psühhiaatriapolikliinikus päevasel ajal (kl 9-16) ning Psühhiaatriakliiniku valvetuba 24/7 avatud. Saan aru, et Tallinnasse sõit ehk raskendatud, kuid see on variant ilma kolmekuuse järjekorrata saada spetsialisti vastuvõtule (perearstid tihtilugu ei ole psühhiaatrias väga pädevad) ning esmase tulekahju kustutatud.

  16. Heko

    5. jaan. 2021 at 12:16

    Ma võtan rohtusid, vähemalt aitab see alguses suuremast august välja ja siis on jaksu ka depressiooni põhjustega tegeleda. Loen hetkel sellist raamatut nagu “Valgus tunneli lõpus”, mis võib ka aidata. Seal on erinevaid harjutusi, et jõuda depressiooni põhjusteni ja lubada endal tunda kõiki emotsioone, mida endale tihti keelame.

Leave a Reply