***

Sünnitusjärgne depressioon: väljamõeldud iba, mille kaela oma haiged mõtted lükata?

Ma isegi vahel mõtlen, miks ma ei ole blokeerinud ära Delfi, Elu24 ja muid selliseid väljaandeid Facebookis – no et ma lihtsalt ei näeks, mis sealt tuleb ja mida seal all kommenteeritakse.

Aga täna ma näen ja teate, ütlen ausalt, sealsete kommentaaride põhjal mul vist oleks iga päev millestki kirjutada, sest see on lihtsalt…. mahlakas värk, mis artiklite all toimub.

Täna sattus mu feedi artikkel ühelt emalt, kes rääkis sünnitusjärgsest depressioonist üsna ausalt ja ilma igasuguse filtrita.

See lugemine oli valus. Tundsin ennastki ära mõnes kohas, kui hakkasin mõtlema ajale, mil oma esimese lapse sain. Võin öelda, et tol ajal läks ikka väga palju asju lappesse, millele ma tänaseni mõtlen ja süda natuke valutab, kuid millest ma tohutult õppinud olen ja siiamaani kompenseerin hoolitsuste, hellituste, kallistuste ja positiivsete sõnadega.

Sünnitusjärgne depressioon on karm. Kõrvalseisjale, kes ei ole seda kogenud, võib üsna karm lugeda olla, mida depressioonis emad kõike mõtlevad, aga see on elu ja tihtipeale enamasti need inimesed ei suudagi mõista. Kõigile ei ole empaatiavõimet antud ja kahjuks tänaseni elame me maailmas, kus kõik inimesed ei taipa, et kui midagi toetavat või head ei ole öelda, tasuks üldse vait olla.

Ja ma mõistan ka seda, et on raske mõista neil, kellel pole depressiooniga mingit pistmist olnud või kellel lapsi ei ole, see on ka täiesti okei. Ma olen olnud ka olukorras, kus ma ei mõista, miks üks või teine nii teeb – aga mina ju ei tee.

Depressioon on valus ja raske teema. See on pikk võitlus iseendaga, oma tunnete ja mõttemaailmaga. Vaimne ja füüsiline sõda sinus. Depressioonis olles võid öelda ja mõelda paljusid asju, mida sa tegelikult üldse ei taha mõelda või öelda, samas elad nendega igavesti, sest olenemata sellest, et sa saad tervemaks ja sul hakkab parem, siis mälestused sellest raskest ajast jäävad alatiseks sinuga. Oluline on nendega leppida ja rahu teha.

Minu meelest on just hea, et inimesed julgevad oma kogemusi jagada, sest siin ilmas on palju emasid, kes vaevlevad selle hirmsa haiguse käes, aga ei julge abi paluda, sest kardavad ühiskonna kriitikat. Nad kardavad, et neid tõugatakse eemale. Nad kardavad, et neilt võetakse laps ära. Nad kardavad. Nad on esimest korda selles olukorras, üksinda ja nad ei tea, mida teha. See on minu meelest nii hirmus.

Ma tahaks mõnda kommentaari ka kommenteerida, mis seal all oli.

Esiteks see: kes meist on sündinud emaks? Ah? Tõstke käsi! Mitte keegi ei ole. Kas mina täna, nelja lapse emana, olen 100% valmistoodang olla ema? Ei, absoluutselt mitte. Ma õpin pidevalt uusi asju, katsetan uusi nippe, teen teisiti, parandan, kordan.

Emaks olemine ei ole mingi kursus, et läbid oma akadeemilised tunnid, saad diplomi ja oled nüüd valmis ema olema. Sa ei saa kunagi olla valmis selleks.

Teiseks: hukka mõista on alati lihtsam kui mõista eks? Siin on jällegi ehe näide sellest, et ühele emale selline elu sobibki, et tema ja lapse aeg ongi selline, kus nad öösel koos tiksuvad, laps nutab ja tahab süüa, aga kui on emasid, kes tahavad öösel kasvõi natukene magada ja on väsinud vahepeal, siis on ta automaatselt jube inimene? Okei.

Kolmas: ma võin kihla vedada, et paljude tänaste ala 25-35a emad on mõelnud päris hulle asju, nad lihtsalt ei räägi sellest. Kui mu ema oleks mulle kunagi, kui ma veel ise ema ei olnud, rääkinud, et ta tahtis mind kunagi vastu seina visata, sest ma ainult röökisin (pöörakem tähelepanu sellele, et artiklis naine seda ei teinud vaid see oligi ainult mõte) oleks ma vist ennast orbudekodu ukse taha sättinud ja öelnud, et mind hüljati.

Aga kui ta peaks mulle seda täna rääkima, siis oleks mul suht savi.

Neljas: ma ei hakka siia rohkem panema näiteks, aga alati, kui on sellised teemad nagu sünnitus, sünnitusjärgne elu, imetamine… no sellised naiste teemad, kus räägitakse naiste kehadest või naiste vaimsest tervisest, näen ma enamus nõmedaid kommentaare meeste poolt.

Ja nüüd ka mehed platsis kommenteerimas, kui haiged on naised, kellel on depressioon ja sellised ei tohiks meie ühiskonnas olla.

Ma olen sellesmõttes nõus, et mõtted, mis tekivad depressioonis olles, võivadki kohati väga haiged ja räiged olla. Kas te, mehed, arvate, et need naised naudivad neid mõtteid? Nad elavad elu lõpuni selle süütundega, et julgesid pelgalt mõelda midagi nii hullu.

Lisaks – mehed, palju te teate 24/7 lastega koos olemisest? Mul Geit ei kobise kunagi selle kallal, kui tahan puhata või õue kõndima minna või mingit oma aega, sest mina olen enamus aja lastega. Mina olen see, kes on pidanud enamus ööd nendega üleval istuma, nendega haiglas käima ja igasuguseid muid mitte meeldivaid asju tegema.

Naised veedavad väääga palju aega lastega ja ma ei ütle, et see on nõme. Ei ole. See on lahe, aga naised vajavad ka puhkust ja oma aega ja MÕISTMIST.

Ja on ka vastupidi – mehed istuvad lastega kodus ja naised on tööl. Ja see on ka okei. Me kõik vajame lihtsalt rohkem mõistmist, aga meestel on lihtne naisi hukka mõista, sest nende meelest on lastega kodus olemine nagu puhkus palmi all.

Aga mul on hea meel, et mõistvad mehed pole maailmast otsa saanud ja on suutnud säilitada inimliku mõtlemise:

Üks kommentaar oli seal all veel. Midagi sellist, et enne, kui lapse saad, tasub mõelda, kas oled selleks vaimselt valmis.

Mnjah, ma ütlen selle peale vaid seda, et jah, sa saad mõõta seda vaimset valmisolekut, aga lapse saamine ja kasvatamine paneb su vaimse valmisoleku täiega proovile ja sa pead küll mingi imeinimene olema, kui sa kordagi sellel vaimsel teel ei libastu.

Muidugi ei taha ma oma postitusega öelda, et on okei mõelda selliseid mõtteid, kus tahad oma lapsele füüsiliselt haiget teha ja innustada teid kõiki oma lapsi nüpeldama. Ma tahaks lihtsalt natuke mõtlema teid panna. Eriti neid, kes asuvad teisi kohe ründama nende aususe eest.

Ma vaatasin eile ühte filmi ja seal öeldi hästi: “Pole ühtegi võimalust olla täiuslik lapsevanem, aga meil on miljon võimalust olla hea lapsevanem.”

Ja veel üks nõuanne: kommenteeri ainult siis, kui su kommentaar abistab kuidagi teist inimest või rõõmustab teda. Kui sinu kommentaari ainus tagajärg on teisele inimesele haiget teha, siis sa ei aita muuta maailma kuidagi paremaks paigaks.

7 thoughts on “Sünnitusjärgne depressioon: väljamõeldud iba, mille kaela oma haiged mõtted lükata?”

  1. Mul on kuidagi vastupidi. Ma ei ole tahtnud lapsele kunagi miskit teha deprekaga. Pigem on just tunne, et mina olen süüdi ja pole piisavalthea. Olen 4 lapse ema. Vanim on 9 ja noorim saab 9 kuuseks kohe. Vahepeal on ikka selline tunne, et endale midagi teha. Kuid siis nutan oma peatäie ja üritan edasi.

    1. Jaa, neid on nii mitmeid erinevaid vorme, kuidas keegi mustas augus olles mõtleb. Aga ma loodan, et sa otsid abi endale – see ei ole häbiasi. 🙂

  2. Mina tean rääkida vaid niipalju, et nutsin esimene nädal peale sünnitust iga jumalama hommik, et miks ma oma last ei armasta ja mis viga, aga pärast seda see kadus ja ma ei kujuta ette, miks mul see tunne oli, sest ta oli ja on siiani mulle armsaim inimene kogu maailmas. Ju oli väga kerge versioon sellest depressioonist, mis läks kiiresti üle. Ja tänu sellele tundele mõistan igat ema, kes räägib mulle oma kohanemisraskustest titaga 🙂

  3. Kui leian end taas ükskõik mis teemal lugemas delfi või mõne muu ,,lehe,,kommentaare siis mõtlen ka et miks krt ma pidin seda tegema sest enamus konmentaarid kahjuks ei kõlba ilusate silmade jaoks ,mis on väga kurb et miks inimesed peavad kuskil nettis enda probleeme süütute inimeste peal välja elama . 😥

  4. Aitäh 💖 mina ei saanudki aru, et mind, kui välja arvata esimesed nädalad, vaevas tõsine depressioon kuni selle hetkeni, kui imetamise lõpetasin (1 aasta 4 kuud). Ja sellest välja tulemine võttis ka aega. Siiani vahest kukun sinna, kuid oskan seda juba ära tunda. Tunnen ka, et see on väga vaikitud teema ja ka lähedastelt sain palju hukkamõistu, kui end püüdsin ausalt avada.

Vasta Ema.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga