***

Raseduse ülekandmisest

Ma ei taipa, miks Marianni ülekantud rasedusest nii suur teema tehtud on ja miks ta ise seda sellise paanikaga vastu võtab… Või noh, saan tegelikult aru ikka ka, sest kui keegi mulle tuleks rääkima, kuidas mu laps tänu sellele surnuna sündida võib ja kuidas lapsel ikka suure tõenäosusega midagi viga on, kui hiljem sünnib, siis mul keeraks ka vist ära. Uskuge või ei, ükski peagi sünnitav naine ei tahaks midagi sellist lugeda. Eriti veel, kui kannad esimest korda rasedust üle.

Teate, ega mul ka see sünnitus mägede taga pole ja ma olen juba algusest peale harjutanud ennast mõttega, et 42 nädalat kannan kindlasti oma beebikest. Miks? Sest et ma olen kõiki oma lapsi üle kandnud ja minu jaoks, vastupidi, oleks hirmutav, kui nüüd laps peaks varem või hoopis õigel ajal sündima.

Kuna ma olen igat last üle kandnud, peaaegu kaks nädalat, siis vilistaks ma kõigi nende oletuste peale, mida inimesed huupi kommentaariumites loobivad, endal meditsiinilise hariduse tase null. Muidugi, ma ei ütle, et ülekandmisel kindlasti pole halbu tagajärgi. Kindlasti on neid ette tulnud, aga mulle on iga rasedusega arstid rääkinud, et sellest ei ole midagi hullu, see ei avalda halba mõju lapsele ja põhjus, niks laps ise tulema ei hakka, polegi päris täpselt teada. Lihtsalt oled rohkem arstidel luubi all ja jälgitakse, et kõik ema ja lapsega korras oleks.

Seega pole ma kunagi muretsenud. Samas ei ole mulle keegi kunagi öelnud ka, et vot ülekantud laps võib sündida surnuna või haigena. Nüüd ma muidugi selliseid tobedusi enam tõsiselt ei võtaks ka, sest… kogemus.

Jah, eks üsna väsitav on küll tatsata selle ilmatu suure kõhuga lõpus ringi ja aina kuulata neid tüütuid küsimusi. Nagu naine ei olekski enam naine vaid kõik ootaks, millal ta juba pudeneb. Enam muud jututeemat nagu ei osatagi üles võtta, kui et millal sünnitama, kuidas sa ennast tunned, kas lõhki ei lähe, kaua sa jaksad, äkki on sul üks titt sinna juurde kasvanud? Kõik keerleb raseduse lõpus selle ümber.

Ma juba olen arvestanud, et mu beebi tuleb aprillis, sest tähtaeg on 28.03, aga no… oleks imelik, arvestades eelmisi ülekandmisi, et ta õigel ajal sündida kavatseb. Ma ise mõtlen, et ju siis beebidel olnud mu sees hea soe lebotada, et ei tahagi tulla, millel pole muidugi mingit tõepõhja all, aga endal ju hea mõelda, sest kõigel peab mingi põhjus siin elus olema. 😀

7 thoughts on “Raseduse ülekandmisest”

  1. Minul on kolmest rasedusest kaks üle kantud. Esimene laps sündis esilekutsumisega 42+0(poiss), teine oli päevapealt (tüdruk). Kolmandal korral arstid veel kahtlesid, et kumb on. Kui õigel ajal ei sündinud, siis mina teadsin kohe, et poiss. Sündis 40+5. Tuli mulle sünnipäevakingiks. 😀

  2. Minu esimene poeg (26 a tagasi ) läks ka kõvasti üle, t/a oli 30.04, sündis lõpuks ise 17.05. Toona olin ise nii noor ja roheline alles et ei osanud midagi karta. Nüüd, 2,7 a tagasi, kui kandsin oma viimast poega ja ta ikka ei sündinud, võeti minust 41+6 nädalal välja keisriga. Kes teab kaua ta veel oleks mõnulenud, aga omale oli juba koormav ja poiss kaalus pea 5kg kah..

  3. Ma kartsin niiväga rasedusi üle kanda. Just seetõttu, et ma ei suuda nautida seda raseduse lõppu ja olen anunud oma lapsukesi, et nad mulle halastaks ja ei venitaks tähtajani. Õnneks nad “kuulasid sõna” ja sündisid kõik viimasel rasedusnädalal(39+2, 39+6, 39+4). Ja juba siis suutsid ka lisaks inimesed mind endast välja ajada oma küsimustega. Ei tea mis siis veel oleks olnud kui oleks üle tähtaja läinud 😂

  4. 41+3 alles sündis. 3päeva meelitati tablettidega haiglas, aga lõpuks tuli ikka siis kui tema tahtis. Enne polnud tolku. Laps oli keskmise kaaluga ja rõõsa nunnu. Ei olnud midagi nihu. 😀 Väga hull, just see pärimise ja “pinda käimise” teema. Muidu, laps küpseb nii kaua kuni tema on valmis 😊

  5. Sündis 41+2 esilekutsumisega. Üle aasta nüüdseks tagasi. 23.märts oli tähtaeg, 22.märts läksin esilekutsumisele kuna laps suur sünd(4280gr ja 55cm) kolm päeva tabletti ei aidanud, läksin vahepeal koju(oma vastutusel),kuna ei suutnud olla haiglas rohkem, ma ei arvanud, et see esilekutsumine minu puhul ei toimi,siis läjsin tagasi haiglasse pandi kaks päeva geeli ka see ei aidanud, siis otsustati veed avada ja lõpuks ta sündis 1.aprill. 😃

  6. Eks draama on nii suur kuna ta ise teeb selle nii suureks. Käitub, nagu ta oleks ainus lõpurase maailmas, kes üle kandnud. See on ju väga tavaline asi. Raseduse ja sünnituse juures on ju see reegliks, et reegleid ei ole. Kuna tal kaks eelmist last sündinud varem siis ta ise lõi endale sellise uskumuse, et seekord ka nii läheb, seetõttu ongi seekord nii suur paanika. Mis ta elul viga tegelikult, Kardo on iga päev tal kõrval, teeb kõik kodutööd ära jne. Parem nautigu neid viimaseid kõhuga päevi rõõmsalt 🙂

Vasta Annely-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga