Täna oli selline kentsakas päev. Hommikul tõustes andis pea eilsest natukesest rummist märku ja veel mornimaks muutis päeva see, et homme peab juba tööle minema. Tegelikult ma peakski juba vähem kui 7h pärast tõusma, aga ma olen hetkel siin ja kogun tänase päeva mõtteid kokku.
Härra tegi reedel Selveri köögis tellimuse ning meie üllatuseks saime täna juba sellele järgi minna. Ega otseselt mingit põhjust polnudki, et pidutoitu tellida, aga õnneks tegime selle tellimuse õigel ajal, sest hommikul helistasid vanemad ja teatasid, et nad tulevad Tallinna ning meile ka külla.
Alguses läksid nad muidugi paariks tunniks Tabasallu ratastega sõitma ja siis meie juurde. Meie jõudsime sellel ajal tube natuke vuntsida ja Selverisse minna. Sinna minnes jäime hullu paduka kätte ning ei tahtnudki pärast sealt ära tulla, aga kuna õde ootas meid kodu juures, siis pidime veidike kiirustama. Võtsime oma kringli, salati ja köögiviljavaagna, ostsime koju muud kraami ja hakkasime kodu poole liikuma. Muidugi vihm meie plaane ei arvestanud ja nii me olimegi vahepeal kuskil varjus, sest sellist padukat tuli. Hendrik hakkas vahepeal kartma seda tohutut müristamist. Küsis lausa, et kes seal üleval sellist häält teeb.
Vihma jäi vähemaks, meie jooksime järgmisesse poodi, et natuke kuivas olla ja vaatasime bussiaegu. Jooksime edasi bussi peale. Bussi pealt maha ja kodu poole. Kõndisime Hendriku ja Raimondiga kõnniteel, kui meist möödus maastur. Võite arvatagi, millise laine alla me jäime. See maastur ei sõitnud kindlasti linnale kohase kiirusega vaid hulga kiiremini ja sellest laine kõrgus ka tingitud oli.. mulle umbes puusani? Jep. Muidugi ei läinud minu kulm kortsu ja keskmine sõrm tõusta ei tahtnud, mulle ja ka lastele pakkus hoopis see nalja. Saime korralikult hüpata, kui autod möödusid ja meil kõigil olid õnneks kummarid ka jalas. Mõtlesin, et tühja kah neist heledatest pükstest. Milleks iga pisiasja pärast vinguda või toriseda? Ilmselt poleks ma nii positiivselt meelastatud olnud, kui oleks kuhugi tähtsasse kohta minek. 😀
