Pesu pestud, kuivama ka pandud, naudin nüüd täielikku rahu ja vaikust. Okei, linnud siristavad õues ja mees norskab teises toas, aga üldiselt on mõnus vaikus.

Ma ikka ei jõua ära imestada, millised ilusad ja soojad ilmad on olnud. Ei mäleta, et ükski aasta oleks mai kuus (algasid need ilmad ju juba mais) nii varakult nii suvised ilmad olnud ning mis veem on märkimisväärne – ma ei ole ükski aasta nii vara ujumas käinud, juba mais.

Käisime eile Järva-Jaanis ujumas ja seal oli tõesti väga soe vesi. Kui ma tavaliselt käin korra vees ära ja kõik, siis nüüd oli tahtmist seal pikemalt ujuda ning lastega möllata.

Õhtul nii umbes poole kümne paiku käisime ka siin Roosna-Alliku tehisjärves ujumas. See on meil vist mingi igaõhtune traditsioon juba.

Ma üldse ei ole ilma üle viriseja. Kui on soe, on soe, las olla, naudime. Kui sajab vihma, on see jällegi mõnus vaheldus palavusele. Kui sajab lund, good – saab lumes möllata. Ainus asi, mille üle nina krimpsu tõmbab, on külmus. Õnneks ma ei ole täheldanud, et viimastel aastatel talv väga külm oleks olnud.

Mäletan, et lapsepõlves oli nii külm vahepeal ja võisime lausa koolist koju jääda. Maapiirkonna lapsed said koju jääda, kui oli õues ikka päris krõbe. Eriti piin oli sellise külmaga hommikul bussi oodata ja hiljem päris pikk maa kooli kõmpida. 😀

Aga ilm on ilm, ja seda me muuta ei saa. Seega ma ei näe pointi viriseda. 😀 Nagu ma ühes eelmises postituses ütlesin… pole mõtet viriseda selle üle, mida me niikuinii muuta ei saa.

Ma lähen lippan nüüd Rabarberifestivalile! Tulge ka. 🙂