***

Mu sõber nimega depressioon

Ma tunnen ennast veidike kehvasti, et ei ole tulnud siia sellest teemast pikalt rääkima. Kehvasti, sest olen jaganud teiega oma kõige nukramaid hetki, saanud teilt nõu ja tuge, kuid nüüd jätnud teid ilma ühegi selgituseta. Kuidas mul läheb? Kas ma olen endiselt kurb? Kuidas on lood depressiooniga? Neid küsimusi on minult palju küsitud ja olen üritanud lühidalt ka vastata.

Vahel ma kardan. Kardan, et keegi või mina ise lõhun selle mulli ära, mille olen suutnud endale tänaseks välja puhuda. See on see mõnus, soe, hubane, rõõmus ja positiivne mull, milles ma olen viimased paar kuud elanud.

Kas ma olen depressioonist vaba? Oh ei! Kas sellest saab üldse kunagi vabaks? Sest mulle tundub, et see on nagu ärevus- ja paanikahäired. Algusaastatel mõtisklesin tihti, et no millal ma juba neist lahti saan, aga näete, 8 aastat hiljem on nad endiselt minuga. Jah, me oleme sõbrad, aga nad on vahel ikka parajad tõprad ja tuletavad mulle meelde, et nad endiselt mu peas elavad. Faking puuküürnikud, ma ütleks. 😀

Depressioon. Ma ei tahtnud pikka aega uskuda, et mul on depressioon. Ma tundsin häbi juba paljast mõttest. Paljud ütlesid mulle, et see on mul. Ja mina vaidlesin vastu, sest ma ei tahtnud neid uskuda. Mitte, et ma oleks 100% uskunud, aga ma ju teadsin ise ka, et nii ongi.

Paljud peavad seda mugavushaiguseks. Oh, sa oled kurb? Sul on kehv päev? Ah et depressioon? See ju on mingi moehaigus lumehelbekestele. Võibolla tõesti, aga mitte alati. Asi ei ole selles, et sul lihtsalt on kehv päev või sa oled kurb, sest su pesumasin läks katki. Asi on selles, et sa oled 24/7 kurb. Õnnetu. Vihane. Pettunud kõiges. Sa ei näe enam elu helgemaid pooli. Sa ei suuda näha enam milleskis positiivseid asju. Sa usud, et kõik ründavad sind, kõik vihkavad sind ja kogu negatiivne maailm keerleb sinu ümber. Sa oled kõige halvem ja sind ei ole enam vaja. Miks ma elan?

Praegu, nüüd, kui ma seda postitust kirjutan, julgen esimest korda välja öelda, et jah, mul on depressioon.

Kui ma novembri alguses istusin oma magamistoa nurgas ning lohutamatult nutsin, mõtlesin samal ajal, et mind ei ole ju kellelegi vaja. Isegi mu lapsed ei vaja mind. Ma teadsin seda. Olin selles nii kindel. Miks ma ei võiks juba ära surra?

Sel hetkel teadsin, et ma pean abi otsima. Ma ei saa sellega enam üksinda hakkama. Kui ma kohe abi ei otsi, kas ma üldse näen järgmist aastat? Kui ma vähemalt enda pärast seda ei tee, siis mu lapsed on selle kindlasti ära teeninud. Kui mitte enda pärast, siis vähemalt nende pärast.

Ja oi kui raske oli minna arsti juurde ja rääkida võõrale oma asjadest. Nii ebamugav, nii vastik, see ajas mind nutma ja süüdistasin ennast, sest olen täiskasvanud ega saa oma hingeeluga ise hakkama. Iseenda süüdistamine oli üks tegevusi, mis hõlmas suure osa päevast.

Aga ma sain hakkama. Ma läksin. Ma rääkisin. Ma kuulasin.

Ja jah, ma võtsib antidepressante. Sest ma olin nii sügavas augus, et ei näinud muud võimalust, kui tablettide abil sealt välja ronimiseks. Ja ma ei kahetse. Ma pidasin alguses seda enda nõrkuseks – näe, vaja hullurohte võtta. Aga need aitasid mind tohutult.

Kui ma tundsin, et olen juba sealt redelist üles ronimas ja käega juba maapinda katsumas, loobusin tablettidest. Ma teadsin, et sealt edasi lähen ma iseendaga, ilma ühegi abistava tabletita. Ma lihtsalt pidin sealt hullemast august välja saama ning mingi motivatsioonihoobi tagumikku, et ise üksipäni edasi minna.

Ja ma saan hakkama. Ma tean, et depressioon ei kao kunagi. Aga me oleme sõbrad. Ja saame iga päevaga aina paremateks sõpradeks. Mõnikord ma olen küll kurb. Pettunud. Kuid ma olen palju palju muutunud alates detsembrist.

Ma ei pea enam viha inimeste vastu selle eest, millised nad on. Ma mõtlen, et kui nad teevad või ütlevad midagi, mis mulle ei meeldi, siis ma ei pea viha. Inimesed on nagu nad on. Ma kas lepin või eemaldun.

Ma ei vaata enam asjades esimesena negatiivseid külgi. Hell, kui me Geiduga esimest korda üle pika aja kahekesi välja saime, treisin ma terve postitusi negatiivsusi kokku. Ma ei suutnud isegi selles midagi positiivset näha. Palun vabandust, Geit!

Nüüd, nüüd, kui midagi juhtub, ma näen selles ikkagi ka midagi positiivset. Alati.

Ma olen iseendaga sõber. Lõpuks. Ma olen oma kehaga sõber, ma olen oma iseloomuga sõber. Ma armastan ennast ja ma meeldin endale. Ma olen piltidel, nagu olen. Ma olen videotes, nagu ma olen ja ma ei põe ühegi voldi või armi pärast. Ma olen nagu olen – lepi või mine ära. 😊

Üldse ei imesta miks paljud emad depressioonis on. Ma lihtsalt matsin ennast laste alla. Üks hetk tundsin, et on väär soovida midagi endale. On vale soovida ise tegeleda millegagi laste kõrvalt. On vale olla neist eemal. Ei, ei, ei!

Iga ema peab leidma endale midagi, mis on ainult talle. Mis ei ole seotud lastega. Päriselt. Kui su elu keerleb 24/7 laste ümber, siis sa leiadki ühel hetkel ennast punktist, kus oled tühjaks imetud ja sul pole midagi. Ja ei, ma ei süüdista lapsi, absoluutselt mitte. Ma olen ise süüdi selles, et olen ennast kõrvale jätnud. Ma olen unustanud, et lisaks emale, olen ma veel ka naine ja õde ja tütar ja sõbranna.

Mind on aidanud palju raamatute lugemine ja kõndimas käimine. Minu oma aeg. Aeg, kus ma saan mõelda omi mõtteid, ilma, et keegi vahele segaks. Ma saan oma peas mängida läbi erinevaid olukordi, probleeme, juubeldada kordaminekute üle. Raamatud on minu suhtumist ja mõtteviisi väga palju muutnud ning ma olen tänulik südamest inimesele, kes mind vastava spetsialistini juhatas. Ma olen tänulik inimestele, kes mulle raamatuid soovitasid. Ma olen tänulik inimesele, kes Jooks on lahe väljakutse algatas. Need kõik on juhatanud mind välja sellest tumedast paigast.

Aitäh! ❤️

4 thoughts on “Mu sõber nimega depressioon”

  1. Palun loe raamatut “Antianxiety food solution” T.Scott (https://www.bookdepository.com/Anti-Anxiety-Food-Solution-Trudy-Scott/9781572249257?pdg=dsa-19959388920:cmp-8862937091:adg-86528077382:crv-411135277650:pos-:dev-c&gclid=CjwKCAiAhc7yBRAdEiwAplGxXz9sdCc2EVVJrqUHc9hXSHm0VYXkAfSQs_MKizj3WldCDeQ5xoGHphoCiHsQAvD_BwE)
    Ärevusel ja paanikahoogudel on mitmeid põhjusi:
    1. Vale toit, mis põhjustab kehas põletikke (tavaliselt piimatoodet ja gluteen, vahest arva ka kaunviljad)
    2. Vitamiinide ja mineraalainete puudus (esikohal on b-vitamiinid, mis aitavad ärevuse vastu ning mida tuleb võtta suuremas koguses, kui Eestis müüdavad toidulisandid sisaldavad aga väga olulised on ka tsink, seleen, vask, magneesium jt)
    3. Keha võimetus toota aiminohappeid ja hormoone (eelkõige GABA-t, aga abi võid saada ka türosiinist või 5htp-st, sõltub sümptomitest, raamatus räägib lähemalt)
    Üldjuhul on kõik need 3 punkti omavahel seotud: toit mis põhjustab põletikke -> toitainete imendumise probleem -> keha võimetus toota vajalikke aminohappeid ja hormoone

  2. Mis raamatuid lugesid?
    Ma olen ka sõbraks saamas oma deprekaga 🙂 Olin eelmine aasta suvel totaalses mustas augus – täpselt samad süüdistused iseenda suhtes ja kõige kurvem, et mõtlesin, kuidas endale lõpp peale teha … Õnneks, pakun, et tänu oma tütrele, ma seda tegu ellu ei viinud ja võtsin vastu otsuse, et mu elu on elamist väärt ja ma olen seda väärt, mis mul on. Alguse pidin ka tegema rohtudega aga nüüd saan ilma.

  3. Ad-ga peab ettevaatlik olema. 6 kuud öeldakse, et on minimaalne. Paariks kuuks on alles õige efekt saabunud. Ei taha hirmutada aga juba alates 14 eluaastast seda rada pidi käinud. Ning abi siin juures on kõige olulisem. See tee on pikk ja käänuline aga siin on ka oma võlu.
    Nina püsti. Me saame hakkame, sest meile on antud teades, et saame sellega hakkama 😍

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga