***

Luuhaigusest: kuidas läheb?

Mul millegipärast on selline harjumus enamus asju postitada instagrami ja samal ajal mitte teadvustada, et kõigil ju pole instagrami. Sul polegi? Whaaat, kus sa elanud oled? Aga ei, sessuhtes see on okei, kui sul pole. 😀

Ma tegelt olen proovinud ka Facebooki jälgijaid kursis hoida ja ka siin rääkinud Krissu luuhaigusest. See tuli nii ootamatult ja hirmsasti, et… üks hetk oli sul kodus terve ja rõõmus laps, järgmisel mööda põrandat roomav kolmene, kes valust röökis. Et see periood alates eelmise aasta suvest, millal Krissul Perthese luuhaigus diagnoositi on läinud väga kiiresti. Sellegipoolest mõeldes tagasi, siis päevad olid ikka megalühikesed…

Kuna siin on väga palju uusi jälgijaid, siis ma panen siia ka vanemaid postitusi sellel teemal. Näiteks kõige esimest postitust saate lugeda SIIT!

Järgmist postitust sellel teemal saad lugeda SIIT!

Ma loodan, et nad lähevad õiges järjekorras ikka. 🙂

Kolmandat postitust ma ei kirjutanudki. Käisime aasta lõpus Krissuga kontrollis ja haigus oli pidurdunud ning tegin vastavasisulise kande instagrami, sest see rõõmujoovastus oli liiga suur, et hakata pikemat postitust vorpima.

Kuna 2020 aasta lõpus oli haigus pidurdunud, siis enam ei pidanud käima iga kuu kontrollis vaid uuesti minema 17.03.21 ja Geit eile käiski Krissuga uuesti Tallinna Lastehaiglas ülevaatusel.

Vahepeal käisin temaga füsioteraapias ja kuna ta ei lasknud põhimõtteliselt seal midagi teha – proovisime kahte erinevat terapeuti ka veel, siis näitasin seal ette, kuidas me kodus harjutusi teeme, et ma saaks kindel olla, kas mu võte jne on õige ning füsioterapeut soovitas ka kodus harjutusi edasi teha. Nii me olemegi iga päev harjutusi teinud (ja vahel ei tule välja ka iga päev) ja öösiti kannab ta ortoosi ehk meie nimetame neid kosmonaudipüksteks, millega Krissu käib öösiti kosmost avastamas.

Kontrollis nagu ikka – tehakse pilt, mõõdetakse jalgade liikuvust, kõndimist jne ja ma olin niii rõõmus, kui Geit helistas ja ütles, et haigus ei ole edasi läinud ning jalgade liikuvus on muutunud paremaks. Jeee! Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olen.

Me oleme Krissuga nii palju tülitsenud ja kuigi enamasti ta saab aru, et me peame tegema harjutusi ja ta peab kandma kosmonaudipükse, siis ta on ikkagi kolme aastane ja tal on vahel väga retsilt kopp ees nendest harjutustest ja nendest pükstest. Ja ma mõistan.

Ta räägib vahel nii asjalikult, kuidas ta ei tohi joosta ja ei tohi hüpata ja kui me teeme harjutusi ja ta kannab kosmonaudipükse, siis saab tema ka üks päev teistega batuudil hüpata ja see on nii armas, aga samal ajal heartbreaking, et ühe pisikese lapse unistus on ühel päeval batuudil jälle hüpata. 😢 Endal ka seda kirjutades pisar silmis…

Aga Krissu puhul tõesti – väljast nagu terve laps. Tavaliselt sellise haigusega lapsed (on muidugi ka erandeid ja) lonkavad, üks jalg on lühem, kaebavad valu üle. Krissul ei ole mitte midagi nendest – sülitan nüüd kolm korda üle vasaku õla. Arst on öelnud ka, et see on lihtsalt väga hea, et nii vara jaole saadi ja seda kiiremini nn kasvab sellest välja – arsti sõnutsi umbes paari aastaga.

Nagu ühest eelnevast postitusest lugesite, ennustati meile eelmise aasta detsembris operatsioonile minekut, sest novembris oli seis nii hull. Tänu ortoosile ja harjutustele on ta sellest siiani pääsenud.

Muidugi Krissu ka vahepeal jookseb ja vahepeal hüppab ja teeb neid tegevusi, mida tal ei ole lubatud – ta on ikkagi laps. Lapsed unustavad selliseid asju. Eriti kambavaimus. Ma aga ikka üritan talle meelde tuletada, kui juhtun ise pealt nägema + suuremad poisid ka arvestavad sellega, et tal lähebki kauem aega kuhugi jõudmiseks (nt mängivad peitust ja panevad meelega Krissu otsima, sest tal läheb kaua aega 🤣).

Share this:

1 Comment

  1. Merrr

    21. märts 2021 at 12:21

    Mina olen üks nendest kes ei oma instat . Pole nagu vajadust ja tahtmist teha ka seda . Harjunud aind blogisi lugema . Väga hea kuulda ,et lapsel tervisega paremaks läinud 😊

Vasta Merrr-le Cancel