Määratlemata

lasteaia jõulupidu

Mul on vähemalt üks laps olnud juba peaaegu 4 aastat, kuid vahel on mul tunne, et ma oleks nad alles eile saanud. Üks hetk ma mõtlen, kui läbi ja lõhki ma oma kahte poega tunnen ning teisel hetkel nad purustavad need lootused ja ma ei tunne neid ära. Sageli on need hetked sellised nagu just täna. Täna oli minu vanemal pojal, Hendrikul, lasteaias jõulupidu. Eelmisel aastal vanemaid ei kutsutud, sest siis olekski terve pidu kõik sõimerühma lapsed emmede-isside süles istunud ja poleks midagi kaasa teinud. Käies täna ära jõulupeol, kuhu esmakordselt ka vanemad kutsuti, mõtlen ma, et poleks pidanud ikkagi minema. 

Esimene probleem tekkis lasteaias riietumisega. Hendrik tahtis pigem palja peega minna jõuluvana ette, kui et tõmbab endale ülikonna selga. Ma pidin lausa peaaegu nutma hakkama, et teda veenda tunnike seda kandma. Õnnestus, lõpuks. Järgmine probleem oli päkapikumütsiga. Kohustuslik oli seda kanda, kuid Hendrikule see mõte kohe üldse ei meeldinud. Kolmas mure tekkis Hendrikul siis, kui emme ja issi tahtsid koos vennaga saali minna. Lapsed pidavat hiljem järgi tulema koos kasvatajatega, kuid seegi mõte Hendrikule eriti ei meeldinud. 

Jõudsime kenasti saali ning ootasime veidi ja need kõik armsad päkapikud jalutasidki ukse vahelt saali. Oh, kui nunnud nad kõik olid. Jõulupidu algas laulmise ja tantsimisega. Hendrik tegi kõike ilusti kaasa. Lausa lust oli vaadata. Kui aga jõuluvana saali tuli, kõik muutus. Ja eriti siis, kui oli käes aeg kommipakid laiali jaotada. Jõuluvana hõikas Hendriku nime, mul kaamera valmis pildistamiseks ja minu suureks imestuseks Hendrik pelgas ning hakkas nutma. Ma imestasin, sest kodus eelnevalt ta rääkis, et tema tahab jõuluvanale ikka kalli ka teha, kui näeb teda. Nojah. Mis seal ikka. Kui laps kardab, siis kardab. Peale seda tuligi ta kohe emme-issi juurde. Rühma pildile isegi ei olnud nõus minema. 

Kõige tipuks otsustas Raimond, et ta ei taha paigal püsida, vaid ukselinke näppida ja lihtsalt viriseda ja jälle oli tükk tegemist, et inimeste pilgud saalis meie pealt ära saada. 😀

Lõpuks ma mõtlesin, et poleks pidanud ehk kohale minema. Eelmisel aastal vanemaid ju polnud ja kõik sujus väga hästi. 
 Hendriku reaktsioon jõuluvana ees.
Kui ma ütlesin Hendrikule, et selg sirgu ja naeratus näole 😀
Ma isegi ei tea, kas mul on ühtegi normaalselt pilti, kus üks neist normaalselt paigal seisab. 😀 Vist mitte. Igatahes seisneb probleem selles, kuidas neid korralikult pildile üks kordki saada. 

11 thoughts on “lasteaia jõulupidu”

  1. Sa nii tõsine nendel piltidel 🙂 ja kas teiste vanemate luba on olemas, et nende lastest pilt blogis üleval on? Ma küll ei sooviks, et pilt minu lapsest kellegi võõras blogis ripub. Soovitan maha võtta! 😉

  2. Asi pole selles kas on udutatud või mitte. Kui mu laps käiks sinu lapsega ühes rühmas ja see pilt siin ilmuks mulle ei meeldiks see 🙂 udutatuna on see ju veelgi koledam 😀

  3. Su juuksed tunduvad siin lùhemad, kui siis, kui alustasid hairburst'iga. Kas need siis tegelikult eriti ei môjunud?

  4. Paistab, et reaalselt ei mõju jah sest muidu oleks ju enamik blogijaid neid edasi võtnud aga millegi pärast lõpetatakse nende kasutamine kohe kui tasuta purgid otsa saavad 😉 ehk siis tasuta võib ikka veidi turgutada juukseid aga oma raha eest sellist petuasja ei soovi keegi osta?!

  5. Kui mulle tehti see pakkumine, siis muidugi ma olin nõus. Seda kahel põhjusel- jah, ma sain selle purgi tasuta ja ka uudishimu pärast, kas tõesti aitab. Mulle tundus, et see justkui mõjus. Ning piltidelt oli samuti vahet näha. Miks ma siis oma raha eest edasi neid ei ostnud, kui toimis? Just sellepärast, et ma kipun oma juukseid lõhkuma ning see pikkus, mis ma saavutasin nende tablettidega oli ühe kuumtöötlemisega läinud. Ehk siis sa ise ka ju usud, et need aitavad “võib ikka veidi turgutada oma juukseid”. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga