Teate ju küll seda ütlust, et isa ei ole see, kes lapse valmis teeb vaid see, kes last tingimusteta armastab, tema eest hoolitseb ning teda kasvatab. Vastab täiesti tõele. Been there, done that!

Kuigi meie omavahelised suhted pole alati olnud kõige paremad, siis lapsi need mõjutanud ei ole ning Geit on olnud neile parim isa, keda tahta. Eks ole temagi lapsevanemaks olemise juures vigu teinud ja vahel harva ka eksinud, kuid õnneks nendest õppinud ja järgmine kord paremini teinud või üldse tegemata jätnud.

Ma mäletan, millise õhinaga ta Hendriku sündi ootas ja kui me lõpuks oma esimese beebi täiesti enda kätte saime, oli ta meeletult uhke. Noor ja uhke isa. Ta lihtsalt istus haiglavoodil ja vaatas Hendrikut kui mõnda ilmaimet. Seda ta muidugi oligi, sest ta polnud hoidnud kunagi käes nii väikest pambukest. Meie enda oma. Väike inimene, kelle terve maailm sõltus meist mõlemast.

Esimene isadepäev oli muidugi mõista tema jaoks hästi eriline. Olla isa, kasvatada kedagi, hoolitseda kellegi eest ja armastada teda kogu südamest, oli midagi väga väga olulist. On siiani.

Raimondi sünd tekitas temas samuti elevust, kuid mitte seda esimest korda isaks saamise ärevust. Ta tundis end topeltuhkena, et on isa kahele armsale pojale. Kuna Raimond sündis samal päeval, mil Geit, ainult 20 aastat hiljem, oli ja on ta siiani väga elevil selle üle. Geit on osanud oma armastust, aega ja tähelepanu nende kahe vahel suurepäraselt jagada. Nad küll ei jaga omavahel nii palju hellust, nagu emmega seda tehakse, aga nad on ju mehed, mis seal ikka. 😀

Täna, kolme lapse isana, on Geit ilmselt väga väsinud ent ka väga õnnelik, sest minu meelest on lausa õnn olla kolme poja isa (ma räägiks, nagu oleks ise isa 😂). Geit isana on range ent samas malbe ja selline… cool dad, ma ütleks. Kõige rohkem issikas on Kristofer. Ainult tahab issi juures olla ja kui ta töölt tuleb, on suu kohe nii kõrvuni, et lihtsalt ajab ennast ka naerma. Raimond ja Hendrik on rohkem emmekad ent ilma issita nad ilmselgelt oleksid väga kurvad.

Issi õpetab neid, aitab mänguasju parandada, möllab ja maadleb nendega, võimlevad koos, teevad meesteasju – no näiteks kui issi putitab autot või ehitab toas midagi, on ilmselgelt poisid kõik seal reas ja uurivad-puurivad, tahavad ise ka käe külge panna. 😀

Geit ei tee alati kõike nii, nagu mina teeksin lapsevanemana, aga see ongi võib-olla hea, sest nende erinevustega me üksteist täiendame, et olla veel paremad lapsevanemad. Kui ma vaatan Geitu ja seda, milline isa ta on, siis soovin, et mul oleks olnud võimalus enda päris isa tundma õppida, kuid ega ma sellest väga oluliselt puudust ei tunne, sest minu kasuisa on mulle 100% päris isa, vahet pole, et meid veri ei ühenda.

Ma olen uhke, et minu lastel on üks isa ning juba järgmisel isadepäeval on Geidul juba neli last, kellega koos seda päeva tähistada. Ilmselt on tal ka suur osa selles, miks ma julgen neljanda lapse saada. No peale selle, et ta aitas mul beebi valmis teha. Kui ma näen, et ta on suutnud olla just nii hea isa meie kolmele pojale, siis ma tean, et ka meie neljas laps saab endale suurepärase isa, sõbra ja õpetaja.

Ma ei oskaks oma lastele paremat isa tahtagi ning ma olen nii tänulik selle üle, et ta on andnud mulle neli last ja olnud minuga terve see aeg, mil nad kasvavad. Mehe tugi laste kasvatamise juures on hindamatu. ❤️