***

(Kõrval)suhted, kiindumus, armastus, rutiin ja vaheldus

Ilmselt te mõtlete, et siit tuleb ei tea, mida. Ilmselt mõtleb mõni peale selle postituse lugemist, kuidas ma üldse julgen kirjutada antud teemadel. Ilmselt mõtleb mõni, millise lõdva püksikummiga naine see Jane ikka on. Ilmselt… on mul sellest kõigest lihtsalt savi, sest mis see teiste arvamuse pärast põdemine mulle ikka annab? Võtab vaid ära midagi.

Kõndisime eile mehega koju ja arutasime, et meie suhe oleks vist ammu lagunenud, kui tema töötaks välismaal. Ma olen talle seda ideed küll mõnel korral tutvustanud, aga ta on endas täiesti kindel – ta ei taha oma lastest ja naisest nii pikalt eemal olla Ma olin või tähendab, olen siiani veendunud, et suhe laguneks koost. Me oleme täna sellised inimesed suhtes, kes vajavad igapäevaselt õrnusi, hellitusi, armsaid sõnu, üksteise nägemist ja olemasolemist. Arutasime selle üle, kumb leiab suurema tõenäosusega uue armastuse, kui mees töötab välismaal. Kas naine või mees? Mina arvasin, et mõlemal on see variant olemas.

Mul on täna nendest asjadest üsna kerge kirjutada, sest need on seljatatud. Ma mõtlen, et taga nutta pole midagi, on vaid õppida oma ja tema vigadest, teha kõik, et tulevikus vältida taolisi olukordi ning nõu anda teistele, mida teha, et sina või tema sellist sammu ei astuks.

Kuigi need inimesed olid meie eludes ammu, on mul need tunded, hetked selgelt meeles. Eks negatiivsete kogemustega ongi nii – jäävad paremini meelde.

Ma olen endiselt sedameelt, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Olgu need siis suhteprobleemid või kogemata sõrme lõigatud haav.

Ei tea, kui palju saab nimetada neid kõrvalsuheteks, aga tõesti, ma olen kohanud suhte jooksul mõnda inimest, kellesse olen ülepeakaela ära kiindunud. Mõelnud, et võib-olla see ongi uus tee, mida mööda hakkan ma käima. Kiindumus, mida ma olen eksimatult pidanud midagi enamaks, kuid mida see ilmselgelt ei olnud. Lõpuks olen mina ja tema olnud need, kes kõige rohkem haiget saavad.

Jah, ka tema on kohanud meie suhte jooksul mõnda inimest, kes on tekitanud temas samu tundeid. Ma ei räägi siin üldse sellest kuust ajast, mil üksteisest lahus olime, muide.

Millest ma räägin? Ma räägin sellest, kui naine ja mees on suhtes ning leiavad selle kõrvalt kellegi, kes nende muresid kuulaks, kes neil olemas oleks, kellesse kiindutakse. Miks säärased asjad juhtuvad? Ma ei mõtle siin üldse tavalist sõprussuhet.

Kuidas hoida ära “kõrvalsuhteid”? Ma olen täiesti kindel, et meie paarina ei ole selles paadis ainsad. Võib-olla olen ma ainus, kes julgeb seda tunnistada ning sellest kirjutada. Olen täiesti veendunud, et taolisi suhteid on veel. Meie suhe hakkas allamäge minema tänu rutiinile. Me olime kodus. Väljas ei käinud. Elasime ainult laste jaoks. Jah, ka esimese lapse sünd tõukas meid teineteisest eemale, sest tegemist oli meie jaoks täiesti uue olukorraga. Magamata ööd, tänu millele ei olnud öisel ajal mingit lähedust, päeval oli mees kaua tööl ja nii aastaid kuni leidsime end punktist, kus üks magas ühes ja teine teises toas.

Me olime nagu kaks inimest, kes jagasid korterit ja kasvatasid lapsi. Me olime ema ja isa, aga unustasime, et oleme ka mees ja naine. See on, muide, viga, mida tehakse tänapäeval tihti.

Kui esimene kivi meie teele veeres, st mina kohtasin vanat “armastust” ning tundsin, et minu ja mu mehe vahel ongi kõik, hakkas pilt silme ees selgemaks minema. Taipasime, et nii enam edasi ei saa. Peame midagi muutma. Sellest päevast jagasime rohkem õrnusi, hellitusi, rääkisime rohkem. See oli… umbes 4 aastat tagasi? Mõelge, meil saab nüüd suvel koosoldud 8 aastat. Umbes pool sellest ajast ei osanud me hinnata seda, mis meil oli, seda mida me üksteise jaoks tähendasime.

Me hakkasime üksteisega rohkem rääkima, me hakkasime rohkem väljas käima (siin ei pea ma silmas baare või ööklubisid vaid kino, jalutuskäigud, ujumine, jah, mõnel korral käisime ka tantsimas) ning laste kõrvalt meeles pidama, et eelkõige oleme ka mees ja naine. Me hakkasime paremini läbi saama ning suhe muutus. Me hakkasime suhtlema teiste inimestega.

See loomulikult ei tähenda, et taolisi vigu tuleks korrata, sest ma ju ise kirjutan, et need vead on muutnud meid tugevamaks. On küll, aga vigu tehakse üldjoontes vaid korra. Kui rohkem, on see juba tahtlik eksimine.

Öeldakse, et tõelises armastuses selliseid asju ei juhtu. Järelikult ei ole see tõeline armastus, kui leitakse vahepeal keegi teine. Mina ütlen, et just tõeline armastus see ongi. Minu jaoks. See, kui olenemata tehtud vigadest, teele veeretatud kividest ja takistustest oleme me endiselt koos ning tugevad. Igast veast oleme me õppinud. Neid vigu ja “teisi inimesi” ei ole üldse palju olnud ning loomulikult ei ole need “suhted” viinud petmiseni.

Te kindlasti mõtlete, et küll on raske elada koos teadmisega, mida üksteisele teinud oleme. Või kas me üldse usaldame teineteist? Jah, eks haavad paranevad ajaga ning see, et ma täna sellest siin kirjutan, on üsna selge märk, et minu haavad on enamasti parananenud. Aja jooksul olen taibanud, et pole mõtet vihata. Pole mõtet vihata neid mõnda naist, kes on olnud toeks minu mehele, sest nendes olukordades oleme süüdi vaid meie kaks – mina ja tema. Me ise lasime oma suhtel nii sügavale kuristikku vajuda.

Kui ma mõtlen tagasi tehtud vigadele, olen ma veendunud, et aina enam ma teda armastan. Iga viga, mida oleme oma suhtes teinud, lähendab meid. Jah, kõik ei ole alati ideaalne, kuid see ongi minu silmis tõeline armastus.

Kaks minu peamist unistust siin elus on täitunud – leida mees, kes oleks mu lastele ideaalne isa ja mulle mu prints halli Passatiga. Mees, kelle juures saaksin tunda ennast turvalise ja hoituna. Ma ei oskaks paremat isa oma lastele tahtagi. Ma ei oskaks mõistvamat ning paremat meest omale tahtagi. Me tihti naerame ja räägime, et ei kujutaks oma elu üksteiseta ette. See oleks umbes sama, kui meilt võetakse paugu pealt hapnik ära. Me ilmselt satuks paanikasse ja ei oskaks midagi peale hakata. Kes ütleb, et elame koos laste pärast, kes ütleb, et see on harjumus. Mina ütlen, et see on armastus. Üle kivide ja kändude, koos päikese ja lilledega, aga armastus.

Vahel on vaja teineteisele meelde tuletada, miks te olete koos, mida te üksteises näete, mis teile üksteise juures meeldib, miks tahate olla koos, kuidas te üksteist armastate, mis on teie ühised eesmärgid, kuidas te olete nii kaugele jõudnud. Ja mis peamine.. Palun öelge vähemalt korra iga päev teineteisele, kui palju te üksteist armastate ja mida teineteisele tähendate. Lihtsad sõnad, ma tean, kuid võivad oluliselt palju muuta ja suhtele juurde anda.

14 thoughts on “(Kõrval)suhted, kiindumus, armastus, rutiin ja vaheldus”

  1. Kui kaunisti öeldud!
    Su mees on õnnega koos, usu mind:)

    Mina ja mu elukaaslane oleme koos olnud 11a., millest koos reaalselt oleme elanud äkki 4-5a.? Ei teagi täpselt ja see ei oma tähtsust ka. Koos on meil igatahes hea olla.
    Alguses oli küll nii, et kuna ta on hästi kinnine inimene, siis oli mul väga raske tast aru saada. Tahtsin nii väga teada, mida ta mõtleb, mida ta tahab, unistab jne. Oli ka aeg, kus tal endal oli perekonnas raskusi, lähedaste surmad jne, sel ajal oli ta depressiivne, magistrikraad jäi saamata, tööd ei olnud. Ma küll tundsin sel ajal, et ma ajan tühja tuult taga, aga täna võin öelda, et see oli selleks hea, mis meil hetkel on.
    Praegu lõpetab ta uut eriala kutsekas, silmis on sära, uus töökoht on samal erialal terendamas, päike paistab iga päev 🙂

    Ka mina olen tööle saanud ja tervisehädasid omal vähendanud, jah, ma ei ole veel 40-50aastane. Olen 30date alguses ja mu 20date keskel tekkisid ülekaalu tõttu terviseprobleemid.
    Vahepeal käisime ise “mujal”, tema teise naisega, mina teise mehega.
    Ka see olukord lõi meie suhtesse tugevad mõrad, plaanisin korterimüüki ja kaugele-kaugele Eesti teise otsa kolimist, aga nii see õnneks ei läinud. Mul oli sel hetkel korraks mu isa, kes mu maa peale tagasi tõi.

    Mingi hetk pärast paarikuist lahusolekut ta tuli mu juurde tagasi. Hakkasime mõtlema ja arutlema, kas me näeme kedagi teist enda kõrval? Ei.

    Niimoodi me siis koos sammumegi seda kividerohket käänulist rada. Just nimelt koos, sest kedagi teist ei ole meile määratud peale meie enda.
    Ma olen ääretult uhke tema üle, kekutan teistele tema saavutusi, kui tubli ta on, ma ei kiru teda enam oma sõbrannadele, nagu varem seda tegin, kui ta peale pahane olin.
    Ma ütlen talle seda ka, kui väga ma teda armastan, kui palju temast hoolin, kui tähtis ta mulle on!
    Ta vastab samaga, ta ütleb ise mulle päevas korduval, kui palju ta mind armastab 😀
    Seda on nii hea kuulda, hea tunne, kui oled kellelegi vajalik, kui keegi hoolib ja küsib, kuidas sul täna tööl läks.

    Armas Jane, olen sama meelt, et rääkima peab omavahel. Sest kui mossitada nurgas ja panna teine pool arvama, mis viga on, juhtubki see, mida me keegi ei taha, kui kellestki hoolime ja kedagi armastame.

  2. Jah, mina arvan ka, et see on tõelime armastus. 😀 meil mehega mõlemal olnud kōrvalsuhted, oleme pool aastat mitte suhelnud ja sõdinud maha kõik sõjad aga ikka oleme kõigest olenemata koos. Oleme õppinud oma vigadest ja iga päevaga oleme tugevad inimesed 🙂 Kõik inimesed vaatavad meie suhtelw viltu ja halvustavad vms, aga meid huvitab meie arvamus vaid 🙂

  3. Meie oleme 9 aastat koos olnud ja 1.5a abielus.
    Me oleme kõike siin elus teinud v.a petmine.

    Me teame mõlemad, et sellist reetmist ei suudaks meist kumbki andestada. Need asjad jäävad ju alatiseks meiega, need ei unune aga haiget teevad surmani.

  4. Olen sarnases suhtes olnud, väga noorelt sünnitasin esimesele mehele lapsi järjest. Minule jäi laste kasvatamine, hooldamine, mees jooksis mööda linna ringi, kui väsisin siis lubas igavest truudust jne. Kokku-lahku masendav suhe. Oleme nüüd lahus juba 10 aastat. Lapsed kasvatasin üksi. Tahan Sulle öelda, et Sa pole OMA elu elada saanudki. Istud kodus, 3 last kasvatada. Sa pole absoluutselt elu näinud, arenenud. Elad ainult teistele. Aga Sina? See mees ise on ebaküps, Sinu juures on soe söök, tuba olemas. Aga olgem ausad, truudus on juhuse puudus. Selle mehega Sul tuleviku pole. Loen Su blogi ning enda valus minevik meenub. Arenemata, maal 3 lapsega. Täpselt nagu mina 😒
    Aga pole viga, elu vajab elamist, ka Sinu oma läheb oma radapidi. Jõudu Sulle. Hoian pöialt edaspidiseks.

    1. Miks sa ütled, et mul ja minu mehel tulevikku ei ole? Kas sa postitust lugesid üldse?

  5. Minul on kohutavalt kinnine mees, kes on pidevalt ebakindel ja kurb asjade ule, mis elus jäänud saavutamata. Olen proovinud olla toeks ja armastame üksteist, aga kardan, et üks hetk annan alla ja tahan edasi sammuda kellegagi, kes pakub rohkem lõbu. Kohati näib, et ma pole ta jaoks olulinegi, kùsin seda iga päev, aga alati vastus “muidugi”.

  6. Naljakas, et sa justkui õigustad enda suhet ja tundeid, samal ajal endast erinevaid “maha tallates”. Tegelikult ongi nii lihtne, et iga inimene on suhtes nii kaua, kuni ta õigeks peab. See, mis seal õigeks ja valeks liigitub on nii individuaalne. Ei maksa öelda, et tõeline armastus on teineteise petmine ja vahepeal kellegi uue leidmine. Jah, osadel võib selline kogemus maailmapildi selgeks lüüa, aga igaüks sellist kogemust ei vaja ja ei tasu ka siin öelda, et järelikult neil inimestel, kes kõrvale ei vaata, pole tõeline armastus 😀

    Ja natikene nagu ei klapi ka selle vaatega, et miks siis vaba suhe kehvem on? Äkki vot SEE on just tõeline armastus, kui sa suudad üle olla kehalisest poolest, armukadedusest ja omanditundest? Ma ei tea, see pole ka minule, aga lihtsalt spekuleerin.

    Igaühele ikka oma ja enda tundeid ei maksa väljendada teiste omi maha trampides. Iga inimene on erinev, samuti iga suhe 🙂

    1. Kus ma ütlesin, et neil inimestel, kes kõrvale ei vaata, pole tõeline armastus? Ma ju räägin ainult oma nägemusest, kuidas ja mida arvan mina säärastest asjadest. Pole eluilmas kavatsenud kedagi “maha talluda”, kellel on teistsugusem suhe, kui minul seda on. 🙂
      Iga inimene tõlgendab tõelist armastust individuaalselt. Mis ühe jaoks seda on, teise jaoks ei pruugi olla.
      Ma ei viitsi iga lause juurde lisada “minu silmis, mina arvan”, sest peaks ilmselge olema, et ma ju kirjutan vaid enda arvamusest siin, mitte sellest, mis üldpildis on õige või vale. 🙂

    2. Vaba suhte teemal olen samuti ära märkinud, et ma võib-olla ei oska seda sellise külje alt vaadata, kuna pole taolist suhet ise omanud. 🙂

  7. Ma veetsin üle 3 aasta oma elust koos mehega, keda suureks armastuseks pidasin. Meil oli väga keeruline suhe, oli palju tülisid ja vahepeal kiindusime mõlemad teistesse inimestesse, kuid jäime ikkagi kokku pidevalt korrutades, et oleme teineteisele mõeldud, sest jõudsime alati üksteise juurde tagasi. Samuti mõtlesime, et raskused teevad meid tugevamaks ja et kisklemine hoiab suhte huvitavana jne. Oh boy, kui valesti saab mõelda. Jah kui oli hea aeg, siis ma tundsin end omast arust õnnelikuna, aga ma lihtsalt ei teadnud, et eksisteerib midagi paremat. Lõpuks läksime siiski päriselt lahku, kui leidsin juhuslikult endale kõrvale oma päris õige inimese. Jumal teab kui kaua me oleks jantinud, kui ma poleks oma uut kaasat kohanud.

    Vot alles nüüd ma tean, mis on armastus. See on absoluutselt midagi muud kui ma arvasin end juba 4 aastat teadvat. Tõeline armastus on siis, kui sul ei tule pähegi mõelda teistele inimestele, kus ka pärast nüüdseks juba 2 aastat tunnen ma endiselt liblikaid kõhus, kui teda pärast tööpäeva lõppu kodus näen, kus pole 2 aasta jooksul mitte ühtegi suuremat nägelemist või erimeelsusi olnud, kus ütleme iga päev teineteisele kuidas me üksteist armastame ja kuidas ma tõesti tunnen, et mitte kunagi enam ei taha ma mitte kedagi muud või et meil midagi teisiti poleks. Armastus ei ole keeruline, armastus on väga lihtne ja selle nimel ei pea pidevalt võitlema või punnitama koos olla.

    1. Aitäh sulle, et jagasid oma lugu. Inspireeris mind ka tegema üht otsust ja tunne on nii kuradi hea, sest elul on minu jaoks ka kindlalt midagi paremat varuks kui pidev piin ja hirm, mis saab homme.

      1. Jah just nimelt! Sellised otsused on rasked ma tean seda omast käest. Me läksime tegelikult korduvalt eelmise mehega lahku ja teadsin, et lahkuminek on õige otsus, aga ometigi olin nii nõrk, et ei suutnud väga kaua tast eemal olla. Ma vist olingi harjunud selle pideva enesepiinamisega, mis mul temaga oli. Pidevad armukadedushood, arupärimised, tülid olid minu jaoks normaalne. Aga ma ju olin tegelikult noor ja kogenematu ja ei osanud midagi muud ette kujutada. Ma arvasin, et suhted ongi sellised, et on kõigil keerulisi aegu. Ma olin pidevas masenduses ja stressis ja nutsin end tihti magama.

        Nüüd on elu absoluutselt teistsugune, ma tunnen, et inimene, kes mu kõrval on, on mu tugi ja partner, tema ei ole kunagi stressiallikas, vaid alati stressimaandaja jne. Kõlab imalalt, aga ma tõesti mõtlen pea iga päev kui üle mõistuse õnnelikuks mind see inimene teeb ja kui kohutavas suhtes ma enne olin.

  8. Olin oma laste isaga pikki aastaid koos, üle kivide ja kändude. Väga ilusaid aegu oli ja parimad lapsed:)
    Nüüd, tükk aega vallaline olles näen, mis roosas mullis ma elasin. Me oleme lahus olles suurepärased sõbrad, ta on mu tugi ja tala laste teemadel. Kummagi isikliku elu teemadel me eriti ei peatu, uut kaaslast pole hetkel kummalgi ( aga on olnud).
    Minu kogemus ütleb, et suhe ei tohiks olla üks pidev pingutamine. Jah, selles osas peab pingutama, et kallimaga koos teha midagi, üllatada jne aga mitte pingutamine selles mõttes, et kedagi muuta vms.Veel vähem õigustamine, a la teistel ka nii.
    Kui suhte jooksul mitu korda on nö mõte mujale läinud siis see pole väga ok minu arvates. Eriti kui me ei räägi 10+ aastat kestnud suhtest. Kuidas tõelise armastuse juures saab rutiini tekkimine kergesti tuua uued tunded uue inimese vastu?

    Mina teid ei tunne ega tea aga lihtsalt põgusa pilguheiduna on “‘äratundmisrõõmu” klammerdumise, suhtesõltuvuse osas. Alles kinnitad, et ei näe koos olemise võimalust, siis taas koos jne. Nii pisikesed lapsed teil alles, millal nende vahel veel olnud aega teistesse armuda. Ilmselt olnud palju kiirustamist ilma asju kaalumata.
    Üldse mitte paha pärast, lihtsalt isiklik pikk kogemus ja õppetunnid seljataga üle 15a pikkusest suhtest.

Vasta Siberi Rahaboss-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga