***

(Kooli)kiusamisest ja selle välja juurimisest

Alati, kui ma näen Mesikäpa reklaami, kus kutsutakse inimesi üles ostma Mesikäpa tooteid ja läbi selle toetama koolidest kiusamise väljajuurimist, mõtlen, kuidas nad kavatsevad seds teha?

Ma saan aru, et ilmselgelt on see toetus rahaline ja idee on igati üllas ning hea ju. Kuid, mida teie arvate, mida selle rahaga tehakse? Peetakse koolides loenguid kiusamise teemal? Nõustatakse kiusajaid ja kiusatavaid?

Ma tean omast kogemusest, kui raskelt võib koolis välja tulla kiusamine. Ega nii naljalt kiusatavad ei lähe õpetajatele kaebama või räägivad sellest kodud. Nii palju, kui ma olen erinevaid artikleid lugenud, ei julge kiusatavad sellest väga kellelegi rääkida. Kiusamine tuleb tihtipeale välja siis, kui on juba hilja – kiusaja on kas endalt elu võtnud, teistele liiga teinud või ise väga suure hingelise trauma saanud.

Ma nägin täna ühte väga head ja mõtlemapanevat postitust Facebookis, mida ma ka ise jagasin oma seinal:

“Issand, no vaata, mis riided sel seljas on!”
“Appi. Mis ta mõtles, et on lauta tulnud või?”
räägivad kaks täiskasvanut omavahel kellestki kolmandast.

Samal ajal lippavad esimeses klassis ringi rõõmsa näoga lapsed, kellel seljas lohvakad puuvillased püksid, kel pisut boršine pluus, kel on peas patsid, mis kole viltu punutud (Arabella).
Lapsed ei näe veel seda, mida täiskasvanu kohe tähele paneb. Küll aga nad kuulevad seda.

Koolikiusamine ei alga lastest, vaid on õpitud vanematelt. Ükski väike laps ei märka teise sotsiaalset staatust, vanemate rahakotti, näo ilu, riidebrändi või plekki varrukal. Nad näevad üksnes südant. Nad ei tea Nike’i, Guessi, Takko Fashioni või Armani kuvandit. Nende sümpaatia kujuneb teise hinge märkamisest, mitte millestki välisest.

See kaunis omadus tapetakse kodus. Laps kuuleb, kuidas vanemad jagavad hinnanguid, sildistavad, lahterdavad, mõistavad kohut. Me ei saa pimedad olla – need puhtad hinged ei kasva iseenesest kiusajaiks, vaid ainult täiskasvanu eeskujul.

Me võime noomida ja kutsuda üles noori palju tahes, aga kui me ei kutsu üles vanemaid, on see vaid sõnum liivale.
Meie peame muutuma. Muutuma ka võõraste laste seas.

Eile oli Rakvere koolilastel spordipäev. Oli pisaraid ja nuttu.
Arabella jooksis oma pinginaabrist 50 meetrit enne 200 m jooksu finišit mööda. Pärast seda ütles sõbranna: “Sa olid nii tubli, Arabella!”
Mul läks süda soojaks. Ma tahtsin, et see omadus, leida kaotusest rõõmu, jääks lapsele alatiseks. Ütlesin: “Sa oled nii tubli, et sa leiad kiidusõnu ka endast kiirematele. See on kaunis omadus!”
Mis siis, et nad mõlemad olid viimaste seas, nad olid õnnelikud.

Meie, täiskasvanud, saame kasvatada lastes omadusi, nagu empaatia, kaastunne. Ainult meie saame koolikiusamist lõpetada.
Ära hinda mitte kedagi mitte ühelgi ajahetkel. Ei üht parastamist, ei kommentaari, ei negatiivset märkust. Ei kodus, ei tööl.
Kui laps õpib hinnangute jagamist koolis, siis saame selle meie välja juurida, olles empaatilised ja hea enesekontrolliga eeskujud. Ainult meie saame koolikiusamise lõpetada.

Head meeletrenni, tugevad!

Autor: Pamela Maran

Ma tean, minu sulest võib kõlada hetkel sellise postituse kirjutamine väga silmakirjalik, arvestades viimaste päevade sündmusi.

Vahel meie, täiskasvanud, tegeleme samuti kiusamisega, isegi, kui peame seda ekslikult enda kaitsmiseks või oma arvamuse avaldamiseks. Kõik sinu öeldu, mis tekitab kellegis teises ebamugavust või teeb isegi natukene haiget, on vale ja tegelikult kiusamine. Mul on sellepärast häbi.

Ma olen enda lapsi kasvatanud alati selles vaimus, et teiste üle naerda ei tohi, teistele liiga teha ei tohi ning kõigiga tuleb tore olla, vahet pole, kuidas teine inimene käitub. Kuidas mina ise siis seda vahel järgida ei suuda? Ma ei ole tahtnud kedagi meelega kiusata, ausalt.

Ma olen nõus, et kiusamine algab täiskasvanutest, samas olen ma ka nõus, et täiskasvanud ise ei taipagi vahel, et nad seda teevad, sest kiusamise all peetakse rohkem silmas füüsilist vägivalda või otsest norimist. Tegelikult on kõik negatiivne teise inimese suunas kiusamine. Seega jah, alustada tuleks täiskasvanutest, sest nendest saab kõik alguse.

Ma ei sildista kedagi kunagi oma laste ees. Ma ei räägi kunagi oma laste ees teistest halvasti, sest see on kuidagi nii loomulik kasvatuse käik – olla oma lastele hea eeskuju, aga ometi sotsiaalmeedias kipun seda vahel tegema. Mitte just halvasti kellegi kohta ütlema vaid negatiivseid mõtteid kellegi suunas edasi andma. Julgen teha, julgen tunnistada.

Hendrik läheb järgmine sügis kooli ning ma juba praegu mõtlen, kuidas ma saaksin teda kaitsta kiusamise eest? Kuidas ma saan olla kindel, et tema ise kiusaja ei ole? Praegu ma vähemalt loodan, et ta seda iial ei ole, sest me oleme antud teemadel väga palju vestelnud. Samuti Raimondiga, aga välistada ei saa ma seda ju kunagi.

Hendrik on hästi hella hingega poiss, kes võtab igat negatiivset märkust südamesse ja pisarad on kerged tulema.

Alles hiljuti pidas üks 17-aastane poiss vajalikuks Hendrikule öelda, et ta tuleb ja lööb meie koeral hambad sisse (sest naabritüdruk käis meie koeraga jalutamas ning too hakkas selle poisi peale haukuma). Oi, kuidas Hendrik nuttis, pikka aega nuttis, kuigi ma üritasin teda lohutada.

Mind on samuti koolis kiusatud, aga ma vaikisin selle maha. Küll mind hüüti “janeseks” (mingi jänese taoline üllitis minu nimest), küll mind hüüti emoks riietumisstiili pärast. Isegi inglise keele õpetaja küsis ühel päeval, kui mind tunnis ei olnud: “Kus see emo on siis?”

Minus kasvas küll viha ja vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma kõik norijad füüsilise jõuga vait surun, aga kunagi ma midagi ei teinud. Inimesed kasvasid ajaga sellest välja, mina samuti oma vihast.

Ja kuigi mind kiusati koolis, ei sekkunud ma, kui nägin ise kiusamist pealt. Füüsilist kiusamist meil ei olnud (või ma siis ei märganud), küll aga norimist palju, mida mina ja ka teised lihtsalt pealt vaatasime. See on vale. Sekkumine ja kaitse väljaspoolt on väga oluline tegur kiusamise takistamiseks.

Mis teie arvate, kuidas on võimalik kiusamist välja juurida (mitte ajutiselt) või hoopiski vältida? Kuidas teie käituksite, kui saaksite teada, et teie last kiusatakse? Või et teie laps on kiusaja rollis?

2 thoughts on “(Kooli)kiusamisest ja selle välja juurimisest”

  1. Kui mina laps olin ja alles kooli läksin, siis minu isa ütles mulle kaasa kuldsed sõnad. Ära ise kunagi kedagi löö või kiusa, aga kui sind kiusatakse, siis anna vastu. Ka mina olin kiusatav, kuid õnneks sellest mingeid hingehaavu ei jäänud. Minu lapsi kiusati ka, aga mina olin see kuri täiskasvanu, kes emalõvina oma võsukeste kaitseks välja astus ja sakutasin ise neid kiusajaid(lööjaid), öeldes, et kas on nüüd hea, kui sulle haiget tehakse. Ma ausalt öeldes ei tea, kas mu lapsi veel kiusati. Aga arvan, et samamoodi astuksin ma oma lapselaste kaitseks välja.
    Kuidas kiusamist üldse kaotada, seda ma ei tea. Eriti, kui täiskasvanud ise on kiuslikud ja sildistajad. Kõik saab alguse ikka meist, lapsevanematest…

Vasta Elve-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga