Määratlemata

kas ütleksid midagi?

Tahtsin just kirjutada, et pole pikalt bloginud millestkist, kui avastasin kahe päeva taguse postituse. Oi, kui pikk aeg need kaks päeva tunduvad, samas.. ei olegi midagi hullu. Ma tegelikult ei plaaninud tulla siia midagi kirjutama. Hoopis teised plaanid on mul järgmisel nädalal, sest lähipäevadel on mul kiired ajad- matemaatikas kodune kt, füüsikas arvestatavad ülesanded, kunstiajaloo kt (esimese maali analüüsi tegin ära ja sain viie! jepikajee) ja sada muud asja. Kõige selle juures mõtlesin, et mul ei ole aega millestkist kirjutada ja peas ei olegi ühtegi mõtet.. aga.. selle kõige heastamiseks tahtsin teha järgmisel nädalal video oma tulevikuplaanidest. Mulle viimasel ajal saabub postkasti palju küsimusi (või blogisse) mida ma kavatsen teha peale keskkooli, kuidas toimub gümnaasiumi e-õpe, kuhu me tahame kunagi elama minna ja kas me kavatsemegi jääda oma perega Tallinna. Oh neid küsimusi on tegelikult veelgi rohkem, aga et mitte põnevust ära rikkuda, ei hakka ma neid siia kõike ette kirjutama. 

No näete, nüüd jäängi lobisema sellest, millest ma kirjutama ei tulnud. Tulin kirjutama hoopis teisel teemal- väikestest lastest ja nende vanematest. Just nendest, keda näeme igapäevaselt tänaval. 
Innustatuna sellest postitusest (LINK), otsustasin endagi mõtted kirja panna. Kuna ma hommikuti ja õhtuti liigun ühel teekonnal paljude teiste lastevanematega, on mul nii mõndagi nähtud ja kuuldud.

Õnneks pole ma tänaseni läinud ühegi lapsevanemale ligi ja öelnud, mida ma asjast arvan. Põhjus on lihtne- ma olen kohanud enda silmis normaalseid vanemaid (vähemalt tänavapildis tunduvad nad normaalsed, sest olgem ausad, paljud vanemad on tänavapildis ühes ja koduseinte vahel teised ning mainides seda viimast, siis ei ma ei mõtle ennast). 
Ma vahel näen küll, et mõni laps kõnnib vanematest/või ühest vanemast sutsu eemal, aga ei lähe sellest kohe probleemi tekitama. Ma ise olen selline ema, kes pigem hoiab lapsel käest kinni lasteaeda minnes ja sealt tulles, sest iial ei tea, mis lapse pähe võib karata. Ma olen kodus korrutanud ja rääkinud, et üle autotee minnes tuleb alati käest kinni hoida ning samuti kohtades, kus sõidavad autod (tiheda liiklusega tänavad vms), aga sa ei või iial teada, milline mõte võib lapse kuhugi suunas jooksma panna. Parem karta, kui kahetseda, arvan mina. 

Minu viimatisest kogemusest lapsega, kes sõna otseses mõttes ületas teed üksinda, vahet pole, et vanemad inimesed olid temaga, saab lugeda siit (LINK). Mõned inimesed pidasid mind lollakaks, et läksin järgi ja kutsusin politsei. Mõni peab mind idioodiks, et üldse vaevusin sellele reageerima, aga täna on minu süda endiselt rahul, vaadates tagasi sellele juhtumile. Ei ole ma mingi ema Theresa, aga ma tean, et mu süda on õigel kohal. 
Alles hiljuti rääkis mulle üks tuttav, et tema nägi õues kord naist kahe lapsega. Lapsed olid üsna pisikesed, kuid kõndisid ise. Naine siis riidles ühe lapsega ja vaata, et tõstis teda kratist üles ja solgutas, samal ajal karjudes. Mina veel küsisin, kas sa ikka läksid ligi ja kutsusid naise korrale? Tema ütles, et ei läinud. Minu arust väga vale käitumine. Tehku laps missugust pahandust, ma arvan, et inimene ei tohiks karistada last füüsiliselt. Lapsega saab rääkida rahulikult, sest vägivald sünnitab vägivalda. Kui sa käitud lapsega vägivaldselt, hakkab ka tema käituma teiste inimestega samamoodi. Lapse käitumisviis saab alguse kodust. 

Pepule patsutamine, toolile istuma panemine või nurka seisma panemine ei mõju nii hästi, kui maha istumine ja rahulikult rääkimine. Ma tean seda omast kogemusest ja võin kindlalt väita, et rääkimine aitab paremini, kui need kolm viisi, mis eespool mainitud. 
Kas teie lähete ligi tänaval vanematele, kui näete hoolimatust nende poolt laste suhtes? 

5 thoughts on “kas ütleksid midagi?”

  1. Sul on nii armsad pisipõnnid ikka 🙂 Ise tänaval juurde ei julgeks päris minna, kuna igaüks ise teab, mis ja kuidas teeb, ümber inimesi ei õpeta, mõni küll ehmatab ja vb mõtleb järgi ning muudab ennast, aga enamus mõtlevad, et on ikka lollakas, tuleb mulle ütlema, kuidas käituda ja läheb ehk rohkemgi närvi? Kes teab.. (Ps Maarja olen, ei tahtnud tööarvutis sisse logida googlesse) 🙂 Aga supper tubli oeld küll minuarust, lastega vähemalt küll, nii tihti loen ja nõustun sinuga, eriti läbi rääkimise suhtes ning et vägivald kasvatab vägivalda. 🙂

  2. Ma ligi minnes jääksin rahulikuks ja lihtsalt küsiksin “kas see on õige viis, kuidas lapsega käituda?”. Kui ma läheneksin inimesele närviliselt ja lendaks peale, ilmselt tuleks sealt sama käitumine vastu. Maarja? Sa oleks võinud perekonnanime ka öelda, nüüd ma ei teagi, millise Maarjaga tegu 🙁

    Aga aitäh armsate sõnade eest 🙂

  3. Suuremal pojal on nii ilusad silmad ja kelmikas pilk :). Tulevikus kindlasti murdja, seda kõige paremas mõttes :)!

    Siin, Soomes ollakse füüsilise karistamise suhtes väga kriitilised. Keegi lähedale küll ei tule, aga lähevad lastekaitsesse kohe kaebama. Sama asi on riidlemise (aka karjumisega). Nägin pealt, kuidas ca 5-6a poiss viskas enda isa suure kiviga. Minu enda arvates oli isa selle küll ära teenind, sest mängis helikopteriga sel ajal kui lapsed pahandust tegid, aga see selleks, eks. Igatahes sai isa kiviga vastu jalgu ja selle peale küsiti vaid toon karmimalt, et mida ta mõtles. Laps istus minuti isa kõrval ja kõik läks samamoodi edasi..

    Ma läheks vast juurde, kui olukord oleks lapsele ohtlik. Niisama hurjutamise jaoks olen ma liiga pussy 🙁

  4. See päris aktuaalne teema, eriti jäävad taolised olukorrad silma sellises pisikeses linnas nagu Rapla. Veel paar aastat tagasi Mahlamäel elas üks selline ema, kes iga ilmaga kella 9 paiku hommikul saatis oma kaks last(üks toona 3 ja teine 5) õue, ilma järelvalveta hulkusid nad Mahlamäe vahel ringi nii kaua, kuni pimedaks läks. Lõpuks võtsid naabritädid ette ja teatasid lastekaitsespetsialistile.
    Ükskord tänaval nägin, kuidas üks isa oma pisipõnnile vastu pead lõi selle eest, et pisike poriloigus plätserdas. Astusin ligi ja küsisin, selle peale jäi isal karp lahti ja kõndis minema.
    Ma olen igati selle poolt, et vastutustundetule käitumisele ja vägivallale peab reageerima, lapsed ei tohi kannatada 🙂

  5. Mina olen öelnud. Ennem olen hoolikalt mõelnud, et kuidas ma seda ütlen või kuidas keha hoiak oleks. Tallinna loomaajas jooksin ühele emale järgi, kes kimus suitsu niiet, toss lendas kärus oleva lapse peale. Samamoodi olen autost karjunud, et mida sa seda last raputad? Tallinnas mustameäl juhtus see. Sõitsime mehega, foor oli meil punane ja jalakäia läks üle. Ema, lapsega. Lapsel kukkus kinnas käest ja ema, selle asemel, et see kinnas kaasa haarata ja enda teekond jätkata hakkas last raputama. Muidugi röökis ka korralikult. Mul oli just väga halb hommik, lasi akna alla röögatasin: Et kas ta on peast pehme, et lapsega niimoodi käitub ja veel keset teed?? Röögatas vastu, et ole sa libu vait. Siis mõtlesin küll, et lähen marsin autost välja ja annan talle korraliku bitch slapi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga