***

Kas meie kodus… kummitab?

Ma olen seda tüüpi inimene, kes ei usu veidraid asju, st kui mu peegliselfiede all instagramis alatihti kommenteeritakse, et “appi, sul on kodus katkine peegel! tead ka, et see toob sulle 6766 aastat halba õnne???!!!”, siis ma lasen selle ühest silmast sisse ja teisest välja, sest ei, katkine peegel ei too mulle halba õnne vaid natuke viltused pildid. Ehk ma ei usu sellist jama.

Ei usu ma kummitusi, mingeid needusi.. No kõike seda, mida silmaga ei näe ja käega ei katsu. Samas hüppan tänaval üle kanalisatsiooniluukidega, sest Geit kunagi ütles, et nendele astumine toob halba õnne. Sülitan üle õla alati, kui midagi halba mõtlen või sellest räägin, et jumala eest minuga nii ei juhtuks. Või pööran pea ära, kui näen musta kassi üle tee minemas… Jah, ei mina usu eks. Mõnes mõttes usun ka. Aga teatud asju.

Siin korteris on päris mitu veidrat asja juhtunud ja hakkasin nendele alles täna mõtlema, kui aset leidis järjekordne veits creepy asi.

Kunagi, ma mäletan, läks nt lampi elutoas küünal põlema. Kolm küünalt oli laual, ma kustutasin need ära ning mõne tunni pärast üks neist jälle põles. Ok.

Teine kord oli selline kummaline olukord, kus istusime Raimondiga minu voodi peal ja ta näitas näpuga minu üles, selja taha ning ütles: “Kaks emmet!” Ok.

Eelmine suvi oli ka üks väga veider asi. Jäin laste tuppa magama. Ma ei mäleta, kas Hendriku või Raimondi kõrvale. Plaanis see mul polnud, aga neid magama pannes nii lihtsalt juhtus. Ärkasin keset ööd, sest mingi hääl kostus teisest toast. Astusin tasakesi ja mõtlesin, kas see tuleb meie magamistoast või elutoast. Astun ja astun ning selgus, et see tuleb meie toast. Ja mis see oli? Kinnine läpakas ning sealt tuli lastelaul.

Võtsin läpaka lahti, ees oli youtube ning video mängis. Wifi oli ammu juba väljas. Jep, ilmselt mingi video oli end nii palju ära laadinud, kui wifi veel sees oli ja nüüd millegipärast hakkas ennast mängima. Minu loogika ütleb vähemalt nii.

Päris mitu korda olen avastanud, kui öösel lähen Krissule piima tegema, et wc tuli põleb. Ei, lapsed ei käi öösel vetsus ja kui käivad, tulevad ajavad mind üles, sest nad üksi pimedas ei julge minna ja ma olen siin siis mõelnud, et kas ma tõesti unustan nii tihti tule põlema? Ei ole ju üldse minulik, samas ei saa selles raseda ajus kindel enam olla…

Nüüd viimasel ajal on hakanud Hendrik keset ööd üles ärkama. Hingeldab ja räägib täiesti seosetut juttu. Näiteks üks öö ärkas hingeldades ja hüüdis mind. Läksin tema juurde, proovisin silmsidet luua, ei midagi, pilk eksles toas ringi kuni peatus Raimondi peal ja Hendrik näitas näpuga tema voodile ning ütles: “Keegi on Raimondi juures, aja ta ära!”

Mitu ööd järjest oli sama teema, et keegi on Raimondi juures ja mina pean ta ära ajama.

Ja siis oli nädal kaks vaikus. Hendrik magas öösiti ilusti, midagi ei olnud kuni tänase ööni, mil ta jälle üles ärkas. Seekord ei hingeldanud vaid kutsus mind rahulikult: “Emme, emme, tule siia.”

Läksin tema juurde ja hakkab teine rääkima, et tahab kana süüa. Ahjus küpsetatud kana. Jällegi silmsidet ei loonud minuga, sellist püsivat, ma mõtlen vaid vaatas siia-sinna. Rääkis kanast ja järsku ütles: “Teine inimene seisab sinu taga…” pani pea padjale ja jäi magama.

Kui ma olen hommikuti küsinud Hendrikult, kas ta neid öiseid ärkamisi mäletab ka, vastab ta eitavalt.

Ma ei usu neid jutte, kus räägitakse, et lapsed tajuvad taolisi…. asju. Noh, teate küll. Ma ei taha seda isegi välja öelda. Aga samas tekitavad sellised asjad natuke hirmujudinaid küll. Eriti, kui laps sulle pimedas toas ütleb, et keegi seisab su selja taga ja sina va uskumatu keerad ringi ja vaatad ega seal kedagi ei ole ja jooksed ruttu oma tuppa teki alla. 😀

Ma isegi ei tea, kas või kuhu pöörduda selliste Hendriku öiste ärkamiste puhul. Kas on üldse vajalik arsti juurde minna? Neid juhtub pigem harva, aga siiski. Natuke hirmus on vaadata, kuidas laps niiviisi ärkab, seosetut juttu ajab ja hommikul ei mäleta ta midagi.

16 thoughts on “Kas meie kodus… kummitab?”

  1. Oiiiii kuidas mul kodus kummitab. Kui last veel ei olnud, kuulsin üksi kodus olles samme, kapiuksed köögis käisid kinni – lahti, keegi arvas, et tore oleks ka külmkapi uksega mängida. 1x läksin mehega riidu. Kobisin suurde tuppa magama. Meil suure toa uksel läbipaistmatud klaasid ees. Järsku kuulen samme ja näen läbi ukse varju liikumas. Väga armas eksole. Kass ei julge taha tuppa minna,kui seal pime. Seisab uksel ja jõllitab midagi. Ämm peeglist varjusid näinud… Keegi üritanud lukustatud välisuksest sisse- välja saada korralikult linki lammutades..
    Nüüd kui mul kutt poolteist aastane,… No see jutustab end igal õhtul kellegagi magama. Küll itsitab ja seletab üksi toas. Vahepeal hakkab nutma. Mees teatab alati selle peale et Joss ütles kutile pahasti. Üleeile teen köögis kohvi, kui kutt minust rahus mööda jalutas, käed püsti ja kellelegi koridoris sülle nuias.. Natule kõhe vms…
    Aga minu igapäeva elu.. Nii harjunud sellega juba. Veider on pigem kui midagi ei toimu😀

  2. Kummitused on olemas. Minul varateismelisena kodus kummitas, vaatas kuidas me magasime, istus teki peal, mistõttu ei saanud tekki peale tõmmata kui külm oli.
    Tõstis lampe ühes toa otsast teise. Hüüdis sosinal meid nimepidi.
    Üks vale müüt on et kummitused kardavad valgust, ei.. Kustutavad kõik tuled sul lihtsalt majas ära

      1. Ja nägema hakkad siis kui uskuma hakkad 😀
        Pärast õuduka vaatamist on ikka igal pool kõhe.

  3. No vot…. Aga mina usun….
    Meil oli sama jama kui mu noorim võsuke tilluke oli. Lalises kogu aeg ühe “toa nurgaga”. Ise kuulsime samast toast pidevalt samme kui alumisel korrusel olime. Sama oli trepist käies. Kogu aeg tundsin et keegi selja taga. Kui laps hakkas ööse mingeid imelikke onusid ja mesilasi nägema, siis mingi aeg vihastasin trepil kõndides, sest tundsin jälle kedagi enda sabas liikumas. Keerasin ringi ja käratasin “miks sa kiusad niimoodi meid, me tahame ju rahulikult elada siin… Pole ilus last kiusata oma kohalolekuga öösel…mine ära ja jäta meid rahule. ”
    Hiljem panin küünla ka põlema magamistuppa. Olen kusagilt kuulnud et pidi aitama kui hinged/vaimud rahutult seltsis elavad. Lisaks peaks likvideerima vanad peeglid….
    No ma ei tea kas see nüüd oli miski mis aitas, kas seal üldse oli midagi sellist, aga enam ma pole neid hääli kuulnud ja ka trepist saab normaalsemalt liikuda. Laps küll kartis mitu aastat pimedas magada aga nüüd on ok.
    Ma päriselt ka usun elu “teiselpool” aga mulle ei meeldi väga elukohta jagada nendega 😀

    1. Ma ka suurest vihast töö juures käratasin talle, et olgu seal aga jätku rahule! .. ja vaikus tuli majja 🙂 mind ei kummitanud enam aga olen kuulnud et teistele viskab ikka vimkasi. Nägime kussjuures töökaaslasega samu asju, kuulsime sama.. täiskasvanud inimesed kõik 😀 aga üksinda oli kõle ikka majas olla.
      Niiet, tasub rääkida selle tegelasega 🙂

  4. Isegi, kui sa ei usu soovitan sul osta unenägude püüdja laste tuppa. Ja rääkida neile, et see võtab kõik halvad unenäod ära ja kaitseb neid. Selleks, et sellised asju tõrjuda, peab olema lapsel midagi millesse uskuda. Arst vaevalt siin kuidagi aidata oskab.

    1. Ma tõesti ei usu sellist jama ja ei hakka oma lastele ka seda pähe määrima. Muide, meil kodus ripub unenäopüüdja juba aastaid, aga pigem dekoratiivsel eesmärgil. 😀

  5. Ma seda usun, et lapsed tajuvad natuke rohkem, aga selles võtmes, et nad tajuvad elu enne meid. Mul laps ronis sülle ja ütles, et mul on beebi kõhus ennem kui ma ise teadsin. Aga ka see võib tegelikult olla kokkusattumus.

    Seda öösel ärkamist juhtub teatud vanuses kõigil. Päevad on nii palju uut infot ja elamusi täis, et selle läbi seedimine on paras pähkel.

    Mul laps ärkas üles öeldes et kõikjal tema voodis on siplelgad. (Samamoodi alguses oli kontakti loomine pea võimatu).
    Lähemal uurimisel selguski, et nad võtsid lasteaias teemaks putukad ja vaene laps märkas alles siis, et ta jagab oma maailma paljude putukatega. Esialgu oli see tõsine foobia. Ja kuna oli soe kesksuvi oli neid putukaid igal pool.
    Ma arvan, et nende “külalistega” on sama lugu. Eriti kui ta järgmisel päeval midagi ei mäleta.
    Äkki mõni naaber on hirmsa välimusega või mõni inimene poes, kes tema poole on pöördunud ja talle elava mälestuse jätnud ja sellest tükib unenägudesse. Sul endalgi on olnud mõni unenägu kus mõni päevasündmus läbi huumoriprisma peegelduse unenäoks vormunud.

  6. Arvan, et Hendrikul unepaanika. Tema vanustel täitsa tavaline. Arsti juurde pole mõtet sellega minna. Paanika ajal lihtsalt last kaisus hoida, rääkida vaiksel toonil.

  7. Väldi paar tundi enne und multikaid, stimuleerib liigselt lapse aju ka uni muutubki rahutuks

    1. Nad ei vaatagi õhtuti multikaid. Kui siis ainult hommikul või lõunal 😉 Laupäeviti ainult õhtuti, kui animafilmi päev on

  8. Mina kummitustesse päris ei usu, aga mu vanavanemad rääkisid väga palju aurast ja meie enda hingedest. Näiteks kord olid nad omavahel tülis olnud ja mõlemad vandusid, et nägid pidevalt enda juures kummalist varju. Leppisid ära ja vari kadus. Ehk siis, minu meelest on nö. müstilised asjad meie oma mõttetöö vili – need on meie hirmud, meie stress ja isegi meie soiku jäetud fantaasia. Parimaks lahenduseks on see, kui tunned end ise hästi ja sama kehtib ka laste kohta. Lõõgastu ja naudi enda olemist. Puhka ja maanda stressi. Näiteks minu puhul töötas see, et käisin kaaslasega siin https://www.kingitus.ee/kingitus/ohtusook-pimedas-kahele, sai lastest eemale ning sai tunda, et pimeduses ning teadmatuses pole midagi hirmsat. Sai hästi kõhu täis ja koju tulles olime nii väsinud, et isegi kui oleks kummitust näinud, poleks viitsinud isegi ehmuda. Minu meelest sõltub nö. müstilise maailma nägemine meie enda peas toimuvast. Või mis teised arvavad?

  9. Vaim vaimuks aga mu õe endise mehel oli korteris POLTERGEIST!! Vot sinna mina oma jalga ei tõstnud enam kunagi peale seda kui pidin õel lapsi vaatama ja terve öö oli täis õudukat. Kõigepealt olin elutoas ja vahtisin telekat ja järsku nägin elutoa ja köögi ukse peal jõhkralt suurt musta kogu aga see oli ka sekundiks ja kadus. Ma reaalselt värisesin üle kere. Mõtlesin et ok lähen laste tuppa magama siis oleme koos ja ma ei karda.Enne läksin wc ja ma reaalselt ei saanud välja sest ust hoiti kinni.Lõpuks sain välja ja esimese asjana kui kõndisin köögist läbi laste tuppa nägin kuidas kõik alumise kapi sahtlid lendasid pauguga lahti nii. Ma jooskin, ei LENDASIN laste tuppa ja värisesin seal, ma ei julgenud grammigi magada ja kui õde jõudis koju, siis esimese asjana ma lahkusin sealt.Ei õelnud õele isegi et lähen.Õde siis hiljem tuli meie juurde,et küsida miks ma nii imelikult käitusin ja siis ma rääkisin talle.Õde noogutas ja ütles et poltergeist tuli megavana raamatuga kaasa ja õe endine mees ei tahtnud seda raamatut ära põletada(õde salaja põletas hiljem ära). Ja siis õde rääkis mis seal veel on juhtunud. Näiteks sai ta ise kruusiga vastu pead, nii et kõrvast veri väljas ja öösel magades näpistati teda sinikateni välja jne.
    Ma ise usun vaimudesse, ma näen neid, ma saan nendega suhelda.See mu ema suguvõsast tulnud, mitu põlvkonda nõidasid olnud. Vaime ma ei karda aga vot neid pahatahtlike poltergeiste kardan nagu tuld.

  10. Mul endal ei ole kokkupuuteid kummitustega, aga mu sõbrannadel on olnud. Üks ärkas lapsena selle peale, et oli üleni telliskividega kaetud (telliskivid olid juuresolevalt ahjult pärit). Kui ta täiskasvanuna sõpradega oma samas maakodus viibis, siis KÕIK nad kuulsid, kuidas keegi hüüdis tema nime. Teisel sõbrannal on kogu perekonnal rääkida oma lapsepõlve kodust kõhedaid juhtumisi. Ma kõike enam ei mäleta, aga üks case oli, et vanaemal tulid käed seina seest, mis hakkasid kägistama.

    Ühesõnaga ma usun kummitusi, aga olen õnnelik, et mina pole pidanud nendega rinda pistma. Kõik mu 2 kodu on olnud imelike nähtuste vabad. Üks kord ma kuulsin öösel välisukse kallal askeldamist. Aga tuli välja, et need on vargad :DDDDD Kes tahab kuulda, kuidas see lugu lõppes, siis midagi erilist ei olnud. Äratasin vanemad üles ja ema läks uksele ja ütles “Hopp-hopp politsei tuleb”. #truestory

Vasta Triinu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga