***

Ja kui tahad, siis nutadki

Mina ei saa aru väidetest, nagu “tugevad inimesed ei nuta” või “nutmine on ainult nõrkadele”. Päris ausalt ei saa. Mina olen see töinaja tüüpi nõrguke, kes oma pisarakraanid valla keerab, kui meeletult raske on. Ja see on nii vabastav. Võin öelda, et saan sellest justkui uut energiat.

Muidugi ma tean, et see nutmine ei aita midagi, aga ega ei peagi. Või tähendab, mind küll aitab. Aitab vabaks saada ja selgema peaga edasi minna.

Üleeile ma mässasin Adeele toitmisega nii palju. Võib öelda, et andsin endast 400% ehk no absoluutselt kõik ja enamgi veel. Katsetasime imetamisnõustajaga erinevaid variante, panime plaane paika, tegime igasuguseid imetrikke, et laps korralikult ikka rinnale tagasi saada. Toitsin range ajarežiimi järgi, ehk iga 2h tagant. Kui nõudis, siis isegi väiksem ajavahe jäi. Panin rinnale üsna tihti ja päeva lõpuks sain enda üle uhke olla – me saime rinnad tööle. Ta sai rindadest oma vajamineva koguse kätte, lisa ei olnud vaja enam.

Kui päev oli õhtusse veerenud, mina niiiii palju pingutanud ja endast andnud, et Adeele sööma saada, mõtlesin teda kaaluda. See neetud kaal oli ju koguaeg mul silma all ja kiusatus on ikka, et kas ja kui palju on juurde võtnud. Puhas kaalumine on tavaliselt hommikuti, aga kuna niikuinii mähkmevahetus just käsil oli, andsin kiusatusele järgi ja panin ta sinna kaalule. Ma sain šoki, -70g. Mis mõttes?!!! Mähkisin Adeele lõpuni, panin ta voodisse magama ja läksin vetsu ning lihtsalt karjusin. Ei, mitte kõva häälega. Hääletult. Justkui karjusin ja nutsin.

Mis mõttes ma olin nii palju vaeva näinud, päeva lõpuks lausa istudes magama jäämas, ma olin megaväsinud ja kaal langeb… Küsisin endalt, mida ma valesti teen. Mida? See oli nii ahastav tunne. Peast käis läbi mustmiljon mõtet, pool nendest täiesti idiootsed. Aga lõpuks suutsin endale kolba sisse taguda, et muutused ei pruugigi tulla KOHE. Kuivatasin pisarad ära ja läksin tagasi Adeele juurde.

Järgmine hommik oli minus nagu uus hingamine. Olin end tühjaks lasknud (nutnud siis, eksole) ja välja puhanud. Pea oli selgem. Mõtlesin, et toimin Adeele järgi. Või noh, päris tema järgi ei saa toimida, sest ta eelistab söömisele magamist, aga üldiselt ei hoia mingeid rangeid vahesid, nagu alguses siin paika pandi.

Õnneks on nüüd rinnad töökorras, Adeele ärkab ka rohkem, sööb normaalselt ja täna hommikul oli kaal tõusnud. Ta oli ööpäevaga juurde võtnud 82g! Saate aru??!!! Ta pole nende kahe nädalaga ka nii palju juurde võtnud kui nüüd ühe ööpäevaga. Muidugi ma tean, et ma ei tohiks oma lootust üles kruttida, sest ennegi, kaal tõusnud ja langenud, aga nii palju pole see kordagi tõusnud. Ma olin nii rõõmus, et kekslesin siin toas ringi ja helistasin kohe emale, nagu oleks lotoga võitnud. Aga ausalt öeldes, on need 82g veel parem kui lotovõit. 😀

Ja siis ma kaisutasin Adeelet ja paitasin teda ja kiitsin, et kui tublid me oleme ja me saame veel asja korda. Ma tean, kõlab jumala totralt kahe nädalase imikuga rääkida, aga no… ma tundsin, et pean teda kiitma, sest tema teeb selle kõige suurema töö ära ju. Isegi imetamise ajal ma räägin temaga. 😅 Võib-olla see isolatsioonis istumine on hakanud mu vaimsele tervisele mõjuma, mine sa tea…

8 thoughts on “Ja kui tahad, siis nutadki”

  1. Mina olin enda enneaegsega 2 nädalat peale sündi Lastehaiglas. Ja mul käis ka see söömise trall. Ei saanud teda kuidagi rinnale ja siis olin ka nii nördinud. Tundsin et olen ise juba rahutu ja kergelt ärritunud, et kaua see jama kestab??
    Üks hetk tundsin et pean rahunema. Juba enne söömist hakkasin beebiga rääkima, et proovime nüüd ikka ilusti süüa ja sa oled ju nii tubli jne 🤣
    Ma ei osanud siis isegi mõelda, et see rääkimine võiks imelik olla 😂
    Ja ma saingi ta rinnale!!! Ma olin niiiii häppi 😀
    Ühesõnaga mulle tundus et mul oli kõigepealt vaja ennast kokku võtta, et siis saaks ka laps end kokku võtta 😀

    Ja mis puutub nutmisse. Siis minu arvates on igal inimesel õigus erinevatele emotsioonidele, nii rõõmule kui kurbusele jne.

    Te olete tublid ja varsti kodus!

  2. Minu poeg sündis 33.rasedusnädalal, erakorralisel keisrilõigel teel tuli ilmale. Olime Tartu lastehaiglas peaaegu kuu aega. Meil oli ka samamoodi söömisega jama. Kaal natuke tõusis ja langes vahepeal. Küll pandi talle sondi nina kaudu, anti lisatoitu jne. Ma olin ka samuti murdumisel äärel, nutsin vetsus ennast tühjaks ja palvetasin Jumalale igapäev(tean, et see on imelik). Kuigi ma ei ole selline usklik inimene ja ei käi ka iga pühapäeviti kirikus aga minu puhul aitas see palvetamine väga palju ja andis rohkem jõudu. Siis asi hakkas vaikselt paremusele poolele liikuma, rääkisin lapsega igapäev, kiitsin ja kaal hakkas ilusti juurde tulema ja hakkas rinda võtma ka ilusti. 🙂
    Sulle soovin palju jõudu ja rohkem positiivset mõtlemist! 🙂

  3. Mina olen ka nö vee peal sündinud nagu öeldakse. Nii kui emotsioonid üle keevad, hakkavad mul pisarad voolama. Eriti kui ma vihane või pettunud olen, väljendub see millegipärast just pisarates. Endal on hetkel kooli lõpetamine pooleli, kirjutan lõputööd ja tunnen vahepeal, kuidas ma ei oska – materjali jääb puudu jne, aga nii väga tahaks ju lõpetada ja oma paberi kätte saada, sest on täpselt minu eriala. Tuttavad ka harjunud sellega 😀
    Aga ma nõustun, üldjuhul natuke aega peale nutmist, hakkab endal kergem ja asjad nagu hakkavad ka sujuma. Emotsioonid tuleb endast välja lasta, nagu restardi tegemine arvutile.

  4. Mina näiteks ei ole üldse nõus nende inimestega, kes ütlevad, et “ega see nutmine ka ei aita” vms. Aitab küll. Just võimaldabki emotsioonid välja elada ning neist lahti lasta ja just alles siis saab tegelikult edasi minna ja uuesti tegutsema hakata.

  5. Minu arvates on täiesti mõistlik rääkida lapsega kes vastu veel rääkida ei oska.

  6. Nii kurb on lugeda seda. Selle asemel, et saaksite kodus mõnusasti kosuda, olete sunnitud haiglaseinte vahel olema, mis iseenesest juba ongi stressi põhjustajaks, rääkimata murest oma vastsündinu pärast.
    Küll aga tahtsin sulle jõudu ja jaksu soovida ! Usun, et kõige raskem on möödas ja nüüd saab ainult paremaks minna ! Hoian pöidlaid, et varsti koju saaksite !
    Ja beebi on lihtsalt I M E A R M A S !

  7. Oh, nii tore kuulda, võib vaid aimata, milline kergendus ja tohutu rõõm sulle!
    Tublid olete!
    Head kosumist ja beebi on tõesti imearmas!

  8. Kas selle kaaluga, mida te kasutate kaalutakse ka teisi beebisid? Meil oli ka haiglas probleeme söömisega ja laenutasime sünnitusmajas asunud poest kaalu koju. Vahepeal näitas see kaal õigeid numbreid, aga vahel ka täiesti valesti. Üks hommik on eriti eredalt meeles, kui kaal näitas samuti -70g. Proovisin kaaluda ka täis jahupakki ja muid asju, millele näitas õiget kaalu.

Vasta Birge-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga