Oh teate, nii tore on kuulda, kui keegi mulle ilusti ütleb. Isegi kui seda teeb mees, kellega sa oled juba pea üheksa aastat koos elanud (kaheksa ja pool, aga mulle meeldib ümardada asju suuremaks).

Kas ta teeb seda siiralt ja südamest või sellepärast, et ta mu suss on või kodurahu huvides või… ega tähtsust ju tegelikult ei olegi, mis selle tagamõte on, peaasi, et ta seda teeb. Vähemalt nädalas korra ikka.

Täna ta kirjutaski mulle, kui Paides oli, et ma olen ilusaks ja armsaks muutunud selle rasedusega. Aga… tujud on hirmuäratavad. Kuskil peab ju alati mingi aga olema, eks. Ilmselt ta ei julgenud mulle seda aga poolt näostnäkku öelda ja kasutas võimalust, et oli kodust 20km eemal. 😀

Kui ma ennast nüüd analüüsima hakkan, siis eks ilusam olen ma kindlasti rasedusega, sest enesekindlust on rohkem. Enesekindlust on sellesmõttes rohkem, et päevi pole ja kõhtu sees hoidma ei pea. Juba selle arvelt on enesekindlust vahepeal isegi liiga palju, ma ütleks. Ja enesekindel naine ongi ilus naine, vahet pole, kas ta on paks või peenike, pikkade juustega või kiilakas, punnidega näos või ilma.

Aga tujud. Jah, nendega on küll kehvasti. Kuigi ma ei armasta oma vigu väga tunnistada, siis mul on ka tujud mitte tunded. Hullud tujud. Nutulahingud on asendunud kergelt ärritumisega ja yolo olemisega, st mul on hirmuäratavalt suva paljudest asjadest, samal ajal ärritun väga kergelt ja vihastan pisiasjade peale.

Veider, kuidas mõni kord on jumala savi, kui keegi midagi kehvasti ütleb või millegi kallal norib ja teine hetk nutad kolm patja läbi mingi väikese tögamise pärast. 😀

Õnneks ma olen suht hästi enda arvates nende negatiivsete tujudega toime tulnud, st kui ma lähen närvi, vihastan või muud moodi ärritun, olen ma või vähemalt üritan olla lihtsalt omaette ja vait. Ei taha öelda midagi, mida hiljem kahetsen, sest teadagi, öeldud sõnu on ikka maruraske tagasi võtta. 😀

Meie vestlus kulmineerus lõpuks sellega, et me hakkasime oma suhet analüüsima. Kuna ma samal ajal vestlesin ühe naisega, kes oma suhtest mulle rääkis, siis ma muutusin kuidagi hästi emotsionaalseks ja mingit sorti kurbus kerkis minus esile.

Geit tõdes, et meie suhe on kuidagi üksluiseks kiskunud ja mina avastasin end mõttelt, et võiks rohkem väljas käia, lastega või ilma ning rohkem suhelda. Ei, mitte omavahel, me näeme üksteist iga päev, me peaks just oma suhtlust tagasi tõmbama. Hirmuäratavalt palju puutume kokku.

Suhtlema just teiste inimestega. Ma olen seda meelt, et meile ei piisa vaid üksteisest. Inimene on loodud suhtlema. See on üks inimese põhivajadusi. Näete küll ju üsna tihti, millised tähelepanuvajadused mul on, kui lasen iga päev teil instas minult küsimusi küsida. Tähelepanu- ja suhtlemisvajadus, mis seal ikka. 😀

Ma olen millegipärast alati arvanud, et suhtlemine tähendab ka mingit sorti usaldust või mingit… lubadust teisele inimesele. Ma ei oskagi seda seletada. Sa nagu suhtled inimesega ja siis ta ootab sinult, et oleksid valmis talle kõigest rääkima. Aga see ei pea nii olema tegelikult. Viimasel ajal olen just vastupidist arvama hakanud. Lihtsalt suhtlemine annab ka väga väga palju juurde. 🙂

Aga mis ma seda kummi ikka venitan, ma isegi ei tea, kuhu jõuda tahtsin. Vist seesammune suhtlemisvajadus, aga tuletage ikka oma meestele meelde, et korra nädalas võiks (oma) naisele midagi ilusat öelda ja ärge siis, te rasedad, nii palju tujutsege, et mees julgeks teiega mitte nii ilusatest asjadest rääkida ainult 20km kaugusel olles. 😀