***

iga lapsega midagi teistmoodi

Iga kord, kui ma uuesti rase olen, mõtlen (ja muidugi ka teen), et sellel korral teen ma midagi teisiti või hoopis täiesti esimest korda.

Ma tean, eelmine lause kõlas täpselt nii, nagu ma oleks mingi lapsemasin ja rasedus oleks justkui minu igapäevatöö. 😀 Tegelikult mõtlesin ma ikka oma kolme rasedust ja peaaegu last. Iga ühega neist on olnud midagi teisiti või täiesti uut.

Riided, vanker ja muu nänn raseduse ajal 

Esimese ja teise lapsega ostsin ma need asjad ära juba siis, kui peas tiksus mõte uuest lapsest. Ok, ok liialdan! Aga väga varakult soetasime beebiasjad, mis tegelikult olid ainult koormaks ees. Hetkel on mul üle poole raseduse läbi ja mul ei ole mitte midagi! Välja arvata Huppa kombe, mille seitsmekümpiga poest Raimondile ostsin ja see tal vankris paar kuud seljas oli. See näeb välja tuttuus ja kuna Kristofer sünnib sellel ajal, mil talv hakkab vaikselt peale tulema, siis… noh, hea ajastus, kutt! Aga muud tõesti pole. Ei voodit, ei apteegikraami, ei vankrit, ei riideid.. Ma plaanisin need osta alles peale lapse sündi. Noh, mingi väike osa riideid ikka ette ära, aga minimaalselt.

Vankri ja voodi tahaks muretseda alles hiljem, kuna enamus öödest magab ta niikuinii meie kõrval. Vanker muidugi on vajalik asi kohe algusest peale, sest lapsed vaja lasteaeda viia, aga eks seda on aega ka muretseda.

Sünnitus

Esimesel korral sünnitasin ma epiduraaliga ja ma ei tundnud oma alakeha. Arsti käsu peale pressisin. See oli üpris mugav tegelikult, sest ma kohutavalt põen neid valusid. Samas, olen ma enda mõtlemist suutnud tänaseks nii palju muuta, et ma proovin sünnitama minna positiivsete mõtetega, mitte hirmuga. Ehk see aitab? Teise sünnitusega oli esilekutsumine. Püha taevas, ma tahaks nüüd, et sünnitegevus algaks ise, loomulikult ja sünnitamisele minek ei oleks minu jaoks nagu mingi arstivisiit, mille jaoks on kindel aeg kirja pandud. Aga ju siis on minu kõhukeses nii hea küpseda, et ka see kolmas ei taha õigeaegselt välja tulla. 🙂 Hendrikuga pidi ju ka olema esilekutsumine, sest kandsin ikka korralikult üle, aga paar päeva enne hakkas siiski sünnitegevus pihta.

Mälestuste jäädvustamine

Kuigi ma ei oma mingit megahead kaamerat, siis proovin ma alati iga tähtsa hetke üles pildistada. Hendrikut oodest ei pildistanud ma end peaaegu üldse. Mul vist ongi sellest ajast ainult kaks pilti. Üks koos mehega ja teine sõbrannaga. Samuti on mul väga vähe beebipilte Hendrikust.

Raimondiga lasin endast rohkem pilte teha, kui kõhtu kandsin, kuid siiski ka vähe. Beebipilte temast on juba rohkem. Ka ilmutatud versioonis.

Kolmanda rasedusega olen ma ikka korralikult klõpsinud. Ma tahan, et need mälestused oleks kõik olemas ning ka lapsed kunagi neid näeks.

Lappasime emaga koos pildialbumeid ja minust pole ühtegi beebipilti. Ühest küljest teeb see kurvaks, sest huvitav oleks ennast imikuna näha, aga mis parata, kui tol ajal ei saanud ta endale kaamerat lubada.

Rasedapäevik

Ma olen kuulnud, et mitmed emad on rasedapäeviku peale sünnitust endale saanud. Peale esimest last ei taibanud ma seda küsida. Peale teist sünnitust tahtsin seda teha, kuid kahtlesin endas. Nüüd aga tahaks kindlasti tagasi, kui see on võimalik. Mis nad ikka sellega teevad? Ilmselt 2011. või 2014. aasta päevikuid neil enam alles ei ole?

Minu jaoks on see üks suurimaid mälestusesemeid rasedusest, mida üks naine võiks alles hoida. Ei taibanud nendest koopiaid ka teha. #mybad

Rinnaga toitmine

Hendrikut toitsin ma rinnaga väga vähest aega. Igal korral, kui imetasin, tundsin rinnus nii kohutavat valu ja hingata ei saanud. Oh neid nutuseid öid.. Piin mulle ja mehele, sest ulgusin ma ikka igal korral, kui imetasin. Hirmust nende valude ees hakkasin järkjärgult vähem imetama, kuni ta täitsa lisatoidu peale üle läks (piimasegu).

Mis te arvate, milline hirm tabas mind peale Raimondi sündi, kui ta oma rinna otsa panin? Mul oli selgelt eelmise imetamise valu meeles. Endalegi üllatuseks seda piina enam ei olnud. Ma lausa nautisin imetamist. Igal korral tõmbasin tissid pluusist meelsasti välja ja hoidsin last rinna otsas kuni ta oma kõhu täis sai. Ma tegin seda suurima hea meelega, sest see oli nii mugav! Aga rinda sai ta siiski umbes pool aastat. Ma isegi ei mäleta, mis põhjusel nii väikest aega.

Nüüd tahaks last võimalikult kaua imetada. Kuni aastaseni näiteks. Aga eks seda näis. Väike hirm on ikka, et ehk sellel korral on samuti imetamisega mingeid probleeme.

Need on sellised põhiasjad, mida tahaksin teha teisiti. Kindlasti lisandub ka pisidetaile, mida ma teen teistmoodi, muudan või ei tee üldse, aga eks see selgub kõik käigupealt.

2 thoughts on “iga lapsega midagi teistmoodi”

  1. Mul suhteliselt samad asjad. Esimene laps sai rinda umbes 2 kuud, teine 4 kuud, praegu kolmas laps saab 9kuuseks ja endiselt rõõmus tissilaps. Ei kavatse niipea lõpetada ka. Kolmanda lapsega ei kiirustanud üldse asjade ostmise ega üleliia valmistumisega. Palju asju oli olemas ja mis iganes vajadus oleks tekkinud, poed ju lähedal 🙂 Kui ma esimest last ootasin 2007 aastal, siis mu sõbranna ütles, et rasedakaart võetakse Pärnus ära, seega tegin enne omale koopiad. 2015 ja 2016 Paides ei võetud ära. Sünnitanud olen nagunii kõik ise ja ilma valuvaigistiteta. Ainuke plaan oli, et teise lapse sünnitan järil ja nii ka tegin. Vanni plaan oli ka mõttes, aga selleni ma ei jõudnud ja ei kahetse ka 😛 Viimase lapsega olen kõike väga rahulikult võtnud ja katsun iga asja paremini ja õigemini teha. Lutist saime vabaks 8kuuselt, lisatoitu hakkas saama alles 6kuuselt ja kaisulaps oli ka 8 kuud. Võtan rahulikult ja naudin oma viimast beebit 🙂

  2. Ka mina ei taibanud esimese lapsega rasedapäevikust koopiat teha. Kui tesit ootama jäin(6a hiljem), siis võtsin julguse kokku ja küsisin haigla arhiivist ning saingi koopia (mingi sümboolne summa oli ka vaja maksta aga ei midagi hullu). Hea oli võrrelda, kuidas mõõdud ja areng erinesid esimese ja teise ootuse ajal. 🙂

Vasta Jaana-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga