***

Ideaalne paarisuhe

Nende ohtrate rasedus- ja sünnituspostituste vahele oleks paslik kirjutada vahepeal millestki muust. Näiteks ühest ideaalsest paarisuhtest.

Kohtan tihti inimesi, kelle suu kukub sõna otseses mõttes ammuli, kui nad kuulevad, et ma olen 23-aastane, kolmas laps tulemas ning kõigil mu lastel on üks ja sama isa, kellega oleme koos mööda saatnud juba üle seitsme aasta. Just see asjaolu, et lastel on üks isa, on väga üllatav olnud nende jaoks. Mitte et ma oleks minevikus lõdva püksikummiga olnud (ma ei armastanud tegelikult üldse kummiga pükse, aga see selleks), aga lihtsalt meie tänapäevases Eestis on see vist mingil kummalisel põhjusel harjumatu nähtus.

Ei ma absoluutselt ei vaata viltu neile naistele, kellel on mitme erineva mehega lapsed. Las nad siis olla – peaasi, et lapsed on hoitud, armastatud ja saavad elada täisväärtusliku elu. Muidugi sõltub see iga lapsevanema võimekusest.

Meie suhe härraga ei ole selline idüll, kus aastapäevi tähistame fäänsides restoranides või hotellides. Samuti ei istu me kodus ümarlaua taha ega aruta igal õhtul oma emotsioone, räägi sellest, mis me päeva jooksul tegime või millest unistame. Kindlasti ei ole meie suhe nagu filmis, kus enamasti on kõik liiga täiuslik, et tõsi olla ja ammugi mitte ei veeda me oma paarisuhet roosiõitel puhates.

Me tülitseme selle üle, millist tapeeti kööki valida. Tihti vaidleme selle üle, kummal õigus on. Vahel harva tõstame teineteise peale isegi häält. Enamus ajast meeldib meile diivanil kaisutada ja niisama lebotada. Aastapäevi veedame me enamasti maaõndsuses – isegi diivan võib olla selleks parim paik, kus tähistada suhtes aasta möödumist või miks mitte üks jalutuskäik metsas? Me teeme kõike omamoodi, me ei ole tüüpiline paar… Me oleme kaks veidrat inimest – ühest küljest teineteise koopiad, kuid vahel ei jõua ära imestada, kui erinevad võivad kaks inimest olla ja samas suutelised koos elama nii pikka aega.

Meil on lapsed – ja mitmed inimesed on arvanud, et just lapsed hoiavadki inimesi koos. Ei hoia, uskuge mind (erandeid kindlasti on). Peale laste on meil ka armastus, mälestused, harjumus, sõltuvus teineteisest. Ma võin käsi südamel öelda, et meid hoiavad koos meie tunded, meie ühised läbielatud kogemused, aastad, tulevikuplaanid. Ma ei kujutaks ette elu ilma oma härrata. Ma ei näe, et selline eluvorm üldse võimalik oleks minu puhul – elada temast lahus või temata.

Oleme loonud endale oma mõistes täiusliku paarisuhte, kus leidub kõike, mis ühes suhtes olla võiksid või peaksid. Me oleme õnnelikud, me oleme rõõmsad, me nutame ja naerame, me tülitseme ja lepime – see ongi meie jaoks üks ideaalne paarisuhe. Meie suhe.

5 thoughts on “Ideaalne paarisuhe”

  1. Tsiisas 😀 koopia 😀 selle vahega et olen veel 22 ja mehega koos 8,5 aastat ja ainult üks laps kes hakkab varsti kooli minema 😀
    Meie selle aastane aastapäeva tähistamine oli.. Ooo lähme linna (elame maal) kinno vms.. Jõudes linna piirile käisime ehituspoest läbi ja läksime koju diivanile telekat vaatama 😀 ise naersime et pole võimalik kui romantilised me oleme 😀 ei viitsi kuskil käia ( pigem lähmegi jalutama või oleme niisama armsad :D)
    Mul on hea meel et ma su blogi leidsin. Nii hea on lugeda kui saan peaaegu alati samastuda ja kaasa noogutada 😀

  2. Ma arvan, et sotsiaalmeedia ongi loonud sellise kujutuise nö ideaalsetest suhetest, kus näidataksegi ainult neid hetki, kui ollakse koos väljas fäänsis restoranis söömas ja kui noormees sületäie lilli toob. Reaalsuses võib olla asi hoopis teine, lihtsalt telgitaguseid keegi ei näe 🙂
    Aga olete tublid ja täiesti nõustun, et kodus rahus diivanil olemine võib osutuda palju mõnusamaks koosolemiseks, kui kuskil lällamine 😀 Endal küll noormehega 5,5 aastat koos oldud ja lapsi pole, aga kui needki veel oleks, siis tunduks ”rahus diivanil olemine” tõeline idüll 😀 Keep up the good work!

  3. Pigem ikka inimesed imestavad , et nii noorelt nii palju lapsi. … täna ikka käiakse sel ajal ( sinu vanuses siis)veel koolis , mitte ei karjatata lapsi. Eneseharimisele ja täiustamisele pannakse rõhku..

    1. Mnjah, laste kõrvalt saab ka ideaalselt ennast harida ja õppida. Ma imetlen inimesi, kes suudavad laste kõrvalt koolis käia. Mitte et need inimesed, kellel lapsi pole ja veel koolis käivad, vähem imetlusväärsed oleksid, aga juba see, et inimene käib ja õpib lapse/laste kõrvalt on minu meelest kiiduväärt. 🙂

      Lapsed ei ole takistuseks mitte millegi ees. Endas on kõik kinni. 🙂

    2. Ma olen 23, abikaasaga koos 6,5a ja abielus sellest 1,5a. Kaks poega, 2a10k ja 10k. Ja homsest lähen ülikooli tagasi (vahepeal olin akadeemilisel).
      Täpselt, lapsed ei ole takistuseks millelegi kui vaid tahta.!

Vasta M-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga