***

Hullumas

Kas see esmaspäev kunagi läbi ka saab? Selline tunne on, et see lihtsalt venib ja venib, aeg ei liigu üldse edasi…

Mu päev on olnud marujama. Tõesõna. Mul on täna närvid no nii läbi.

Algas see sellega, et mingi tüüp, kes eile minult instagramis koguaeg küsis, kui pikk ma NÜÜD olen ja mida ma NÜÜD teen ja kuidas mul NÜÜD läheb, korrutades neid küsimusi mingi 72626277 korda ja tehes mulle nii palju videokõnesid, et mu telefon kokku jooksis, helistas mulle täna hommikul 6.34, et küsida, kui pikk ma ikkagi olen NÜÜD.

Kui hommikul vara mu telefon helises (Geit pani kõne kinni) ja Geit veel magas, ärkasin ma kerge paanikaga üles ja küsisin temalt, kas ta ei kavatsegi täna tööle minna. Ütles, et läheb ikka, kell pole lihtsalt nii palju veel. Ma mõtlesin siis endamisi, et kui keegi mulle tavaliselt helistanud on, siis on see ema ja ta teeb seda alles mingi 10 ajal tavaliselt, et kuidas Geit veel kodus on sellisel ajal. Ta peaks ammu tööl olema. Küsisin, mis kell on ja ta ütles, et pole seitsegu veel.

Mõtlesin kohe, kes see tolbajaan mulle nii vara hommikul helistab. Kui Geit kõne kinni pani, hakkasid sms-id tulema ja noh, jõle tähtis on ikka hommikul nii vara teada, kui pikk teine inimene on. Loodan, et eluliselt tähtis küsimus ei olnud, sest ma ei vastanud midagi.

Geit läks tööle, ma sain silmad kinni ja natukese aja pärast ka sellise mõnusa unetunde, et magaks veel väheke. Aga ei… siis arvas Krissu, et on õige aeg ärgata. Ja peale teda suuremad poisid…

Ma lösutasin veel voodis, ütlesin poistele, et käituks normaalselt seal teises toas ja Krissule liiga ei teeks. Lubasid igati korralikud olla. 😀

Mõne aja pärast pistis Hendrik röökima. Ajasin end voodist välja, nii kiiresti, kui minu mõõtude juures seda muidugi teha saab ja koperdasin elutuppa. Hendrik hoidis suust kinni ja nuttis. Ei noh, Raimond oli tal hamba välja löönud.

Tal üks logises nii hirmsasti ja nüüd on sellega…. ühelpool. Ainult, et ma ei saa aru, kas hammas tuli ikka tervenisti välja või midagi jäi sisse ka. No igatahes Hendrik nuttis rohkem sellepärast, milline pettumus teda tabas – ta tahtis ikka, et hammas ise tuleks, mitte keegi välja virutaks. 😀

Üldse on nad terve päev jagelenud omavahel. Vaidlevad, kaklevad, tülitsevad… koduseinte vahel käib selline sõda, aga kui õues on, siis on nagu parimad sõbrad. Ma ei tea, mis toimub… mingi varajane puberteet vist, sest kui ma nendega täna kurjustasin, teatasid nad mõlemad, et neil pole üldse mind vaja.

Neil on viimasel ajal üldse see teema, et kui nendega pahandan, ütlevad, et neile pole mind vaja, aga mõne hetke pärast on “emme, tule mängi minuga seda!” või “emme, anna mulle seda palun!” või “emme, sa oled nii armas!” Puberteet, yes it is, vist. 😅

Nüüd.. ma istun siin KTG-s jälle ja mõtlen, millisest uksest ma pärast väljuda saan nii, et nad mind ei näe ja põgenen lihtsalt kuskile välismaale ära. No tõesõna, selline tunne on täna, et põgeneks ära ja alustaks uut elu. 😅

Päisepildil on story of my life, kui kannan kodus juuksepikendusi. 🙄

4 thoughts on “Hullumas”

  1. Mul hetkel üks laps (teise ootel) ja kui on nädalavahetus või vaba päev siis ma muudmoodi ei saagi kui hommikul pärast sööki 3 km tiir maha kõndida- siis on kuni lõunani rahu majas (peaaegu).

    Seejuures ta vajab veel lõunaund ja see nullib terve hommiku pingutused, sest tal uuesti energiat sama palju kui hommikul.

    Ja kui tahta rahulikku pärastlõunat siis tuleks minna mänguväljakule tunniks kaheks.

  2. Ei saa mainimatta jätta, et sa kena ja äge. Agaaga ära kekka enda keeleneediga. Videodes, üritad ka naerda ja rääkida nii, et neet paistaks ja me k6ik näeks. Mul endal ka, kade ma ple. 😃

    1. Haha, ma pole isegi mõelnud seda teha, olengi selline laiali moluga retarded, aga kui sa kekkamist mu piltidelt ja videotes näed, siis sorry, ma ei oska seda kuidagi ka muuta 😅😅😅

  3. Hehh…nende hammastega juhtub teistelgi vendadel äpardusi…Minu üks poistest virutas teisel poisil mänguhoos mõlemad loksuvad piimahambad eest ülevalt välja. Kiitis veel…et nüüd hea kõrrega juua. Seda muidugi süütundest veidi muiates. Lohutamist oli omajagu.

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga