***

Esimesed päevad kodus

Mul on selline tunne, et koos Kristoferiga sünnitasin ma ka kirjutamissoone endast välja. Mul on nii palju mõtteid ja emotsioone, mida tahaksin teiega jagada, aga kui ma siia tulen, valitseb mu peas tühjus. Ideid on, teema on ka olemas, aga ei oska neid ühtäkki kuidagi enam virtuaalsele paberile kirja panna.

Oleme tänaseks oma värske beebiga koduseinte vahel mööda saatnud juba neli päeva. Haiglas oli nii stressav olla ja elu on palju lillelisem, kui saab kõige uuega oma mõnusas kodus kohaneda.

Lisaks igatsesin ma Hendrikut ja Raimondit nii väga, et tihkusin isegi nutta sellepärast. Ma olin ainult päevake neist eemal, aga tunne oli, nagu ma ei oleks neid nädalaid näinud.

Kui ma beebiga koju jõudsin, kallistasin oma poegasid. Teate, nad olid ühtäkki nii suureks kasvanud. Kuidagi veider oli. Raimond, kes päevi varem oli minu jaoks veel väike lapseke, tundus nüüd nii palju kasvanud. Teda kallistades tundsin, et ta on täitsa suur poiss juba. Hendrik, kes enne oli minu jaoks juba täitsa noormees, oli nüüd ka ühtäkki pikkust visanud. See vist on täiesti ok, kui oled varasemad päevad veetnud 53cm päkapikuga.

Poisid võtsid beebi üsna hästi vastu. Hendrik hoiab pigem eemale – nagu ta ise ütleb, siis kardab beebit katki teha. Ja egas ma ei sunni ka teda beebiga tegelema, kui ta ei julge ja hirmu tunneb. Kõik tuleb omal ajal. Raimond see-eest on kogu hingega asja juures – pühib suu puhtaks, kui see piimane on. Hoiab ühte või mõlemat jalga üleval, kui mähet vahetan, pakub lutti, pakub lutipudelit (kui vahel piima välja pumpan) ja on leiutanud talle ka hüüdnime: “Tibukene!”

Ja kuigi ma üritan oma tähelepanu ja aega võimalikult võrdselt jagada, siis paratamatult jätkub seda hetkel rohkem värskele ilmakodanikule. Muidugi üritan kaasata teised lapsed ka protsessi – nagu ennist kirjeldasin, siis Raimond lööb kogu täiega kaasa, Hendrik hoiab eemale ja egas ma ei sunni ka.

Kuidas ma ennast tunnen peale sünnitust? Ütleme nii, et need väited, mida ma raseduse ajal kuulsin – “ole mureta, peale sünnitust läheb kergemaks” või “saad koormast lahti ja siis on kõik hästi” – ei pea absoluutselt paika. Esimesest ja teisest sünnitusest taastusin ma palju kiiremini. Hetkel on kohati valus istuda, valus hädasid teha, rinnad valutavad, gaasid, kõht kinni. Esimestel päevadel tahtis pea suurest valust otsast ära kukkuda.. Kui raseduse ajal oli sada häda, siis peale seda tulid uued.

Ja muidugi emotsionaalne pool – hormoonid endiselt möllavad. Vahel läheb kulm kortsu, sest nende päevade jooksul on minult ikka küsitud: “Oi, kas kõhuke ei kadunudki ära? Kas teine laps jäi kõhtu? Mine sünnita see teine lapsuke ka ikka välja! Kuidas sa plaanid sellest kõhust lahti saada? Millal tüdrukut plaanite teha? Millal neljas laps tuleb?”

Kuidas beebil läheb? Hästi! Ma ei taha midagi ära sõnuda, aga nende esimeste päevade möödudes võin öelda, et väga rahulik laps on. Magab, sööb, krooksutab/puuksutab, teeb häda ja nii ta meil päevi mööda saadab. Hetkel ta veel täitsa rinnapiima peal ei ole vaid saab natuke rpa juurde, aga näha on, et rindadest hakkab üha rohkem piima tulema, seega ma loodan, et lähiajal saame täiesti rinna peale üle minna. Alguses ma ikka mõtlesin, et olen läbi kukkunud, mis mõttes ma annan rpa-d lapsele? Ja siis mu mõttemaailm muutus – miks ma pean (mitte ei pea vaid mõtlen, et see ongi ok) elama mingite ühiskonna normide järgi? Ala hea ema on ainult see, kes oma lapsele lisa ei anna vaid saab ka rinnaga toidetud. Põhiline on ju see, et lapsel oleks kõht täis, mina ei stressaks ja kõik oleksid õnnelikud.

Kristofer ärkab öösel põhiliselt ühe korra. Vahepeal ka kaks, aga mitte rohkem. Päevasel ajal on ta rohkem üleval. Uudistab enda ümber olevat maailma ja tšillib niisama meiega.

Hetkel võib öelda, et kõik on kõige paremas korras. Mul ei ole raskusi öösel ärkamisega. Ma tunnen ennast puhanu ja värskena. Mul on hea olla ja tundub, et beebil on meie juures hea olla.

3 thoughts on “Esimesed päevad kodus”

  1. Suur osa piimatootlusest toimub öösiti. Seega, kui sul nagunii ei ole piim korralikult tulnud, siis ei saa lubada öösel ühe korra toitmist. Pead praegu ilusti iga 3h tagant toitma.

    1. Mina vaidleks sellele ikka sajaga vastu. See on loll komme, et “PEAB” iga 3h tagant toitma. Mul on kaks last ja mõlemad sõid öösel ainult ühe korra. Ja näe maailmaimet, mõlemad on terved, targad ja suurepärases vormis. Lapsele tuleb süüa anda siis, kui laps tahab. Jah, kui laps ei söö terve öö (mis isegi mul vahel nii oli), siis peaks lapse üles äratama ja talle tissi pakkuma. Kuid sundida tissi suhu, et sa PEAD nüüd sööma võib tekitada just suuremaid probleeme. Võid lapse üle sööta. Väikesed lapsed on piisavalt targad, et teada anda seda, kui neil on kõht tühi. Kas Teie ise sooviksite, et teie juurde tullakse iga 5h tagant näiteks lusikat suhu toppima, et Te PEATE sööma, sest te PEATE ja nii on ette nähtud. Kuigi teil võib kõht täis olla ja väga hea ka samas olla.
      Ma arvan, kui lapse arst, kes ütleb esimesel visiidil, et laps ei ole kosunud ja vajab rohkem toitu, siis tuleb anda toitu juurde. Mitte kohustusest meeldetuletusega söötma last iga 3h tagant.

      1. See soovitus on mitte lähtuvalt sellest kas laps saab piisavalt süüa, vaid sellest, et tihedam imetamine stimuleerib piimatekkimist ehk mida tihedamini imetad, seda rohkem piima tekib. Juhul kui piima vähe, siis (üks paljudest võimalustest loomulikult, mis kõigi puhul ei pruugi toimida) tihedam imetamine suurendab piimateket. Kui laps ka 1-2 öise söömisega kosub, siis võib ka välja pumbata ja säilitada.

Vasta Kiku-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga