***

Elu klaaskuulis

Kas rase ujuma võib minna? Kas rase päikest tohib võtta? Kas rase jalgrattaga võib sõita? Kas rase käsi üle pea tohib tõsta? Kui raskeid/kergeid asju tohib rase kanda? Kas rase kummardada tohib? Kas rase seda või seda võib süüa? Kas rase kalatooteid tohib tarbida? Kas rase kohvi võib juua? Mida rase naine süüa/juua tohib? Kas rase ööklubisse võib minna? Kas rase autojuhilube võib teha? Kas rasedad saavad tasuta rongiga/bussiga sõita?

Ma olen elus kolmandat korda rase ja kui ma hakkan oma aju veel rohkem ragistama, siis leiaksin kindlasti umbes 50 küsimust lisaks, mida minult küsitud on. 😀 Need siin on sellised tüüpilisemad, aga on ka väga veidraid asju küsitud. Näiteks: kas on normaalne, et rasedal kõht koriseb? Kas on ok, et peale söömaaega jääb kõht ikka tühjaks? Kas ma krabipulka võin süüa? Millest tekib probleem nimega “lootevesi”? Ehk leidub tõesti inimesi, kes arvavad, et lootevett ei tohiks kõhus olla ja see on omaette probleem. Ma ei tea, miks. 😀 Kas enne ultraheli tohib süüa? (arvamusega, et toidu tagant ei pruugi ehk last näha olla)

Ja kui minult selliseid küsimusi küsitakse või ma loen neid mujalt sotsiaalmeediast, siis tekib mul alati peas küsimus: “Kas rasedus on mingi haigus?”

Paljud inimesed kohtlevad mind täpselt nii, nagu ma oleks mõni erivajadustega inimene. “Ära jumala eest seda tassi, ära tee seda ja toda!” Ma olen iga rasedusega teinud kõike, söönud kõike mõistuse piirides, vastavalt enda enesetundele. Ilmselgelt ei hakka ma külmkappi tassima või benji hüpet tegema, aga kardinaalselt ma oma elu muuta ei kavatse.

Elu klaaskuulis pole minu tassike teed. Ja ma tuletan ikka inimestele pidevalt meelde, et rasedus pole mingi haigus, mille tõttu tuleks poekott käest tirida või mind kätel kanda. Ma saan ise suurepäraselt hakkama, sest tean oma võimekuse piire ja arvestan ka sellega, et mugul minu sees liiga ei saaks. Ilmselgelt ju.

Samas, selliste küsimuste põhjal ma üldse ei imesta, et rasedatele erikohtlemist alatihti pakutakse.

Muidugi oma mehel lasen ma ennast poputada. 😀 Kuidagi tuleb ju rasedust ka enda kasuks ära kasutada, kui ei kulge teine nii roosiliselt, kui tahaks. 😀 Kuigi ta niigi poputas mind, aga hetkel, olles lapseootel, naudin ma täiel rinnal tema hoolitsusi. Ja veel rohkem. 

Kuidas teil on? Kas lasete ennast ümberringi olevatel inimestel kätel kanda või pigem ei soovi erikohtlemist? (rasedaid mõtlen ikka :D)

7 thoughts on “Elu klaaskuulis”

  1. Esimese raseduse ajal olin väga iseseisev , kuigi kuulsin seda sajatamist pidevalt. Teise rasedusel ajal pidin laskma ennast poputada, kuna polnud võimeline miskit tegema. Igasugune tegevus tekitas mul krampe, kokkutõmbeid jne. Olin alates 22n arstide pideva kontrolli all. Jah, ega sellest erilist abi polnud, kuna põhjust teada ei saanudki. Äkki 33n läksin ka paariks päevaks haiglasse, kuna oli enneaegsuse oht. Hiljem ikka kandsin üle.

    1. Eks see, kui rasedus ise kulgeb keeruliselt ja tänu sellele vaja erikohtlemist, on hoopis teine teema ja oma beebi jaoks teed ju kõike, et tal võimalikult hea su sees kasvada oleks. 🙂

  2. Mul mees arvab, et rasedad ei tohi kaua üleval olla ja kui ma õhtul kuskile minna tahan või kaua üleval olen, siis kohe on vaja mind voodisse magama saata, sest rasedad peavad palju magama 😂 oi ma olen talle miljon korda öelnud, et ei, ma ei pea kell 9 magama minema. Kui tunnen, et olen väsinud, siis lähen magama, aga ta ei kuula ju 😀 lubab küll välja minna lõpuks, aga ikka muretseb, et äkki ma peaks ikkagi hoopis magama 😀

  3. Esimene rasedus mind poputati. Seda slp et enne rasedust oki just katkemkõine ja hirm oli suur uue ootamisajal. Aga kaks järgnevat rasedus olen ma kõike teinud. Laste tassimine,puude ladumine,muru niitmine jne. Ei mingit klaaskuuli sees olemist 🙂

  4. Küsitakse selliseid küsimusi, sest iial ei või ju teada kuidas asjad on, minul oli ka väga raske rasedus ja ülipaljud asjad tõesti keelati ära. Arvad, et kõik teavad täpselt kõike? Ei, samuti ei tea ka sina väga paljusid asju ning küsid. See on normaalne.

    1. Ei muidugi, arusaadav. Kas ma olen öelnud, et see on ebanormaalne? :O Mina kirjutasin ju oma vaatevinklist ja sellest, kas mina lasen ennast teistmoodi kohelda raseduse tõttu. 🙂

  5. Olen nüüd neljanda lapse ootel ja viimasest sünnitusest on 7-aastat möödas. Aga jutt õige Sul. Loomulikult naudin seda oma mehe tähelepanu, aga ei arva küll, et haige kuidagi oleksin 🙄😁 Nüüd 7.raseduskuul kavatsen ka veel tivolis ära käia 😁

Vasta K. K-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga