Innustatuna Merje postitusest (LINK), tahtsin enda mõtted ka kirja panna. Mul vist siiani on korra ette tulnud, kui ma olen kellegi teise kodus niisama inimesi pildistanud ja nad on öelnud, et ma neid pilte blogisse ei paneks. Loomulikult ma seda ei tee, kui inimene ei taha!
Õnneks on mul mehega nii palju vedanud, et tal suht poogen, mida ma siia kirjutan. See on siin nagu minu “koht” ja ma teen siin seda, mida ma tahan (mõistuse piires loomulikult). Tema käib siin lugemas päris tihti ja ei ütle mitte midagi.
Ma tunnen, et ma ei saa siin kirjutada kõike päris ausalt ja siiralt, otse südamest, sest arvamusi on erinevaid ja norijaid on neist rohkem. Ja neid, kes võtavad igat sõna täie tõsidusega ja töötlevad seda minu vastu.
Kui tulla tagasi perekonna ja sugulaste juurde, siis minu blogi loevad mitmed minu sugulased. Käsi südamel, ma olen samuti arvanud, et ehk inimesed ei julge minuga eriti suhelda, sest kardavad, et ma lähen hiljem sellest blogisse kirjutama. See ei ole absoluutselt nii.
Näiteks viimane teema, kus ma kirjutasin tuttavatest, kellega siiani hängisime ja tšillisime pidevalt koos, kuid nüüd kirjutasin nendest pika postituse. Miks ma seda siis tegin, kui ma oma tuttavatest, nagu lubatud, ei kirjuta? Asi on selles, et mu vend pole just kõige puhtama mainega. Ja sellepärast on ka mind tembeldatud vargaks ja pätiks. Kuna ma olen aga kasvatatud ausaks ja korralikuks inimeseks, siis võtan ma selliseid süüdistusi väga südamesse ja ei suuda kohe kuidagi unustada/andestada. Isegi kui vabandust ei paluta. Ja ma tean, kui kibestunud tunne võib olla mitteandestamine.
Oma lastest ma ei armasta pea üldse siin kirjutada. Kui ainult nii palju, mis me vahepeal teinud oleme ja kus käinud oleme. Sellised üldised asjad. Ma arvan, et las nad otsustavad kunagi ise, kui palju ja mida neist Googlest leida võib.
Ma ei ole õel inimene. Ma ei ole halb inimene. Ma ei torma blogisse kohe kirjutama, kui kellegagi miski probleem on. Lihtsalt see teatud tuttav solvas mind hingepõhjani oma süüdistustega. Lisaks see, et see süüdistus ei olnud tema poolt esimene. Esimene oli suunatud otse minu pihta, et mina olla teiste asju maha müünud. Ma lihtsalt ei suuda sellest mööda vaadata. Ma ei suuda jääda ükskõikseks, kui mind süüdistatakse varguses ja teiste asjade maha parseldamises. Isegi, kui tuttav ütles põhjenduseks, et me ei pidavat naljast aru saama.
Ma olin lihtsalt tol hetkel nii vihane ja mõtlesin, et kui nemad oma süüdistusega tekitavad meis nii halbu tundeid, neilt aru pärides vastatakse, et “pohhui”, siis miks mul ei võiks samamoodi olla savi ja seda pahameelt näidata tervele ilmale? Kui sa kedagi alusetult süüdistad, on sellel tagajärjed.
Ma ei nimeta oma blogis nimesid, kui tegu on negatiivset laadi postitusega. Vahel ei nimeta ma nimesid ka postiivsetes postitustes, kuid minu reegel on see, et kui mu elus juhtub midagi halba tänu teistele inimestele ja ma tahan sellest kirjutada, siis “no names!”.
Minu kõige suurem toetaja blogimises on minu ema. Ta on lausa kullatükk! Ta innustab mind koguaeg edasi kirjutama, ta kiidab mind, annab uusi ideid. See on lihtsalt vaimustav. Ei tasu mainida üldse neid lugejaid, kes samuti mind väga inspireerivad.
Selle postitusega sama tahan ma teha lõpu sellele koledale juhtumile, mis aset leidis nädalavahetusel. Mitte sellepärast, et ma kedagi kardaksin. 😀 Vaid sellepärast, et raske on taluda kasvatamatut inimest.
