***

Armukadedus, tülid ja leppimine

Ma jagasin facebookis ühte humoorikat pilti ja selle all tuli jutuks ka armukadedus. Armukadedusest on mul päris palju kirjutada, sest ma olin, vähemalt tahan nii mõelda, et olin, kunagi üsna armukade inimene.

Kui ma nüüd siin diivanil sellest kirjutama hakkasin, ütles mees, et me mõlemad oleme tegelikult siiani hästi armukadedad inimesed. Me lihtsalt ei taha seda tunnistada.

Ma tunnistan, et minevikus olen tõesti hirmus armukade olnud. Lausa selliste inimeste peale, kellel otsest kokkupuudet minu mehega olnud ei ole, nad ei ole isegi omavahel suhelnud või teretanud, kui üldse näinud… aga minus on olnud see mingi väike uss, kes seestpoolt närib ja armukadedust süstib. Jumala lamp, eks.

Põhiliselt on tekkinud armukadedus just välimuse pärast. Teadagi, on naistel kombeks ennast teiste naistega võrrelda. Ta on ju ilusam kui mina. Ta on peenem kui mina. Tal on pikemad juuksed kui mul. Ja just see on mind välja ajanud – see naine raudselt meeldib mu mehele, kuna on ilusam ja peenem. Selline suhtumine on tegelikult nii vale, samas loogiline, kui vaevled madala enesehinnangu käes.

Täna ma õnneks enam nii ei mõtle. Vähemalt proovin seda mitte teha, et ei tekiks stressi, pingeid ja mõttetuid vaidlusi.

Ma arvan, et me ei pea tundma armukadedust kellegi teise üle. Oleme üksteisele selgeks teinud, mida või keda tahame. Kuid samuti arvan seda, et törts armukadedust on ka hea, sest noh, mulle küll natuke meeldib, kui mees vahel pisut armukade on, mis näitab jällegi, et tahab ainult mind ja ainult mind. See muidugi ei tähenda, et oleks ok oma kaaslast meelega armukadedaks teha!

Mis puutub tülidesse, siis neid meil vist väga ei olegi. Tüli all mõtlen seda, et istume kumbki erinevates tubades, sõnagi ei vaheta ja lihtsalt oleme kuni üks meist alla annab ja lepitust otsib. Eks ikka vahel on ka mõni, aga võrreldes minevikuga, siis märgatavalt vähem. Mina olen siin suhtes see, kes kergelt solvub, aga kellega on jõle raske ära leppida. Kangekaelne nagu Raimond. 😀

Me oleme aastatega omandanud oskuse pöörata need pisikesed nääklemised naljaks ja võtta asja läbi huumori, aga kui peaksime ikka korralikult tülli minema, siis võtab leppimine ka aega. Üldiselt võivad sellised tülid tekkida, kui usaldust või lubadusi on rikutud. Mis parata, ka selliseid asju juhtub.

Ma olen tänulik, et Geit minuga nii kannatlik on, sest ausalt, ma olen niiii kangekaelne inimene, et endal hakkab ka vahel paha. 😀

3 thoughts on “Armukadedus, tülid ja leppimine”

  1. Armukadedus on mõttetu. Kui sa usaldad oma kaaslast, siis miks peaks armukadetsema? Ja teatavasti on usaldus ja ausus suhte alustalad.

  2. Noh, mina olen ka armukade inimene ja mu elukaaslane teab seda. Tema on ka väidetavalt, aga mina seda nn tegudes kunagi näinud ei ole, vähemalt ei ole aru saanud.
    Küll oleks vahel hea näha tema käitumist armukadedushetkel 😃

  3. Minule tundub, et kiputakse liiga kergekäeliselt loopima “sa oled armukade/ära ole nii mõttetult armukade/ jälle sa armukadetsed jms” ja nii pannakse teist inimest, vahel isegi mitte tahtlikult, halvasti ja alaväärtuslikult tundma. Ja siis ei julgetagi edaspidi oma muret, kõhklusi, hirmualgeid avaldada, sest tekib tunne, et mu tunne on vale ja väärtusetu, et ei tohi nii tunda, et ta ütleb jälle mulle nii ja pigem olen vait ja ussitan seest, mis viib hoopis suuremate jamadeni. Parem küsida, mis sulle täpsemalt muret või meelehärmi teeb ja arutleda, tihtipeale ei olegi asi armukadeduses vaid hoopis milleski muus.

    See on sama kui nt, lapsele öelda, et jälle sa pissisid alla või mõnda tema tunnet alavääristada. Sellest saame ju küll aru, et sellised ütlemised lapsele halvasti mõjuvad, miks me täiskasvanud omavahel siis selle tähelepanuta jätame…

Vasta Merilin-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga