***

Äkki mul ei olegi midagi viga?

Homme on juba see päev, mil ma lähen psühhoterapeudi juurde. Endalegi üllatuseks üldse ei karda. Viimasel ajal ei karda ma enam midagi. Arvestades seda, et mul ärevushäired on. Muidu oli ikka nii, et kui mingi arstiaeg oli või pidin kuhugi mujale minema, siis juba 3 päeva enne pablasin ennast lõhki. Mõtlesin mitu erinevat varianti välja, mis kõik valesti saab minna, mis juhtuma hakkab jne.

Enam pole nagu nii enam mõelnud. Huvitav. Täpselt nagu nende noortekeskuste külastustega. Kunagi ma kartsin selliseid esinemisi, aga nüüd ei tundnud enam seda hirmu. Mõtlesin, et läheb nagu läheb.

Igatahes, avastasin ennast enne mõttelt, et aga äkki mul ei olegi midagi viga? Etteruttavalt ütlen ära, et ei, homset aega ma tühistada ei kavatse, ma ikkagi lähen sinna ja proovin rääkida kõigest nii nagu oskan ja suudan.

Aga… viimased päevad on väga tegusad olnud. Liitusin “kõnnin iga päev 5km” väljakutsega, õhtul oleme rabas jõhvikaid käinud korjamas ja päris füüsiliselt aktiivsed päevad on olnud. Ja ma ei ole nendel päevadel ühtegi piiska kurbust tundnud.

Siis tekibki küsimus, et äkki need kurvad tunded ja nõmedad mõtted tekivadki igavusest, tegevusetusest? Kui istun siin kodus ja midagi ei tee, keevitan endale ise selliseid mõtteid ja tundeid pähe? Lihtsalt igavusest? Sest tegevusterohketel päevadel pole ju minus seda kurbust. Mul pole aegagi mõelda sellele, mis minus kõik halvasti on. Või kas üldse on midagi halvasti? Võibolla hakkangi sellest kodus istumisest lolliks minema?

Jube… Küll see eluke on ikka raske. Ise ka ei saa aru, on mul siis midagi viga või ei. 😅 A no, mida ma halan. Vast homme saan rohkem aimu, kas olen peast psaiko või ei. 😅 Mõtlesin, et äkki keegi veel selliseid mõtteid mõlgutanud ja viitsib kaasa rääkida.

11 thoughts on “Äkki mul ei olegi midagi viga?”

  1. Tunnen ise samamoodi aegajalt. Just enne arstiaegu. Kuigi mul on üsna tihti madalseise, siis on mitmel korral just enne arstiaega olukord paremaks läinud. Ma ise arvan, et see teadmine, et kohe saan abi tekitab turvatunde ja see omakorda annab jõudu sealt madalseisust välja ronida.
    See igavuse ja kodusistumise osa, enda kogemus selline, et need ei tekita neid kurbi tundeid ja raskeid emotsioone, aga kui seda igavust ja passimist on liiga palju, siis see tugevdab neid.
    Füüsilist aktiivsust on mulle pea iga arst ja nõustaja soovitanud kelle juurde sattunud olen.

    1. See on loomulik. Ma julgen ennast erialalt emaks nimetada ja kõigi 4 lapse puhul on olnud mul neid nö madalseise,kus tundubki kõik niii must ja masendav. Isegi lastest ei suuda täit rõõmu tunda. Elad ja oled ja teed kõik ära,mis vaja-kokkad koristad põetad viid tood õhtumusid unejutud jne jne,aga kuklas tiksub alati mingi äng,mingi rahulolematus. Ja Su jutt on nii õige-kui leiad mingi tegevuse-ka mina olen viimased 2kuud igapäevased 5km teinud-on elul teised värvid. Ehk et peab leidma endale selle “miski” mis tõmbab ja ideaalis oleks ainult su enda aeg. Ma tõmban alati tossud jalga kui juhe kokku jookseb. Ja tulen oma ringilt tagasi hoopis teise inimesena. Ma ei tea miks see nii on…
      Meil kõigil on paremaid ja halvemaid aegu. Tasub meeles pidada,et alati tuleb lõpuks päike välja❤

  2. Minul tekib kodus istumisest täielik masendus ja mandumine. Üritan end ikka tegevuses hoida.
    Mul diagnoositi 3 aastat tagasi depressioon. Sain ravi. Mingil hetkel toimis see nii hästi, et ma hindasin end üle ja võtsin liiga palju kohustusi. Õnneks suutsin kaine mõistusega korrektuure teha ja prioriteedid paika panna. Praegu elan juba tükk aega rohtudeta ja suudan end ree peal hoida.

    Sulle edu ja kõik laabub kindlasti!

  3. Ma olen kodune olnud viimaaed 6a. Ja ausalt selle aja jooksul on olnud 1 ööpäev kus olen olnud lasteta ka põhjuseks oli ka mandliopp.
    Seega 24/7 ainult kodu ja lapsed.
    Sõbrannasi pole nagu reaalselt tuttavaid on aga mitte selliseid kellega tee/kohvi tassi taga istuda ja lobiseda. Pole.
    Ja väga tihti leian end mõtelt et ma ei suuda ja ma ei taha enam. Must masendus on kallal, aga on ka helgemaid päevi kus ei ole musti mõtteid peas.
    Liitusin ka kuualgul 5km grupiga ja isegi siis pidi vähemalt 1 laps kaasas olema.
    Seega ma ütlen oma kogemusest et Sa ilmselt mõtledki üle , oled väsinud ja vajad aega et oma anum täita. See paneb kohe kõik paika. Oled jälle rõõmsam, tegutsemis valmis ja näed asju positiivselt.
    Ka mul on ärevushäired ja paanikahood. Isegi keset ööd ärkan ja enam hingata ei saa jne. Korduvalt kiirabi käinud. Ja olen selle ajaga õppinud seda et mida pingelisem aeg ja mida närvilisem olen seda tihedamini paanikahood esinevad. Täiesti lambisel ajal ja mitte millestki. Seega soovitan ka olla rahulik ja ära mõtle üle.
    Sa oled super naine ja veel suurepärasem ema. Aga ka Sina oled tähtis. Hoia end 🙂

  4. Mina olen täheldanud, et ärevuse puhul aitabki tegelikult see, kui jätkad nende tegevuste tegemist, millest ärevus tekib. St et sa ei suru ärevust alla mingi harjumusmustriga, vaid teed edasi seda, mis sa parasjagu tegid. Mina ise tunnen iga uue asja eest jõhkrat ärevust. Vanasti jätaingi asja poolikuks või ei alustanudki millegi tegemist, mis natukenegi ärevust põhjustas. Nüüd püüan raskest algusest hoolimata asju edasi teha ja endalegi tuleb üllatuseks, et ärevust jääb iga päevaga vähemaks.

  5. Tegelikult on ju tõestatud, et füüsiline treening vabastab õnnehormooni. Minul on juhtunud seda, et nii-öelda langen masendusse ja muutun ärevaks just siis kui ei saa pikemalt trenni minna. Seega võib täiesti olla see, et hormooni tootmine suurenes ja sellest ka enesetunne ja tuju parem 🙂

    1. Usu sul ei olegi midagi viga! Täiesti tore ja tavaline naine. Tean väga hästi mida tunned ja tunnen ennast väga tihti samamoodi. Liikumine aitab väga. Käisin vahepeal 10-15km päevas ja enesetunne oli nii hea. Kuid juhtus minu elus väga raske asi ja ma ei teinud enam mitte midagi, istusingi koguaeg kodus ja langesin sügavasse masendusse. Nüüd püüan end taas käsile võtta sest ma ei taha selline olla ja nii elada. Ma ei taha, et minu lapsed näeksid mind nii! Ütlen ausalt, et nad on kõige tähtsamad minu elus ja ma usun ka, et sinul! Olen hakanud taas liikuma, küll vaikselt aga see aitab! Minul on 3last.

  6. Lugedes tahtsin öelda, et psühhoterapeut ei pane sulle ühtegi diagnoosi ega avalda arvamust. Ta õpetab sulle tööriistu kuidas neist sundmõtetest vabaneda.

  7. Liikumine/trenn parandab aju vereringet (kogu keha loomulikult), aju saab rohkem hapnikku ja ajukeemia saab ise ennast kergemini paika loksutada. Endorfiine lajatab ka kamaluga.
    Samuti liikumine tõstab su enda enesetunnet, peeglist vastuvaatavat aju minapilti positiivses suunas.
    Ehk siis liikumisel ja õues värskes õhus olemisel on minu paranemisel küll väga suur roll olnud 🙂

    1. On olemas selline tööriistade ja kehatehnikate kogum nagu Access Conciousness, võib olla oled kuulnud? See on üle maailma tuhandete inimeste elusid muutnud. Üks peamiseid põhimõtteid, mida sellega tegeledes kohtab ongi just see, et “Sul ei ole mitte midagi viga. Pole kunagi olnudki. Sa oled lihtsalt teistsugune”.

      Olen ka ise kursusel käinud ja omandanud sertifikaadi näol õiguse pakkuda Access Bars kehatehnikat. Seanss ise näeb välja nii, et lamad rahulikult ja Barsi praktik hoiab Sinu peas erinevaid punkte. Kestab ca 80 minutit. Lühidalt kokku võttes aitab see kehast vabastada kõik iganenud vaatepunktid, hirmud, järeldused ja hinnangud, mis meid piiravad ja enam ei teeni. Tulemuseks on palju rohkem energiat ja vabadust luua oma ellu seda, mida tegelikult soovid. Võid huvi korral selle kohta internetist lugeda.
      Olen suurima hea meelega nõus Sulle tasuta seansi kinkima, et saaksid kogeda, millist muutust see võib Sinu jaoks luua. Kirjuta mulle julgesti, kui tunned, et see Sind kõnetab. 🙂

Vasta Helika-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga