***

Aga miks sa ise oma mehe sokke üles ei korja?

Kui ma sellele nüüd lühidalt vastaks, siis ütleksin, et ma ei ole tema ori. Kahjuks või õnneks olen ma aga blogija ja nemad teatavasti peavad ühest lambiteemast kirjutama terve kirjandi.

Ma pean nüüd hoiatama neid, kelle maailmavaade on endiselt tugevalt kiviajas kinni ega taha ajaga kaasas käia. See on muidugi täiesti okei. Lihtsalt, kui sa siit edasi nüüd loed, siis võid sa si*aks närvi minna ja see on teatavasti nõme tunne ning kellele seda närvitsemist siia teisipäeva õhtusse ikka vaja on, eksole.

Seega, kui sa arvad, et suudad edasist lugeda ilma, et su silm tõmblema hakkaks või parem sääremari tuksuma ei kukuks, mõnusat lugemiselamust sulle. 😉

Ma olen naine. Ja ema. Neljale lapsele. Kunagi ammu oli mul tunne, et oma mehele ka. Õnneks enam seda tunnet ei ole, sest olen suutnud oma mehele selgeks teha, et ma siiski ei ole tema ema.

Ma ei mäleta väga, kuidas minu lapsepõlves nende asjadega oli. Vist ei mäleta, et isa oleks koristanud või lastega väga tegelenud või pesu kuivama pannud või… te vist juba aimate, kuhu see jutt viib, eks? Oota-oota.

Ma igatahes ei saanud seda “mees käib tööl ja naine on oma mehe teenija” suhtumist kodust kaasa. Mulle tundus juba siis see veider, et üks täiskasvanud mees ei suuda oma pesu kappi panna.

Nõusid pesime ka väikestena kõik. Kõik pidid oma nõud ära pesema. Vahet ei ole, kas olid 3- või 40-aastane. Mees või naine. Laps või täiskasvanu. Praegu ütlen oma 8-aastasele, et kle ole hea, pese oma taldrik ära, tal jookseb automaatselt süsteem kokku. Tekib error.

See-eest peseb 6-aastane mitme mehe eest. Nagu väike nõudepesumasin vahutab seal kraanikausi taga ja ilmselt läheks ja peseks naabrite nõud ka ära, kui saaks. Tore ju. Eks lapsed ongi erinevad.

Igatahes, mina üks aeg taipasin, et ma olen justkui oma mehele ka ema. “Miks mul kapis puhtaid sokke enam ei ole?” või “Kus mu teksad on, mida ma eile kandsin?” või jättis ta voodi tegemata või arvas ta, et mina peaksin tema kasutatud nõud ära pesema. Miks? Miks ma pean seda tegema?

Alguses muidugi tegin. Armastus vist oli liiga suur ja aju ei funktsioneerinud tavapäraselt. Kogu ajukeemia möllas ringi. 😀

Üks hetk, kui ta jälle küsis, miks tal kapis puhtaid sokke pole, vastasin talle, et järelikult pole ta neid masinasse pannud. Tal oli nii loll komme oma haisvad sokid rulli keerata ja lihtsalt jätta kuhugi. Ja mul oli veel lollim komme need prügikasti visata, sest et… Miks mitte? Okei, vahel andsin valiku – kas need lendavad prügikasti või jäävad pesemata? Põhimõtteliselt on tagajärg sama.

Kui tahad puhtaid sokke, pese! Kui tahad homme ka kanda teksapükse, mida eelmisel päeval, pane need kenasti ära, mitte ära jäta suvalisse kohta, et ma pean mõistatama, kas see läheb musta pessu või kappi. Kui tahad süüa, pese oma nõud ära. Lihtne ju.

Aga mees käib tööl! Aga mis siis? Ma käisin ka kunagi tööl, aga sokid ei pesnud end ise ära ja nõud ei saanud ise puhtaks ja riided ei roomanud ise kappi ja toit ei valminud ka ise. Imelik. Miks?

Ma ei ütle oma kalli meheraasu kohta peaaegu ühtegi halba sõna. See on lihtsalt meestel mingi veider muster näha oma naises veidike oma ema (ma tõesti loodan, et minu oma ei näe😂) ja oletada, et kõik sellised asjad teeb naine ära. Vaadake, kust me tulnud oleme!

Täna on mu elu kohe palju ilusam, sest olen suutnud ennast kehtestada. Ja Geit ise ka aitab kodus teha väga palju – peseb nõusid, koristab, isegi pesumasina nuppu vajutab, et see käima läheks, aitab lastega õppida, remondib, ehitab. No igast pulli teeb siin. Õnneks ta juba suuresti taipab, et ta on täiskasvanud inimene, kes peab ise hoolitsema selle eest, et tal oleks puhas pesu kapis, voodi tehtud, sööginõud olemas söömaajaks ja riided kapis.

Ja kui tal see meelest läheb ja kipub jälle minult hukkamõistvalt küsima, et miks tal sokke kapis ei ole, piisab vaid ühest minu pilgust, kui ta juba ruttu ruttu oma küsimuse ümber sõnastab. Või teemat vahetab. Oleneb olukorra tõsidusest. 🙂

Muidugi ei eelda ma temalt, et kui ta töölt tuleb, kukub pesu pesema ja riiuleid tolmust puhastama ja lastega mängima ja süüa tegema ja… teate ju küll, aga sellised elementaarsed asjad nagu oma pesu masinasse panek, oma nõude pesemine, enda järgi voodi ära tegemine, oma riiete ära panemine – selliseid elementaarseid asju ootan küll temalt. Mul on niigi neli last, kelle järgi koristada ja kasida. 😀

Ja kui ma aus olen, on selline elukorraldus päris hea, sest pingeid on vähem, sest kohustusi on vähem. Ja pingelistes olukordades ei saa nina alla ka hõõruda, et kessseeeee su sokke peseb, ah. Kes peseb, ah????!! 😀

15 thoughts on “Aga miks sa ise oma mehe sokke üles ei korja?”

  1. Ma olen täpselt sama meelt sinuga!☺️ Naine ei ole ori kes kõike tegema peab. Õnneks mu mees teeb samamoodi kõike kodus. Nii on ikka palju lihtsam, kui mõlemad samamoodi koduseid toimetusi teevad.☺️

    1. Jaa! Loog, et mu omal sama koormus kodus ei ole, mis mul, aga lihtsalt ei istu ka ja vaata, kuidas ma ringi sebin 😀 okei, vahel istub ka, kõik me tahame puhata, eks

  2. Minu arust jällegi loogiline,et kui mees käib tööl ja naine kodus istub, teeb naine kodutööd.
    Kui mõlemad käivad tööl on asi teine.
    Mina vähemalt tunnen ennast halvasti kui kõik asjad mehe kaela lükkaks.

    1. Keegi pole ju öelnud, et kõik tuleb mehe kaela lükata 😉 Olen täiesti nõus, et kui naine on kodus, siis enamus majapidamistöid teebki tema ehk mina, aga elementaarsed asjad nagu oma pesu pesukorvi panek, oma nõude pesemine, enda järgi voodi ära tegemine jne, seda võiks ja lausa peaks niivõinii tegema. Käid tööl või ei. Oled mees või naine. 😉

  3. Sry, aga kui mees ja naine koos elavad, siis mees ei aita koristada, vaid koristab oma kodu. Ei aita süüa teha, vaid teeb süüa oma kaaslasele/ lastele jne. Sõna “aitama” ei sobi absoluutselt selliste tavalisete kodutööde korral.
    “Ja Geit ise ka aitab kodus teha väga palju – peseb nõusid, koristab, isegi pesumasina nuppu vajutab, “

      1. Sõnastuse küsimus. Aga jah. mees mitte ei aita vaid see on tema elu, tema lapsed, tema kodu ka, ta lihtsalt teeb ka neid asju, mida on seal vaja teha. 🙂

    1. Mina olen tähele pannud, et ajaga tahab mu mees aina rohkem ja rohkem mu lapseks hakata. Kunagi ammu-ammu, enne kui kokku kolisime, oli jutt, et üks päev nädalas on koristuspäev ja ta heameelega tegeleb sellega hoopis ise. Täna ma kuulsin hoopis sellist asja, et mehele isegi söögi ette tõstmine peaks olema naise loomuses 🤷🤦
      Ma olen selle koha pealt natuke nagu lõhestunud isik. Ühest küljest ma leian, et need sokid võiksid minna otse pesukorvi ta enda käe läbi, mitte kuhugi põrandale ja siis hiljem süüdistada kassi või koera, et need on ta sokid kuhugi laiali tassinud. Teisest küljest tunnen ma end niiiii süüdi, kui ma pole neid sokke üles korjanud ja ta siis midagi ise neid kokku hakkab korjama. Kolmandast küljest olen ma nii kontrolli friik, et no jumala eest, sa mees ei tea, kuidas su sokid su sahtlis käivad? 🤬

      1. Mul vahepeal sama, aga enamasti on mul savi, kaa tal on puhtaid sokke v ei, sest mina ei ole tema 😂

  4. Oh issand, mul mees õnneks algusest peale teinud neid asju, oli mingi periood kui ta läks mega närvi kui pidi mopi kätte võtma või nõud masinasse panema ja ma diivanil pealt vaatasin, ( olgugi et põhiaja majandasin ikka mina kodus)
    Siis ma tegin mehele selgeks et see oli vanasti nii et mees paneb teleka käima ja naine koristab.
    Aga mu ämm ei saa sellest ikka aru( ok nüüd lõpuks on saanud 😁) ämm küsib pidevalt kui mees töölt tuleb , (käib välismaal tööl) “noh, mis sa siis mehele süüa kah teed” ma et ,”suur mees ise teeb ja ta pealegi jõuab öösel nii et ta ei taha süüa” -mõrvarlik pilk ämmalt, oioioi millise ennast täis naise otsa sattunud pojake 😂. Üks kord tuli ämm lapsi hoidma, mees pidi just koju tulema öösel, vaaritas suuuure poti täie süüa, järgmine päev küsis pojakesekeselt “ noh kallis, kas sa sõid ka,” mees mul vastas: “ ei, ma ei söö öösel” 😅ma ei saanud naeru pidama. Ja siis ämm sai lõpuks aru miks ma süüa ei tee või kätel ei seisa kui mees kodus. Kõik oleme võrdsed. Ei ole meeste ega naiste töid. 😉

  5. Mul on selles osas vedanud, et mulle tegelikult täitsa meeldib koristada ja süüa teha, kuid alati ei jõua ise lihtsalt. Vedanud on ka selles osas, et mees ei leia, et ma kindlasti ise peaksin tegema. Kui toad on sassis ja kumbki ei viitsi ikka koristada, siis noh.. nii on 😀 Kui emb-kumb viitsib, siis ka tore. Aeg-ajalt teeb meile süüa, nõusid peseb kindlasti tihedamini kui mina (minul on loll komme kõik nõud kraanikaussi korjata ja siis viriseda, et neid nii palju). Pigem on tööjaotus kuidagi sedasi, et kes saab ja jõuab, see teeb. Ma olen mitmeid kordi mõelnud sellest, et kuidas osad inimesed hakkama saavad kui partner kõrvalt ära kaob.. On ka naisi, kes ootavad, et mees teeb kõik ette-taha ära. Olen lihtsalt näinud paarikesi, kus tõesti naised toovad söögi lauale ette ja ime, et suud puhtaks ei tupsuta meestel. Olen just vanemate inimeste puhul täheldanud, et mõni on nii harjunud sellise poputamisega, et tõesti, mis siis, kui..

  6. Täiesti nõus 😊 Väiksena mu oma isa ka lõi kõikides kodutöödes kaasa + lastega tegelemisele,kä kuigi käis ju ka tööl. Praegu veedab lastelastega aega samamoodi töö ja suure majapidamise kõrvalt.
    Oma avikaasat ja lasteisa olen pidanud natuke küll suunama. Tal käed ja jalad küljes saab kõigega hakkama. Minu arust nii ongi õige, et naine pole ainult koduperenaine ja ema😊😊👍🤪👍 Teeb see,kes parasjagu saab. Teatud asju kodus jah teen mina, sest mulle meeldib 🤪

  7. Mees on mul sellisest väga hüpertraditsioonilisest perest, kus on „naiste ja meeste tööd“ ikka väga selgelt paigas olnud. Ja see tuleneb puhtalt ta emast, kelle jaoks ainuvõimalik variant ongi, et kogu koduhoolitsus on ainult naise teha. Mees siis heal juhul remondib aeg-ajalt midagi, aga sellised igapäevased asjad on ikka naise kaelas. Ja kui mees teebki mingit kodutööd, siis kiidetakse teda selle eest veel kuu aega 😀 Peamine on see, et ämm töötab päris kõrgel ja koormaval kohal, nii et sageli jõudis ta alles seal 20-21 paiku koju. Ja siis hakkas kodus mehele süüa tegema, sest too senikaua näksis lihtsalt mingeid küpsiseid, mitte ei teinud ise süüa. Ja no võid arvata, mis suhtumisega mees selles peres siis üles kasvab 😀
    Selles suhtes saan ma aru, et kui sa kasvad sellises keskkonnas üles, siis see ongi sinu jaoks ju normaalsus, aga oi meil oli suhte alguse poole ikka PALJU sõnelusi sel teemal. Näiteks läksin ükskord ta juurde külla (ei elanud koos siis veel) ja mees ütles mulle: „Koristama peaks“, vihjates nagu mina peaks hakkama tema korterit koristama. Ma olin ka, et no keera käed õigetpidi külge ja hakka pihta siis. See oli tema jaoks täielik mind=blown, et mis mõttes ma ei teinudki kukerpalle rõõmust võimaluse üle tema juures koristama hakata 😀 Ja taolisi hetki erinevatel teemadel oli väga-väga palju, mina olin siis ärritunud, et mis mõttes üks täiskasvanud mees eeldab, et keegi tema järgi pidevalt kasib, tema jällegi ei saanud aru, mis mõttes üks täiskasvanud naine ei taha oma mehe eest hoolitseda 😀 Sest „nii see ju käib“. Ja sain aru, et oligi käinud ka tema eelmises suhtes.
    Ma keeldusin aga täielikult talle teine ema olemast ja aja jooksul hakkas mees siiski ka kodus toimetama. Alguses suure puhisemise, virisemise ja silmade pööritusega, aga ajapikku sai sellest normaalsus ja nüüd pole enam aastaid mingi küsimus see, et kodutööd on kõigi nende teha, kelle kodu see on, mitte ainult ühe. Söögitegemine on küll peaaegu 85% minu teha, aga see on ka tegevus, mida ma tõesti naudin ja hea meelega teen (töötasin ka kunagi kokana). Ämma meelest on muidugi ta poja kaela langenud üks suur häda ja viletsus sellise naise näol, aga vähemalt on meie kodune elu üpris rahulik ja harmooniline 😀

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga