***

Aga kui ma ei tea, mis minu sees toimub?

Ma lähen järgmise nädala reedel psühhoterapeudi juurde Rakverre. Ja minus on mõned mõtted, mida jagada tahaksin.

See pole minu jaoks midagi uut. Kunagi käisin korra Pärnus psühhiaatri juures, siis Tallinnas ja nüüd kevadel Paides raseduskriisinõustaja juures. Küll aga on minus mõned agad…

Nt kui ma nüüd raseduskriisinõustaja juures käisin, oli sellel päeval mul üsna hea tuju. Jälle üks nendest parematest päevadest, mil mõtlen, et kõik on ju tegelikult hästi ja miks mulle seda üldse vaja on.

Samas nendel kõige mustematel päevadel tahaks otsejoones spetsialisti juurde joosta, et ära rääkida, mida ma kohe nüüd ja praegu tunnen. Selline variant oleks nii hea.

Nii. Ma istusin seal nõustaja juures ning ma ei osanudki talle ennast täiesti avada. Samal ajal oma peas mõtlesin, et mul on ju parem, ma ei peagi kõike rääkima.. Ja ma ei osanudki, sest sellel päeval ei tundnud ma neid nõmedaid tundeid. Ja neid oskan ma kirjeldada ainult siis, kui parajasti tunnen neid.

Ja ma kardan. Kardan, et kui järgmine reede lähen, on jälle parem päev ning ma ei oskagi anda seletust sellele, mis mu sees toimub.

Mida siis teha? Kui tuleb väga halb päev ja ma oskan seda kõike kirjeldada, panna paberile kirja, saata nõustajale või siis järgmine kord vastuvõtule kaasa võtta?

Ma saatsin oma blogipostituse “miks mu hing küll nutab” ka psühhoterapeudile, lootuses, et kui lähengi vastuvõtule ja ma tunnen, et kõik on nagu korras, siis tal oleks ikkagi mingi kujutlus sellest, mis minus halbadel päevadel toimub.

Ma ei tea, kas saite üldse aru, mille üle ma arutleda tahtsin. Põhimõtteliselt – ma ei oska seletada seda tohuvabohu mu sees, kui ma seda parasjagu ei tunne. Kui on parem päev. Aga ma ei oska ju vastuvõtu aega ajastada ka selliselt, et just siis mul tekiks see madalpunkt. Ja üldse – kui kodust välja saan, siis ongi enamasti parem päev. Juba sellepärast, et saan kodust välja.

16 thoughts on “Aga kui ma ei tea, mis minu sees toimub?”

  1. Aga proovi lindistada oma pahal päeval oma tundeid see võibolla isegi kindlam, kui kirjutamine.

    1. Ma ei suuda.. Juba sellepärast, et ma vihkan enda hääle kuulamist. Reaalselt, ma käisin eelmise aasta suvel MyHits raadios intekat andmas ja mis sa arvad, kas ma ise olen seda kuulanud? Noup. Kõige ebameeldivam asi üldse – oma hääle kuulmine lindistuselt või videos. 😅

      1. Soovitaks sul minna konstellatsiooni tegema. Aitab sul selgusele jõuda, kust see tunne tuleb ja millega seotud on ning seda tervendada…mul aitas päris palju…void algul lihtsalt vaatajaks minna, et näha, kuidas ja mismoodi see toimib. 💖 pea vastu, tean kui raske teekond see võib olla aga sa võid otsustada seda piina lõpetada ja hakata elama elu kus oled tõeliselt õnnelik 😊

  2. Soovitan hakata päevikut pidama, kindlasti kirjuta üles need hetked, kuni end eriti hullusti tunned. Sellest päevikust saad psühhoterapeudile vajadusel ette lugeda.

  3. Kirjuta pahad mõtted kirja jah. Ma ise olin ka pahade mõtete küüsis millalgi ja mõtlesin sama. Sõber soovitas minna psühholoogi juurde vms, lubasin järgmisel päeval aja panna, aga järgmisel päeval ärkasin ja olemine oli parem ja helistamiseni ei jõudnudki. 😀 Nii et olen samu mõtteid mõelnud ja oled niigi sammuvõrra ees. Nii et ma usun, et kirjapanemine aitab. Võib-olla polegi vaja panna kirja nagu jututeksti, vaid punktid a’la 1, 2, 3, 4 jne, et miks ma hetkel ennast halvasti tunnen (lisaks kuupäev, kellaaeg). Siis saab terapeudi juures kiirelt anda ülevaate ja on endal ka kiire ülevaade, millal kui tihti ja miks paha on. : )

  4. Ma ei ole pikalt su blogi jälginud, kuid see hinge nutmise postitus hakkas silma ja tundsin nagu oleks minu halvemate päevade mõtted kirja pandud. Tegelikult tahtsin soovitada, et kui sa seda veel teinud ei ole, siis lase enda tervist kontrollida. Äkki on sul mõne aine puudus või hormoonid tasakaalust väljas. Mul endal olid tohutud ärevusehood ja võtsin hoogu, et arsti juurde minna, kuid enne sattusin ühe teise murega naistearsti juurde ning tuli välja, et ühe hormooni tase oli madal ja kui seda ravima hakkasin kadus ka ärevus.

    Aitäh, et oma teekonda jagad. See aitab paljusid.

  5. Hei, lugesin sinu eelmist postitust psüholoogilistel teemadel ja ma pean ütlema, et tean vist enam-vähem, kuidas sa end tunned. Mul endal on samuti segadus oma sisemaailma pärast. Kõik on justkui hästi, aga midagi hinges närib-kõik on hoopis justkui valesti. Kahjuks on viimane aasta olnud mentaalselt nii keeruline, et minu teine pool enam vastu ei pidanud ja meie teed on lahku läinud. Tunnen end selle tõttu ülimalt halvasti, aga ma paremini ei oska enam ja tema ka mitte. Loodan, et sina suudad siiski oma selget mõistust enam säilitada kui mina ja mitte tõrjuda kõiki eemale. Kui sa psühhoterapeudi juurde lähed, ära karda kõigest rääkida. Ma käisin psühhiaatri ja psühholoogi juures, aga tagantjärgi.. Ma hoidsin end tagasi. Suur viga. Millegipärast hakkan siis alati mõtlema, et “ah, teistel on ju veel hullem, mis mina siin ägan..” ja ei räägi end tühjaks, kardan, et hakkan (ja olen seda teinud korduvalt) nutma võõra ees. Soovitan sul kõige mustematel päevadel kirja panna oma mõtted ja need kaasa võtta (olen otsustanud seda ise järgmine kord teha). Ja leia endale kindlasti tegevust korra nädalas endale. Kui sa saad kätte autojuhiload või keskkooli tunnistuse on võitmatuse ja eufooria tunne 🙂

  6. Tere, Jane!
    Ma pole mitte mingisugune blogilugeja, aga sattusin sellele postitusele juhuslikult läbi Facebooki. Tundsin, et pean lugema seda, sest kunagi olid minu peas täpselt samad küsimused ja mõtted. Olen palju mõelnud sellest, et oma lugu kellegagi jagada. Jagada selleks, et aidata ja anda lootust. Anda teada, et siin maailmas on neid inimesi ka, kes päriselt saavad aru, missugune kaos sinu sees on. Kui Sa soovid, olen valmis oma lugu Sinuga jagama, jagama kontakte jne. Kirjuta mulle!

  7. Minul soovitas kunagi psühholoog üles kirjutada kõik oma ”vaevused” ja siis need ette loetleda, kui muidu meelde ei tule. See aitas tegelikult küll. Lisaks peaks hea arst siiski suutma ka ”heal päeval” näha, mis valesti on või mida sa varjata üritad. Kui vastuvõtt muidugi ainult 30 minutit on, siis on see keerulisem.

    Soovitan siiski ette valmistada end ja seal ausalt rääkida. Ka öelda seda, et vahel mõni päev on tunne nagu kõik võiks ju korras olla, kuid halvimatel päevadel on nii-nii halb.

    Ma kartsin esialgu väga psühholoogiga rääkides kasutada sõnu depressioon, toitmushäire, enesetapp jms, sest mulle tundus alati, et see on nagu veidral kombel uhkustamine. Alles nüüd täna peaaegu julgen seda teha, sest saan aru, et olen oma muret aastaid pisemaks proovinud muuta.

  8. Paned kirja, ei pea olema detailselt kirjas, mis kõik juhtus, aga enam-vähem üldiselt paned kirja, mis sel halval päeval toimus, et oleks, millest rääkida terapeudiga. Mida ma veel soovitan on tujude äpp, see küsib iga päev “Kuidas sa täna end tunned” ja siis ei jäägi muud üle kui kirja panna (kas pikemalt või lihtsalt hindad enda tuju kümne palli skaalal). Ja järgmisel korral teraapias võid selle äpi avada ja vaadata, mis vahepeal toimunud on. See on üldise statistika jaoks ka hea, saad näiteks vaadata, kas tuju on tõusnud kuude lõikes peale teraapia alustamist vms.

Vasta Katre-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga