Uhhuhhuhuuu! Ma ei oskagi kohe midagi kosta. 25 kukkus nagu kolinal. Alles mu ema ja isa kasutasid mind odava tööjõuna, ladusin luriseva ninaga kuuris puid, niitsin muru ja olin lihtsalt üks tatikas, kes tahtis õudsalt kiiresti suureks saada, aga nüüd vahel mõtlen, et poeks sipupükstesse tagasi ja naudiks ema-isa hoolitsust, sest kuigi ma kuni teismeeani arvasin, et ema ja isa kasutavad mind orjana ära, on asi tegelikult vastupidine – olles ise lapsevanem, näen seda. 😀

See selleks. 

Kuidas ma ennast tunnen? Ma ei tea, normaalselt. Vanana küll mitte. Täpselt sama tunne on, kui sain 20 või 22 või 24. Midagi muutunud ei ole, ainult vanuse number.

Enam ei ole seda ärevust, et kellelegi saab kommi viia ja sünnipäev juhtub olema samal päeval, mil klassis muusikatund on ja kõik laulavad sulle ja sa häbened silmad peast välja ning põsed punaseks ja terve klassitäis rahvast sind üles tõstab. Ausalt öeldes, kui keegi mind hetkel tõstma peaks ja lausa 25 korda, hakkaks mul neist kahju ja suure tõenäosusega peaksin neile peale seda Top Shopist selle seljavöö vms tellima.

Aga eks see sünnipäevaelevus taandubki vanusega. Vähemalt on meilmFacebook, kus paljud õnne soovivad ja tekitavad tunde, et ma olen actually populaarne. 😀

Ma juba natsa ootan laupäevast sünnipäevapidu, sest ma kutsusin sinna rekordarv sõpru. Mingi 12. Suva, et pooled neist on mu perekond. Asi seegi. 😀

Hendrikul on ka rohkem sõpru kui mul. Sad, but true. Issand, ma hakkan ennast siin vaikselt juba haletsema, haha. Aga nojah, ma loodan, et 25 tuleb väheke leebem aasta ja on mulle rohkem pakkuda, sest 24. eluaasta unustaks ma küll heameelega ära, nii palju läbikukkumisi ja negatiivsust. Samas, see mind ju tugevamaks muudabki.

Ja heeei, ma olen 25 aasta jooksul valmis saanud peasegu neli last! Beat that! Ok, tegin nalja. Ärge seda kodus järgi proovige. 🤭

Olen jõudnud ikka, kus saan rahus rase ükssarvik olla ja vanaduspõlve nautida. Cheers!