Päev on juba peaaegu öösse veerenud ja ma leian alles nüüd mahti kirja panna tänase päeva tähtsuse. Ühel kutil meie perest on sünnipäev. Keskmisel kutil. Kui Hendrik veel imik oli, mõtlesin ma, millal see beebiaeg juba läbi saab- need gaasitrallid, oksendamised, kakamised, mähkmed. Oeh! Ja nüüd kui noorhärra sai juba viie aastaseks, tuleb ikka pisar silma küll, sest aeg libiseb nii kiiresti käest.
Nende viie aasta jooksul on meie vahel nii palju emotsioone olnud. Me oleme üksteist paremini tundma õppinud. Hendrikul on kujunenud välja iseloom, käitumisharjumused, soovid, valikud. Ma tean, mis talle maitseb, mis ei maitse. Mida ta armastab teha ja mida mitte. Nii kummaline, kuid rõõmustav on näha pealt, kuidas ühest imikust sirgub suur inimene. Sealjuures ise sellele kõigele kaasa aidates, teda suunates ja juhendades.
Pean tunnistama, et Hendrikut kasvatades panin ma nii mitme asjaga puusse, sest esimene laps oli kuidagi.. üllatusi täis, esmakordne (loogiline! :D) ja üldse uus kogemus. See pole üldse sama, kui tegeleda kellegi teise lapsega. See on hoopis teisiti.
Kui mitmeid kordi on Hendrik mulle öelnud, et ta mind armastab. Kui mitmeid kordi on ta mind oma toast välja ajanud ja öelnud, et ei taha emmet. Kui mitmeid kordi oleme koos istunud, rääkinud juttu ja lihtsalt olnud. Kui mitmeid kordi oleme üksteise peale kurjad olnud, kuid õhtul läheme magama, kallistame ja ütleme teineteisele: “Ma armastan sind.”
Ma ei oleks kunagi arvanud, et 23-aastasena olen ma 5-aastase poisi ema. Minu teismelise ideaali järgi oleks ma emaks saanud alles 25-aastaselt, kuid sisimas ma olen õnnelik. Isegi, kui ma seda alati välja ei näita, sest mu närvikava on nii ribadeks kistud. Ma olen õnnelik. Mul on maailma parimad pojad. Hendrik, kes on see vanem, on tubli abiline mul kodus. Ega see kooliteegi kaugel enam pole… Ma võikski siia kirjutama jääda, sest oma lapse/laste kohta on nii palju öelda, aga kuna nad juba kannatamatult mind ootavad ninjakilpkonne vahtima, siis pean lippama…Tsau!
