***

Udupea

Huhh! Mõnes mõttes on ülihea, et täna on laupäev ja teises mõttes olen ma juba niiiii väsinud sellest nädalavahetusest. Kuigi nädalavahetus ei ole ju veel läbigi. Tunne on aga küll juba pühapäevane. 😀

Sõitsime eile terve perega Tallinnasse, sest www.kingitus.ee poolt saadeti meile perepuhkuse pakett Kalev Spasse. Me polnud enne terve perega nii kuskil hotellis üldse ööbinudki ja see oli… uus kogemus. Käisime ujumas, lapsed möllasid torudes, sõime restoranis õhtust, jalutasime linna peal, vaatasime õhtul filme ja läksime magama.

Kõik oli mõnus ja me jäime väga rahule. Lapsed juba hommikul küsisid, millal tagasi läheme. 😂

Täna läksime pärast hommikusööki pildistama. Mõtlesin, et meil on tervest perest nii vähe pilte ja viimati käisime fotograafi juures siis, kui Adeele poole aastane oli. No ma mõtlen terve perega koos siis.

Ütlen ausalt, ma ei viiiitsi minna kõik koos pildistama. Juba kahe või kolme lapsega oli see hull tegemine ja siis ma lõingi käega. Käisin üksi või võtsin ühe lapse kaasa või misiganes, aga kõik koos ma lihtsalt ei viitsinud.

Adeelega käisime Jana juures… äkki kevadel? Issand, ma ei mäletagi enam. Aga jäime väga rahule. Okei, ma just vaatasin, millal käisime ja see oli nüüd augustis. Pealkiri valisin 100% enda kohta. 😂

Ja nüüd ta kutsus meid tagasi. Koos ülejäänud perega. Ja ma teadsin juba eos, et see ei ole hea mõte, aga siis ma mõtlen, et aga äkki seekord läheb teisiti… ja meenutasin jällegi oma lapsepõlve, st meil pole ühtegi perepiti, mida täna vaadata ja meenutada, seega oma perest ikkagi tahaks ju. Tulgu siis katastroof sellest pildistamisest, korra aastas kannatab ära. Eks. Onju?

Eile õhtul tahtsin hotellis kuputada oma nägu ja avastasin, et unustasin kogu make upi ja kupud ja Alya Skin näohooldustooted koju. Nagu issand jumal! Kuidas ma lähen pildistama, kui näen näost välja nagu surnud? Janale ütlesin ka, et ma vist unustasin asjad koju. Vist sellepärast, et ma polnud kindel, äkki jäi see kott autosse. Hommikul aga veendusin, et jäi jah koju.

Niisiis tegi Jana mulle ise meigi, jeee!

Paras katsumus on kõiki nelja last pildile saada nii, et seljad sirgus, naer näol ja vaade kaamera poole. Never. Gonna. Happen. Seega ma usun, et sellised elulised pildid ongi võibolla ägedamad, kui see, et kõik kramplikult naeratavad ja poseerivad nagu vahakujude muuseumis.

Alguses streikis Hendrik veits. Ja siis kui Hendrik oli nõus, hakkas Raimokd streikima, tõmbas end õhku täis ja ajas pea kuklasse. Kui ta end kokku suutis võtta, ei tahtnud enam Krissu kaamera poole vaadata. Ja lõpuks mõtles Adeele ka, et kambavaim on nii tugev ja peab ka streikima hakkama.

Muidugi olid kõik tublid ja said kokkuvõttes hakkama, aga eriti tahaksin tuua välja Adeele. Reaalselt ta pidas vastu pildistamisel kaks tundi. Kui perepildid olid tehtud, tehti veel temast päris palju pilte. Ja siis minust ja siis oli Adeele omadega nii läbi, et viskas pikali ja aina nuttis. Ilmselt oli väsinud sellest modellitööst.

Pakkisime end kokku ja tulime koju ära. Autos olid kõik omadega täiesti nokkis ja mul hea meel, et see läbi sai. 😂

Leave a Reply