***

Tõsisest teemast

Minu suhtumine koroonasse on suht ükskõikne, ütlen kohe ära. Kui see kuskil meist hästi kaugel arenema hakkas, oli mul täiesti savi. Mõtlesin, et mis need inimesed ikka seda gripilaadset toodet kardavad.

Kui see aga meile jõudis ja meedia asja kajastama hakkas, tunnistan, hakkasin ise ka rohkem kartma. Desovahendid sai koju ja autosse muretsetud. Kummikindad autosse. Maskid.

Ajapikku muutus see aina tüütumaks. Võibolla olen tänaseks läbi põdenud, aga võibolla ka mitte. Köha on olnud. Kurk on ka kriipinud. Palavikku on ka olnud. Kõik need asjad on olnud, mis ühele koroonaviirusele omased. Testima ei ole ennast läinud, et statistikasse saaks keegi linnukese teha. Sügis ongi köha-nohu-külmetuse periood ja kui ma hakkaks ise või lastega iga nohu peale testima jooksma, võin sama hästi pulk ninas kevadeni elada.

Ma ütlen kohe ära, ma ei hoia koroonastatistikal silma peal juba ammu. Veel enam ei ava ma artikleid, kus räägib sellest. Liiga palju infot. Liiga üle paisutatud infot. Minu jaoks.

Mu ema helistab küll iga päev ja teatab nakatunute arvu, mul on aga pohlad. Ütlen talle ka, et mul ausalt suva ja ma ei hoia silma peal. Las siis olla.

Minult küsiti üks kord instagramis, mis meetmed peaks käsile võtma, et seda viirust pidurdada ja ma ütlesin, et minult ei tasuks küll selle kohta küsida. Seejärel küsiti, miks ma tõsistel teemadel sõna ei võta. Aga vot ei viitsi. Minu jaoks on, sorri, not, veel tõsisemaid teemasid. Nagu vaimne tervis. Enesearmastus. Lapsed. Päriselt.

Sellegipoolest ei suhtu ma sellesse nii ükskõikselt, et haigena ringi lippaks, poes või avalikus kohas arulagedalt tatistaks ja kõiki-kõiki näpiks ja käsi ei peseks.

Mis meetmed tuleks siis kasutusele võtta? Täpselt samad, mis kõigi teiste nakkushaiguste korral – haigena istu kodus ja pese palju ja korralikult käsi.

Ma ei saa üldse aru, kes viitsib haigena ringi tsillida. Ma olen omadega jumala kutu, kui haigus tabab ja hea, kui wc-ssegi jõuan lonkida.

Mina ei näe sellel mingit pointi, kui haigestunute arv kasvab, paneme maailma lukku ja kui langeb, laseme kõik vanaviisi valla. Okei, see korraks pidurdab haigust, aga laias laastus on sellised ajutised koduarestid minu silmis jumala mõttetu.

Me oleme selle haigusega koos elanud varsti peaaegu aasta. Me teame, millega on tegu, kuidas seda ravida. Peita selle “see on uus ja me ei tea, mis sellega kaasneb” taha ei ole enam põhjendatud.

Minge õue. Jalutage. Veetke aega perega. Ärge lugege meediat. Jooge teed. Hoidke end soojas. Hoidke oma tervist. Koroona ei ole ainus haigus, mille eest me end kaitsma peame. Vaadake naljakaid filme. Lugege raamatuid. Meisterdage lastega.

Maskid. Mulle meeldib maski kanda. Ausalt. Eriti, kui see veel ägeda disainiga on, aga mu näonahk reageerib sellele suht pahasti – peale maski kandmist tekivad lõuapiirkonnale punnid. Kahe otsaga asi. Eks näis, kuidas sellega läheb.

Mis on minu jaoks kogu koroona juures veel tähtsam, on see, kuidas inimesi üksteisest eraldatakse. Inimesed lähevad koroona pärast tülli. Üks usub ühte, teine teist. Mis põhjusel ka mina väga ei taha arvamust siiani avaldada. Sest enamus ei suuda lihtsalt arutleda vaid sellised asjad lõppevad lõpuks ikka sellega, et kellelgi on kole välimus ja keegi on tegelikult ajupuudega (lugedes neid artiklite kommentaariume).

Inimeste vaimne tervis on sellel aastal korralikult proovile pandud. Ka minu oma. Tundsin üks hetk septembris, et ma ei taha siin elus enam olla. Ma läksin terapeudi juurde.

Kui mulle miski valmistab hirmu, siis see, milliseid tagajärgi see koroona teema inimeste vaimsele tervisele toob. Ma päriselt kardan inimeste pärast, sest ma päriselt kartsin enda pärast. Inimesed ei taha kokku saada ja suhelda. Kõik tõmbuvad endasse. Ja see on asi, millega me peaksime rohkem tegelema.

Mul on kahju nendest, kellel on nõrgem tervis ja peavad olema eraldatud inimestest. Mul on kahju vanakestest, kes ei saa kohtuda oma laste või lastelastega. Ja ma saan aru, miks, aga ikkagi on kahju.

Koroona ei kao mitte kuhugi. See jääb elu lõpuni meiega. Me lihtsalt peame sellega õppima elama. Nagu iga teise haigusega. See on elu.

9 thoughts on “Tõsisest teemast”

  1. Üks probleemidest on selles, et me ei tea, kuidas seda ravida. See, mida haiglas tehakse, on inimese keha toetamine, et inimene ise sellest jagu saaks. COVIDi vastu ei ole tõhusaid ega isegi vähemtõhusaid ravimeid, kogu ravi (hapnik ja hingamisaparaadid, vajadusel antibiootikumid muude infektsioonide allasurumiseks ja muu) ei ole suunatud otse COVIDi vastu.
    Ja nii, omamata efektiivset ravi ja samas suurt haiguse levikut, võib haigla olla täis raskelt haigeid, kellel on COVID. Siin tekib kaks küsimust – esiteks muidugi, haiglasse satuvad pigem juba mingi haigusega riskigrupi inimesed, aga kui see on sinu enda ema või vanaema, kas sooviksid talle paar või lausa paarkümmend aastat varasemat surma? Lisaks täidavad nad ju haiglakohti, sealhulgas intensiivravikohti ja teistele haigetele ei pruugi neid jätkuda. Itaalias ja Hispaanias olid juba kevadel haiglad täis ja töötajad pidid valima, kellele anda hindamisaparaati või üldse intensiivravi voodikohta ja kellele mitte. Hispaanias suri lühikese aja jooksul nii palju inimesi, et vähemalt ühes linnas pidi laipu ladustama kaubanduskeskuse liuväljal, surnukuuridesse nad lihtsalt ei mahtunud.
    Öelda, et mul suva, on privileeg, mida me naudime, kuna meie riigil läks kevadel hästi.

  2. Koroonapandeemia alguses ütles üks minu tuttav mulle, et mida ma muretsen liialt. Vaadaku ma üle, milline on Eesti inimeste keskmine eluiga, isegi kaua elanud. Minu vanaema on täna 95aastane, täiemõistuse ja üsnagi hea tervise juures. Mõistab nii tema, kui ka meie, tema pere, et ta on elanud igati väärika elu ja igavesti me siia keegi ei jää… kuid olgu see koroona või muu, surm on ootamatu ja valus. Minu ema jällegi on veel täitsa noor inimene aga kaasasündinud südamerike teeb temast riskirühma viirushaigustele (sh gripp, koroona). Gripivaktsiin on siiani teda hoidnud, kuid koroona eest saab ta end ise kaitsta. Ja tema tööiseloomust olenevalt puutub ta erinevas vanuses inimestega kokku küll ja veel. Inimesed, kes naeravad talle näkku, kui ta palub neil maski kanda. Ma sõna otseses mõttes sooviks selle inimese nägu näha, kes oma hoolimatusest nakatab teisi ja kui veel sellega kaasneb inimese surm… Ma mõtlen, et okei… paanitseda pole vaja. Ei usu koroonasse, tavaline nohu. See kõik on okei. Aga kui sa oled haige – istu kodus. Kanna seda maski või pane sall nina, suu ette – ei võta ju tükki küljest. Inimestele nii tohutult meeldib vaielda, et a ei ole ju kohustuslik jne. So what? Miski empaatia, hoolivus, mure oma kaaskondlaste pärast ju võiks olla?

    1. Olen nõus. Ma ise kannan ka maski. Isegi, kui ei ole haige (sest haigena istun kodus). 😉

  3. A-m-e-n. Kas sa oled mina? Kõigele sellele võiksin oma käega alla kirjutada, sest täpselt sellised on ka minu mõtted olnud. Ma ei mõista küll, miks eeldada, et blogijad PEAVAD ühel või teisel teemal sõna võtma. Blogija pole arvamusliider, vaid inimene, kes kirjutab sellest, mis teda huvitab. Küll aga on kosutav lugeda, et on ka teisi, kes tunnetavad seda teemat sarnaselt ja suudavad üldisest paanikast sammu eemale astudes näha, millist laastavad mõju see tegelikult avaldab.

  4. Ma julgesin ka jääda kindlaks OMA ARVAMUSELE ja öelda sõbrannale, et ma väga ei hooli sellest koroonast, kuna MINU ARUST ei ole seda siiski sellisel kujul olemas.
    Noh mul ei ole enam seda sõbrantsi, kuna ta ei suuda oma 12 klassi haridusega suhelda minuga kui minu 12 klassi haridus paneb mind arvama midagi nii tauni, et koroonat ei olegi olemas. 😀
    Ühesõnaga, ma ei tea. Suht mõttetu teema juba. On neid kes arvavad tõsimeeli et kogu inimkond sureb sellesse ja on need kes ei pea seda hullemaks kui tavaline gripp. Mina kuulan inimese ära, aktsepteerin ta arvamust ja lähen eluga edasi. Miks aga mõni nii tulihingeliselt seda jama võtab ja kohe tülli tahab minna? 😀

    1. Ah, tead… ma olen ka kunagi oma arvamuses nii tugevalt kinni olnud ja mitte mõistnud, kuidas keegi teine teisiti arvata saab. Aga tänaseks olen tsipa muutnud oma mõttemaailma ja mõtlen, et las nad siis olla oma arvamuses nii kinni, et mis seal ikka. 😀 Mul pole ühtegu sõpra, elu kohe kerge selliste asjade koha pealt. 😂

Vasta Kristi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga