***

tere pühapäeva!

Päris aktiivne nädalavahetus on olnud. Reedel käisin naistearsti ja ämmaemanda vastuvõtul, et ära otsustada, mis edasi.

Ma otsustasin, et välist pööramist teha ei lase ning jäi keisrivariant. Kontrollis käies katsus arst mu kõhtu, et aru saada, kus miski on ning beebile see vist eriti ei meeldinud, ja tema südametöö kiirenes oluliselt. Kui norm südamelöögid on 140-150, siis tema oma puperdas 180-190-200 vahel ning mu enda vererõhk tõusis ka kõrgeks. Nii mind sünnitusosakonda KTG alla saadeti.

Lamasin seal lõpuks kokku tund aega ning õnneks lapse südametöö normaliseerus. Jumal tänatud. Mul oli korraks juba hirm, et mind jäetakse sisse ja läheb juba asjaks.

Üsna creepy oli seal sünnituspalatis ringi vaadata. Tuli meelde, kuidas vahetult peale Kristoferi sündi seal lamasin, aknast välja vaatasin ja endamisi mõtlesin, et “jumal tänatud, see on läbi! Ma ei pea enam siia tagasi tulema!” ja nüüd ma seal olin. Jälle. Nagu ei olekski aega mööda läinud. 😀

Laupäeval tundsin ka end pisut kehvasti, st pea käis natuke ringi ja valutas ka, aga lõunaks oli kõik enam vähem tiptop. Käisime Viljandis ja peale seda trippi Paide uues ujulas. Päris mõnna koht. Kristoferiga käisime esimest korda üldse ujumas ja kodus vannis on ta nagu siga aia vahel. Egas sealgi alguses nuttis ja oli paanikas, aga lõpuks sulistas nii aktiivselt, et ei tahtnud väga süles püsidagi.

Nüüd proovime iga laupäev hakata käima sealseid veemõnusid nautimas.

Poisid olid ka megarahul. Aga noh, nad on rahul igalpool, kus vähegi vett on. Olgu selleks meri või porilomp.

Tänane päev kulus koristamisele ja nüüd puhkamisele. Ma olen tõesti väsinud reedest-laupäevast. Reede oli minu jaoks nii stressirohke ja tundsin, et mu vererõhk tõesti oli kõrge. Süda tagus, higi voolas. Jubeee.

Homme lähen uuesti KTG alla. No nii igaksjuhuks. Nagu aru sain, kirjutab 6. märts mu ämmaemand mulle saatekirja keisriks. Ja keiser tehakse üldiselt 39. nädalal, seega juba varsti. Viimases UH-s määrati ka uus tähtaeg, varasema 28. asemel 20. märts.

Kui aus olla, kardan ma keisrit rohkem kui tavasünnitust. Võib ju arvata, et oh, lebo, sünnitusvalusid tundma ei pea, aga ma kardangi just seda taastumisperioodi. Ma olen lugenud ja kuulnud nii palju erinevaid lugusid, kuidas ühel läheb jumala lebolt, teine vaevleb mitu nädalat voodis palavikuga ja siis hakkadki ise ka kõige hullemat kartma.

Seega hoidke nüäd kõik oma pöidlad mulle… või tähendab beebile, et ta ikka ennast pööraks, sest UH-s vaadati, et ruumi ja vett on tal piisavalt ning peaks nagu saama pöörata, kui tahab ja aega ka veel ju on. 😉

18 thoughts on “tere pühapäeva!”

  1. Minul mõlemad lapsed sündinud kesriga. Esimene laps siis 5.a tagasi sündis plaanilise kesriga kuna oli samuti tuharseisus. Keiser kestis kokku 14.min ☺️ nohh taastumine polnud hull,haiglas olin 4 päeva. Poiss sündis eelmise aasta mais kesriga ja koju sain teisel päeval. Aga taastumine oli palju keerulisem. Aga mida kiiremini ise ennast voodist jalgadele ajad seda kiiremini ka taastud

  2. Minul on olnud kaks keisrit. Esimene plaaniline kuna kutt oli tuharseisus. Kõik käis nii kähku. Taastumine oli kiire ja valutu. Paar korda oli kerge valu, nagu menstruatsiooni ajal. Esimene kord püsti tõusta oli natukene valus. Aga kokkuvõttes ütleks, et kõik läks valutult ja hästi.
    Teine keiser oli erakorraline. Seekord tegi natuke valu emakakokkutõmbed. Aga siiski taastumine kiire ja ei mingit valude käes piinlemist. Haiglas hoiti 5 päeva kuna veri näitas põletikku aga ma ise ei tundnud küll end halvasti.
    Kummalgil korral ei olnud hirmu keisrile minnes kuigi olin ka lugenud ja kuulnud igasugu õudusi.
    Ma ütleks, et keisrist taastumine on sada korda lihtsam kui sünnitusvalud.

    1. Minul läks kõik väga kiirelt ja paranesin kiirelt ja üolnud hullu õnneks. Ainuke mis mul oli .. oli see et 10 päeva pidin süstima end kõhtu .. muu oli selle kõrval lihtne 😂 haav paranes kiirelt ja kõik oli väga hästi 🙂

    2. Minul esimene oli erakorraline keiser, teine oli loomulik ja kui võrrelda siis keisrit enam ei tahaks. Taastumine oli raskem, arm tegi valu ja püsti ei saanud. Lapsega oli nii raske alguses tegeleda. Arm andis mitu aastat tunda aga eks kõigil see erinev. Sorry, pole nii positiivne aga jagan ikka oma kogemust ka.
      Aga hirmus oleks keiser eriti siis kui tead et nüüd see päev aga see ka esile kutsumisega hirmus, et tead et see päev nüüd käes 😀 minul keiser tehti täitsa lõpus kui juba pressid käisid

  3. Mulle tehti 2010 aastal loote distressi tõttu erakorraline keiser. Ei olnud hullu midagi kuigi jah sellest teada saades olin ma ikka mega krampis ja hirmunud. Keiser oli 2.30 öösel. Hommikul 9-10 ajal(täpselt ei mäleta) pidin juba end voodist püsti ajama. No see oli keskmisest ebamugavam kui nii võib öelda. Andis ikkagi tunda see värske haav. Palatisse anti valuvaigistid kaa. Esimesel ööl oli vaja isegi. Mitte niivõrd valus, aga väga ebameeldiv. Koju saime kolmandal päeval omal vastutusel, nii väga tahtsin koju saada. Elasin kolmandal korrusel. Esimesel nädalal oli väljas käimine raskem ja võttis kaua aega. Ainult väikseid samme sai teha. Haavavalu ikka oli, selline kiskuv tunne. Vahepeal oli hirm, et ehk haav rebeneb lahti ( loomulikud hirmud :D) Aga kodus oli hea olla, ühest toast teise sai liikuda ilusti. Kuskilt püsti tõusmine oli jällegi selline kiskuv ja valus. Iga päevaga paremaks. Muidugi aitas see kaa, et vaatamata ebamugavusele ikka liikusin ringi.. taastumine läks kaa tänu sellele ruttu. Umbes paari nädalaga oli kõik juba hästi. Voodist/ toolilt püsti tõustes andis tunda pikemat aega kuid see polnud hull.
    3a hiljem sünnitasin ise teise lapse. Sünnid olid väga erinevad, aga ei ütleks, et keiser kõvasti hullem oli!
    Imelist ootusaja lõppu 🙂

    1. Kokku on olnud 3 keisrit.Neist esimene oli seljaaju ehk epidulaar tuimestusega.See tähendab seda et alakeha altpoolt rinda tuimestatakse,ise kuuled näed kõike.Taastumine oli suht raske kuna tuimestuse mõju oli suht pikk ja vaevarikas.tahad ärgates liigutada aga ei saa.2 keisrit olid üldnarkoosiga ja erakorralised.taastumine kiire,komplikatsioone polnud ühegiga neist.Palavikku polnud,põletikku polnud,haavad paranesid kiiresti.3-ndal päeval juba haiglast koju 🙂

  4. Keisrist.
    Minul on ainult head kogemused.
    Taastusin kiirelt.
    On olnud mitu.
    Iga inimene muidugi taadtub erinevalt.
    Pigem ei kardaks. Ei ole mõtet end liialt üleskütta. Ehk krrrab end veel ise.
    Päiksest.

    1. Hei Jane!
      Minul kogemus keisriga seoses enneaegse sünnitusega. Aga kui mõtlen sellele kui ainult keisrilõikele siis see ei olnud midagi õudsat. Ma ka kartsin, oioi kuidas kartsin, vappusin lausa hirmust aga tagantjärele mõeldes ei olnud midagi. Taastumine nägi välja nii, et esimese 24h veetsin intensiivis ja siis viidi tavapalatisse.. esimesed paar nädalat kindlasti oli liikumine/keeramine raskendatud, selline tunne et soolikad kukuvad välja 😀 ja raskeid asju ei tohtinud pikalt tassida ega tõsta. Alakõhul on nüüdseks arm ja edasist elu see ei sega.

  5. minu tupsu sündis enam vähem täpselt 8.aastat tagasi erakorralise kerisriga. Olin ise üleval mitte üldnarkoosis. Seega esimene kontakt beebiga oli ikka olemas!
    Minu taastumine läks väga kenasti. Lapsuke sündis öösel 23.32 ja hommikusel kella 10 läbi vaatlusel arstid kiitsid haava – isegi ütlesid, et haav on nii lühikese ajaga väga palju paranenud. Jah naerda oli raske, beebit tõsta oli ka esialgu raske. Kuid juba järgmisel päeval suutsin kenasti kõikise toimetada. Arstid oleksid, mind isegi varem välja lasknud haiglast kui tavapäraselt peale keisrit lastakse aga lapsuke võttis liialt kaalust alla ja olime see tõttu 4 päeva haiglas.
    mul läks tõesti taastumine kenasti. 20.veeb mu tütar sündis ning tantsuõpetajana läksin tagasi esimesi tunde andma 1.aprillil. U 1,5 kuu pärast. Mitte et see eriline saavutus oleks, aga lihtsalt keha oli kenasti taastunud. Tean, inimesi, kellel on keisriarm valutanud kuid. Minul pole sellega kunagi probleemi olnud. Usun, et natuke mängib ka vanus rolli. Sa oled veel piisavalt noor ja aktiivne ning usun et sul läheb kõik hästi. Minu nõuanne on – ära jää voodisse ootama kuni paremaks läheb. (Su iseloomustust vaadates, siis ilmselt sul ei lastagi seda teha). Ülepingutada ei tasu, kuid ei pea ka nüüd ainult paigal olema. Jätka oma igapäeva rutiini!

  6. Tsau 🤗
    Mina võin rääkida keisrist ☺️ ütlen kohe ära et hullu ei ole mitte midagi! Minul läks kerisiks ebaõnnestunud esilekutsumise pärast (3 päeva sain seda “jooki” ja 4nda päeva hommikul avati veed, sest avatust ei olnud ikka tulnud ) vete avamine ei aidanud ja sain tilga peale, valutasin terve päeva 10 hommikul kuni 23 õhtul kui sain epiduraali ja 00:53 poiss sündis keisrilõike teel ☺️ mina ka opi saalis ei kartnud midagi ja kuna mul juba epiduraal oli sain veel mingit tuimestust ja magasin kõik maha! Mäletan, et korra äratati, et poissi näidata ja siis ärkasin juba intensiivis. Mina taastusin sellest kõigest kuskil nädala. Haiglas sain ma kahjuks ühispalati ja pidin ise kohe hommikul kõndima hakkama, mis on suhteliselt raske ja valus, aga saad valuvaigistit ja vaikselt võttes saab ilusti hakkama. Kodus ka oli raske voodist ja diivanilt püsti saada, aga see tõesti pole midagi kohutavat. Võtsin paratsetamooli ja sain ilusti hakkama. Kui sa saad haiglas koos mehega toimetada siis usun, et kõik on veelgi kergem ☺️ usu mind kui ka su beebi ei keera end õigeks, siis pabistada pole vaja ☺️ mina saan öelda, et mulle jäi sellest kõigest ainult positiivne kogemus.

  7. Aga kas arstid tuharseisus lapse sünnitamise mõtet ei toeta? Kuna sul mitmes sünnitus ja tüdruklaps, siis ei peaks see ju ka mingi probleem olema? Tuharseisus lapse sünnitamine on ema jaoks vähem valus, sest väiksem ots tuleb enne. Kui asend on korralikult pepu ees, mitte jalgtuharseis, siis kogenud ämmaka abiga ei peaks ka tuharseisus lapse ilmale toomine olema mingi probleem.

    1. Nagu ma aru sain, siis siin Paides pole nad sellist sünnitust ammu praktiseerinud ja sellepärast vist seda varianti ei olegi. 😉

  8. Mul oli ka keiser, erakorraline – kohutav kogemus, algusel beebi tilguti all jne, koju saades endal palavik ja põletik tekkis. Mitu kuud hiljem alles olin rajalt maas. Verd jooksin pea 2 kuud. Never again ei julge enam rasestuda!!!!!!!!!!!! Öeldakse kah, et aeg parandab haavad – minu puhul mitte! 2 aastat möödas ja nagu eile oleks olnud. Olen isegi mõelnud psühh jutule minna, mulle tundub, et kõigile teistele see nii kerge ja paranemine savi olnu, et mis nagu mul viga?! Seda haava ei suuda kah katsuda ega taha, et ka mees nt katsuks. Lihtsalt ülimalt jälk!!

  9. Mul ka kaks keisrit olnud. Kõige hullem (ja millest eriti ei räägita) on taastumise juures kakamine 😀 kõhulihased lõigatakse ju läbi ja noh, kakamiseks on lihaseid vaja 😀 Esiteks, ma ei tea miks, aga allpoolvööd ei tunneta ühtegi lihast, millega punnitada ja kõhulihaseid liigutada/punnitada on megavalus. Ja reegel on- enne haiglast välja ei saa kui kakanud pole. Esimesega sain kuidagi hakkama, teisega valetasin arstile, et jah kakasin. Ja see oli küll vale tegu, kodus ei saanud sellega hakkama kaks nädalat, kõht megaaaavalutas sellest, sõin, aga ei kakanud. jube. Tegin igast klistiire ja mikrolaxe endale. Lõpuks kuidagi läbi häda sain asja tehtud ja siis hakkas pikapeale parem.

    Seega, minu isiklik soovitus keiserdajatele- ärge sööge enne keisrit paar päeva raskesti seeditavaid asju, kõik see jama on vaja pärast keisrit endast välja ka ajada.

    Oma teisest keisrist mäletan seda kuidas opivoodiga mind palatisse veeretati ja arst mind üles ajas ja ütles, et mine nüüd oma voodisse. ISE! Nagu WTF??? Mul mees sai päris vihaseks, tõstis mu ise palativoodisse, sest no kuidasmoodi saaksin ma ise end ühest voodist teise, olles ise veel pooleldi narkoosis ja kui alles pool tundi tagasi olin avatud kõhuga opilaual??? Ajuvaba. Esimese keisri järgselt ärkasin alles siis kui olin juba palatis.

    Kõndima hakkamisega oli ka see naljakas lugu, et alustasin ka ikka üsna varakult, ilmselt 8h pärast oppi. Küürakil taarusin mööda koridori, arstid käskisid jalutada koridoris. Ja koristaja oma mopiga käis mul seljataga ja käratas koguaeg (heatahtlikult), et selg sirgu, tütarlaps! 😀 Oli abiks küll. 5 päeva pärast keisrit käisin juba üksi poes. Voodisse minemine ja üles tulemine on füüsiliselt rasked, naerda ei saa, köhatada ei saa- kõige selle jaoks on kõhulihaseid vaja kasutada.

    Tuli nüüd pikk romaan, aga usun, et kõik läheb hästi. Taastumised on kõigil erinevad, tegelikult midagi hullu ju pole.

    Ja kuupäevad on su pisikesel lahedad, kõik need 13, 20, 28 on ka minu rasedustega tähtsad verstapostid olnud 😀 Mõlemal lapse sünnipäevad esindatud 😀 Märtsilapsed 🙂

    1. Mul oli ka 3 aastat tagasi erakorraline keiser. Samamoodi käskisid arstid ise ühest voodist teise end kohe pärast oppi veeretada. Olin küll uimane ja silmad pool kinni veel, aga läksin ise ära küll. 😀 Polnudki nii valus. Paar tundi lasti puhata, siis tuli 3 õde ja kamandasid mu kõndima. Mõtlesin ise ka, et mismoodi ma peaks minema, alles oli ju kõht lõhki. Aga täitsa ise arstide abita sain end üles sellest voodist – ei tohi kohe suure hurraaga ennast üles ajada, vaid enne keerad end küljele ja siis käega lükkad end üles. Polnudki valus ja arstid ka imestasid, et ei läinudki abi vaja. Kõndida oli natuke valus ja pea käis narkoosist ringi, aga üldiselt oli palju vähem valusam kui pimesooleopi järgne taastumine. Pärast pimesoolelõikust ma käisin mitu nädalat veel kõveras, sest nii paganama valus oli, aga suure keisrihaavaga läks palju lihtsamalt. Järgmisel päeval ma juba käisin koridori peal kõndimas. Haav on täpselt aluspükste all, nii et üldse välja ei paista, saab ka rannas käia.
      Haiglas olime küll nädal aega, sest selgus, et keiser oleks tulnud teha juba palju varem nii minu enda kui lapse tervise pärast. Laps sai looteveest bakteri, lisaks sellele oli ta juba hapnikuvaeguses, pea oli kuklas ja mul endal läks pilt eest nendest kohutavatest sünnitusvaludest (16.5 tundi selliseid valusid, nagu korraga antakse kirvega ja pussitatakse. Valud polnud mitte kõhus, vaid seljas mööda selgroogu kopsudeni, hingata oli juba väga valus). Mäletan veel viimase asjana, kui arstid jooksid ümberringi ja üritasid minu käest muudkui küsida midagi, aga ma ei suutnud enam rääkida ka. Tahtsin, aga sõnad enam suust ei tulnud ja pilt läks lõplikult mustaks. Kui ärkasin, olin palatis, mitu murelikku arsti ümberringi. Laps poleks ise sündinud. Kui järgmise vahetuse arst 10 minutit varem tööle poleks tulnud ja sellesse sünnitustuppa sattunud, oleks sel päeval olnud kaks laipa, nagu mulle hiljem öeldi. Kõik sai siiski korda, kuigi saime koos lapsega mingeid süste veel nädal aega ja enne koju ei lubatud, kui verenäidud korras. Ja kakaktud 😀 Oi, kuidas ma selle tegevusega nägin vaeva, assa raks! Arst ei lubanud WC ust ka lukku panna, tahtis ikka vaadata, ega mul seal pilt eest ei lähe jälle. Ma vist istusin oma tund aega seal ja mõtlesin, kuidas ma selle tegevusega ühele poole saaks.
      Minul siis selline kogemus keisriga. Esimesel ööl ma ei tohtinud end liigutada, olin aparaatide all ja juhtmeid läks vist igast kehapraost, mees tegeles terve öö lapsega. 😀 Hakkama me saime, aga rohkem pole lubatud lapsi saada. Arst hiljem ütles, et kõik naised pole loodud sünnitama ja mina olen üks neist.

  10. Minul oli 3a. tagasi erakorraline keiser.. Tösi jutt mida kiiremini end püsti saad seda parem.
    Minul läks üldiselt hästi, püsti saamisega oli esimestel päevadel raskusi.
    Köige hullem mis mul oli keisri juures, kui olin intensiivis siis tuli arst ja vajutas köhule.

  11. Soovitan sul lugeda blogipostitust mis kannab nime: minu imeline plaaniline keiser. Peaks googles suht esimene variant olema. Väga mõnusalt kirjutatud 😊

  12. Tere!
    Minu tütar sündis 2016 aastal plaanilise keisriga, kuna oli tuharseisus. Ma olin nii pettunud, tahtsin ise sünnitamise kogemust nii väga! Aga mis seal ikka. 39+6 varahommikul läksin haiglasse, tehti vajalikud paberid, kontrollid jne, siis opieelsesse tuppa, kus kittel selga anti, paitasin veel kõhtu, et kas sa kallis laps ikka ei taha end pea seisu keerata, aga ei… Pandi tilguti, siis näpu otsa see andur või asi, siis jäime narkoosiarsti ootama, lõpuks tuli, kartsin et seljasüst on megajubevalus, aga kannatasin ära. Siis juba oli aeg nii kaugel et tehti sisselõige ja siis juba õmmeldi kokku jne.
    Pikk jutt, teadagi mis jutt.. 😀 AGA, taastumine, tagantjärele mõeldes ei mäletagi väga seda tunnet aga, kes see halbu asju ikka meeles peab, selles mõttes, et esimene püsti tõusmine voodist et perepalati voodisse minna oli MEGAJUBE, minul vähemalt, ma hambad ristis ja mega-aegluubis tõusin, sest kõhus mega valud, minul oli kolmandal päeval nii, et sain ise juba toimetada, kiiremini püsti jne, koju saime neljandal päeval, kui rinda piim ilmus 🙂
    PS! Kõik on väga individuaalne! Minul olid meeletud valud (ema ütles veel et loomuliku sünnituse valud tagantjärele), aga tuttaval ei olnud midagi 😀 Ütles et igakell uuesti keisriga, ta muidugi valutas ka sada aastat enne kui otsustati keiser teha 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga