***

Taarakolli pihtimused

Mida vanemaks saan, seda rohkem taipan, et need asjad ja tegevused, mida pidasin teismeeas häbiväärseks, ei ole seda tegelikult teps mitte üldse.

Näiteks meeldis mulle nimetada inimest, kes taarat korjas taarakolliks. Just neid vanu kössis inimesi, kes bussijaamas õllepudeleid tühjendasid, teate küll. Paljudele mu “sõpradele” meeldis teisi lapsi nii narrida. See ei olnud otseselt mõnitamine, aga lihtsalt, kui sõber teatas, et läheb vanematega taarat viima, siis sai ikka lõõbitud ja teda taarakolliks nimetatud.

Nüüd, vanemas eas, olen ma ise üks taarakoll. Kui ma kõndimas käin ja pudelist mööda sõidan, korjan ikka üles. Ok, alkoholipudeleid ei korja vaid asetan need lähimasse prügikasti, aga igasugused muud pudelid rändavad vankri alla ja viin nad koju. See on ju raha! Täpsustan, et ma otseselt ei otsi nüüd silmadega “kus on pudelid? kus on pudelid?” vaid kui paari sammu kaugusel mõni silma hakkab, võtan kaasa. Teen looduse puhtamaks ja teenin väikese kopika.

Kui sa maast leiad 10 senti, kas jätad selle sinnapaika? Ma olen aru saanud, et rahal ja rahal on vahe sees. Kui inimene näeb maas pudelit, jätab ta selle pigem sinna. Kui ta aga näeb sente või paberraha, võetakse see kohe üles. Miks? Ma olen seda usku, et raha ei tohi maha jätta. Kui käitud rahaga hooletult, veabki rahaasjades kõik viltu. Ma tavaliselt taolisi asju ei usu, aga võta näpust, see on nagu naha vahele pugenud.

Üks päev, kui ma kõndimas käisin, leidsin tee äärest koka pudeli. Mässisin jope sisse, et jumala eest keegi küla vahel ei arvaks, et a) teen hullult trenni ja lürbin kokat peale või b) käin taarat korjamas. Ma isegi ei tea, miks seda teist varianti häbeneda. Selles pole ju midagi häbiväärset, et korjad teise mahavisatud raha üles. Nüüd on mul jumala kama kaks. Vahet pole, mis sa teed, inimesed näevad kõiges midagi halba ja naeruväärset. Milleks selle üle enda pead siis vaevata. 😀

Üldse on jõle kole vaadata, kuidas maantee äärsed on igasuguseid pudeleid, kohvitopse ja muud prahti täis. Ma kaldun arvama, et inimesed lihtsalt viskavad autoaknast oma prügi sõidu ajal välja, mis on kordades häbiväärsem kui taara korjamine. Näeksite te vahepeal meie autot – me hoiame kogu prügi, mis autos olles tekib, seal ja olgu auto enne prügila, kui et me hakkame viskama seda kõike loodusesse.

Kui rääkida lastest, siis ka nemad võtavad pudeleid üles. Omapäi ma neid taarat korjama ei saada, aga kui koos jalutame. Ja prügi ka. Neil on hetkel veel selline komme, et näitavad näpuga ja ütlevad: “Emme näe, keegi on prahi maha visanud! Ei tohi! Praht käib prügikasti!” aga maast üles ei julge võtta. Eks ma olen neid siis tagant utsitanud. Hiljem on vaja lihtsalt jälle meelde tuletada, et KÄSI TULEB pesta, kuigi ega ma isegi ei julge väga paljaste kätega prügi või taarat korjata.

Ja eks nad ise ei ole ka väga eeskujulikud puhtusehoidjad. Minu ees on küll, aga eks ma ikka siin seal näen, et “kukub” ka neil prügi maha. Ja siis on vajalik jälle kordamine… Aga kordamine olevatki tarkuse ema, eks. 😀

9 kommentaari

  1. Keitty

    19. juuni 2018 at 11:03

    Kas sa ei osale enam sellepärast rohkem blogiauhindadel, et sa kardad, et taas küsitakse liiga isiklikke küsimusi ning sa ei oska midagi vastata?

      1. M.

        20. juuni 2018 at 04:15

        Loodan, et järgmisel aastal ei tule enam blogijatelnantud ürituse raames sellistele küsimustele vastata.
        Aga miks sa tolle postituse maha võtsid? Jätsid ümbermõtlemiseks siiski ruumi? 😀

        1. Jane Almers

          20. juuni 2018 at 06:25

          Ei jätnud, otsus on tehtud ja kindel, aga kuna seda negatiivsust niigi korraga tuli väga palju, avaldan mõne aja pärast uuesti. 🙂

  2. Helen

    19. juuni 2018 at 11:41

    Mina nt ei võta kunagi sente ega muud raha maast ülesse, sest ma mõtlen, et see võis olla kellegi viimane raha. 😀

  3. Dividendipiraat

    20. juuni 2018 at 12:05

    Kiidan heaks! Taara korjamine on tänuväärne tegevus, nii looduse hoidmise kui finantsmõistlikkuse osas! KEs senti ei korja, see eurot ei saa 😉

  4. Neeme

    24. nov. 2020 at 02:50

    Tore kuulda et selline suhtumine ja ei häbene 🙂 Praegu olen looduses, mereäärest leitud pudeleid prügikasti viinud aga lapsepõlves oli see üsna reaalne sissetulek ja polnud ka häbiasi. Limonaad ise maksis 30 kopikat tühi pudel aga 10. Õllepudel 20 kopikat, täispudel aga 54. Praegune taara hind minuarust ebaproprtsionaalselt väike või piiri peal, et mingi vähegi mõistlik summa kätte saamiseks pead ikka väga suurte kottidega rungi marssima ja tükk aega taaramasinat täitma aga tundub et sellest hoolimata on tänavad taarast suht puhtad

    1. Jane Almers

      24. nov. 2020 at 04:04

      Inimesed on lihtsalt palju vastutustundlikumad, mu meelest 😉 Ja just noorem põlvkond. 😉

      Üks päev sõitsin autoga linna vahel ja nägin, kuidas (ma olen vanuse arvamises väga kehva, aga huupi pakun) ca 60a meesterahvas jõi õllepurgist viimase tilga ja lihtsalt suvalt viskas selle murule. Päris kurb tegelt.

  5. Neeme

    25. nov. 2020 at 07:30

    Linnas kaob see pandimärgiga purk hoolimata hinnast väga kiiresti mis on teistpidi kurb et kellegi jaoks on ka see sissetulek (mitte soov koristada), olgu hind nii madal kui tahes. Aga teadlikkus on kasvanud ka ja muidugi keelud, laevalt merre ei tohi enam midagi loopida, varem olid mererannad igasugu kola ja eelkõige taarat täis

Leave a Reply