***

Sangaste loss ja kilakola laat

Meil oli täna ääretult tegus ja huvitav päev. Lõunapaiku käisime Seidla mõisahoovis toimuval kilakola laadal. Ma ausalt arvasin, et sinna on kogunenud mõned vanad inimesed oma vana träniga ja parseldavad seal asju, aga see laat oli ikka niiii suur… ja väga huvitav. Seal vana kraami vahel jalutades tekkis selline tunne, nagu oleks ajas tagasi rännanud.

Mulle meelidisid kõige enam hästi vanad mänguasjad ja vankrid. Väga huvitav oli ajalooga tutvuda ja näha asju, mida kasutati ajal, kui mind veel isegi ei olnud. Kui vaid need asjad oleks ka tänapäeval meie riigis kasutusel – oleksime kindlasti teistest riikidest vägagi erinev ja ainulaadne.

Ma muidu ei ole inimene, kes laadalt väga midagi ostaks, sest mu meelest on seal tihti väga ülehinnatud kraam, ja pigem jalutan ja vaatan niisama, aga sellel korral püüdis minu pilgu vot selline kivi, millel seisab minu tähtkuju – ambur.

Kui ma nägin, et laat toimub Seidla mõisahoovis, olin väga väga rõõmus. Vahepeal Rakverre sõites oleme sealt möödunud ning alati tahtnud seda hoonet lähemalt uurida, ent seal on kõik nii kinni, et kuskilt ligi ei pääse.

Käisime seal ka söömas ja hiljem ostsime lastele veel jäätist. Jalutasime mõisas ja siis tulime koju ära.

Kui kilakola laadal ära käisime, sõitsime tuulikusse. Mulle lihtsalt meeldivad sellised hooned ja jumal tänatud, et Hendrikule ning Raimondile samuti. Nad lähevad alati nii hasarti, kui mingit vanat hoonet või varemeid külastame.

Tuulikus sees nii põnev ei olnud, kui ootasime, aga mõnus turnimine vahelduseks.

Peale tuuliku külastamist sõitsime koju ja olime siin natukest aega, et mõelda, mida edasi teha. Ilmaga oli täna vedanud, sest eelmised päevad oli ainult vihma sadanud.

Me ei ole inimesed, kes päevi ette planeeriks. Tõuseme hommikul, vaatame, kuidas ilm ja viitsimine on ning sellele vastavalt teeme oma plaanid.

Ja nüüd see päeva parim osa – me külastasime Sangaste lossi. Omg! Ma olen nagu mitu aastat unistanud sellest. 😀

Täna moosisin Geitu ja ta oli nõus sõitma. Kuigi oli väga pikk sõit, pidasid lapsed end küllaltki hästi üleval. Vähemalt siis, kui sinna sõitsime. 😀

Ma ei saa sinna midagi parata. Mulle nii meeldivad sellised ehitised – vanad mõisad, lossid, varemed… kõik kõik, mis on vähegi vana ja ajalooline? Jep. Sisse me minema ei hakanud, sest sinna saabusid parasjagu pulmalised, aga mulle piisas ka sellest, et sain lossi erinevaid väliskülgi näha ja seal lihtsalt natuke olla ning imetleda.

4 thoughts on “Sangaste loss ja kilakola laat”

  1. Kila-kola laadal oli jah palju inimesi. Ma ise müüsin seal pileteid, aga te läksite siis teisest sissepääsust sisse 😀
    Aga te Jänedal olete käinud? Seal ka loss ja loodus on vägaa kaunis😍😊 Pole väga kaugel ka teilt 🙂

    1. Me läksime mõisa kõrvalt. 🙂
      Ei ole käinud, aga olen pilte näinud ja tõesti ilus koht. Kas seal mingi selline välikohvik ka? Vb mäletan valesti 🙂

  2. Suvisel ajal rohkem aega süveneda. Sain alles nüüd teada, kui noor sa oled ja juba kolme poja ema. Kirjutad huvitavalt oma toreda pere elust. Praeguses, mitte just terviklikku peret soosival ajal mõjuvad su kirjatükid kindlust tekitavalt. Jätka samas vaimus!

  3. Loss on tõesti lossi nime väärt ja see, et tuulikuid taastatakse on super! Kahju vaadata kui kuskil põllul seisab vana ilma katuseta tuulik ning laguneb tasapisi, tunduvad kuidagi Eesti ühe sümbolina ja võiksid jääda alles 🙂

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga