Viimasel ajal on Hendrik ja Raimond nii humoorikad, et ma lausa pean nende ütlustest eraldi postitused tegema. No rebivad teised endalegi teadmata sellist kildu, et hoia kõhust kinni ja lihtsalt naera.

Ma siin üks aeg kekslesin, kuidas kolme lapse kõrvalt saan isegi vetsus rahumeeli käia. Kuigi eelmise aasta esimesel mail jagasin fotot, nagu kahe lapse kõrvalt vetsus üksinda käimine oleks mingi privileeg.

Täna hommikul mõtlesin läbi viia oma tavapärast vetsurituaali. Minna ja nautida oma rahulikke hommikuminuteid.

Läksin vetsu poole, Raimond sabas: “Lähed kakale vä? Lähed kakale vä? Lähed kakale vä?”

Olin juba vetsus end kenasti sisse sättinud ja Raimond pommitab ukse taga: “Kakad vä? Kakad vä? Kakad vä?”

Tulin vetsust välja ja Raimond endiselt uurib: “Sa kakasid vä? Sa kakasid vä? Sa kakasid vä?”

Selle viie minuti vältel ei vastanud ma talle kordagi, sest teades teda, oleks ma vaid õli tulle valanud ja sealt oleks hakanud topeltkiirusel sädemeid (loe: küsimusi) lendama. 😀

Raimond tuli ja seisis mu ette, pani käed puusale ning siis juba tigedama häälega päris: “Kas sa kakasid siis vä?”

Ma küsisin vastu: “Miks sa nii tigedaks lähed?”

Raimond: “Aga sa ei vasta ju!”

Mina: “Kui see su päeva ilusamaks muudab, siis ei, ma ei kakanud.” ja Raimond sai rahus südamega lasteaeda minna. 😀