***

psühhiaatri veebivisiidi tulemus

Peale seda, kui ma siin kirjutasin oma nukrast seisust ja negatiivsetest emotsioonidest, võtsin ma ühendust Jüri Ennetiga. Temaga sellepärast, et on juba vana tuttav minu jaoks. Käisin aastaid tagasi tema juures seoses ärevus- ja paanikahäiretega. 
Ma ei tea, kui palju see visiit mind aitas, aga peale seda hakkas kõik justkui ülesmäge minema ja tundsin end paremini. Ju siis midagi loksus paika. 
 
Kuidas ma leidsin oma tee Jüri Enneti kabinetti? Internetis on üks selline tore leht nimega kliinik.ee. Kui mul tekkisid ärevus- ja paanikahäired, siis olin ma koduseinte vahele aheldatud ja ei arvanud iialgi, et ma reaalselt lähen kodust välja, sõidan kuhugi kaugele, et psühhiaatri vastuvõtule minna. Minu jaoks tundus mugavam ja lihtsam otsida võimalust paranemiseks läbi veebikeskkonna. Nii ma sinna lehele jõudsingi. 
Kuna valikus oligi ainult üks psühhiaater, siis talle ma ka kirjutasin. Rääkisin oma mure ära ja sain kontaktid, et tema vastuvõtule minna. 
 
Sellel lehel on väga palju erinevaid spetsialiste, kellelt saab nõu ja abi küsida. Mõned maksavad, mõned on tasuta. 
 
Tuleb tõdeda, et ka sellel korral pöördusin ma Enneti poole läbi kliinik.ee lehe, kirjutades talle oma murest. Vastuse sain ka üsna kiirelt (kaks päeva hiljem), aga ma mõtlen siiani, kas see aitas mind ka kuidagi või ei. Pigem kaldun seda teist arvama.
 
Ta vastas mulle nii:
1) Naistearst ja tema soovitused olgu esikohal. Olge õnnelik, et teid on Õnnistatud järjekordselt Lapsega. 
2) Koosmeel ja koostöö abikaasaga – kindlasti saate koosmeelel hakkama. Ilmselt saavad ka teie vanemad (laste vana-vanemad) teid hingeliselt, vajadusel ka materiaalselt aidata. Hingeline tugi eelkõige. 
3) Elukohajärgne sotsiaalosakond oma teenustega – Julgelt nõu ja abi küsida, Julgelt. Küsija võib abi saada, mitteküsija kindlasti ei saa. 
4) Mängud-muinasjutud lastega – Laste nimel me ju elamegi – selat tuleb lisajõudu ja väge. 
5) Jagage koduseid toimetusi omavahel, võtke julgust öiseks puhkuseks ja päevasteks lõõgastushetketeks. 
6) Iga tera tervise varasalve on kasuks. 
Olete tubli, saate üheskoos hakkama! 
Jüri O.-M. Ennet
Jah, muidugi olen ma õnnelik, et olen õnnistatud järjekordse lapsega. Võibolla minu kahjuks räägib see, et ma ei oska oma hingelist muret jagada teistega. Ma olen inimene, kes proovib enda tunnetega alati üksinda hakkama saada. Muidugi räägin ma härrale enda emotsioonidest, aga… ma ei tea. Härra ongi vist ainus, kellele ma suudan vabalt rääkida sellest, mis minu sees toimub. Teiste jaoks olen justkui ehitanud kõrge müüri, et jumala eest keegi minu tunnetele ligi ei saaks. 
Õige, lastega tegelemine on üks asi, mis hoiab meele erksana. Nad tõesti annavad lisajõudu, tuge, kuid vahel söövad viimased närvidki seest ära. Kuidas kunagi. 😀
Ma arvan, et ma pean siiski minema mõne psühhiaatri vastuvõtule, aga ma kardan. Ma ei kujuta ettegi, et ma lähen sinna kabinetti ja hakkan võhivõõrale latrama oma tunnetest. :D0

10 thoughts on “psühhiaatri veebivisiidi tulemus”

  1. Pole otseselt sinu jutu kohta, lihtsalt minus tekkinud tunde põhjal meelde tulnud mälestus psühholoogialoengu tarkuseterast – inimesed arvavad, et nende läbielatu, nende emotsioonid ja hingeseisundid jmt on unikaalsed. Et ainult nemad suudavad nii tunda, ainult nemad teavad, mida läbi elavad ja teised keegi ei saa neist aru. Tegelikult elavad paljud neid emotsioone sarnaselt läbi. Igal emotsionaalsel seisundil on oma etapid, mida läbi käiakse erineva kiirusega. Ükski inimene oma emotsioonidega pole unikaalne. Psühholoogid tegelevadki kategoriseerimisega ja vastava kategooria probleemide jaoks mõeldud lahenduste pakkumisega.
    Tunded tunneteks, aga oma elu pead sa ise elama õppima, keegi ei tule sinu võitlusi sinu eest pidama.

  2. Miks ei vasta? 🙂 2. märts kirjutad, et eemale ja kuuendal juba mitu postitust ehk siis siit ka küsimua milleks sellist tsirkust vaja on? Tähelepanuvajadus?

  3. Armas inimene, sina võid nimetada seda, kuidas tahad. Mina võtsin ajutise eemaloleku, mis ei tähenda kindlat puhkust ühest kuupäevast teiseni. Ma armastan kirjutamist. Mulle võib piisada siit eemalolekuks 1 päev või ka 1 kuu. Kui ma tunnen, et tahan kirjutada, mis selles siis nii halba on? See hoiab meele erksana ja annab lisajõudu juurde.
    Vabandust, kui jätsin mulje, et kaon aastateks ega naase niipea. 🙂

  4. Miks sa siis lihtsalt ei olnud siis kaks päeva niiöelda kadunud blogist? Või sa reaalselt eeldad, et lugejad kohe muretseksid kui sa 1-2p ei postitaks midagi? Varemgi ju olnud aga milleks seekord kohe seda suure kella külge panna? Ise ju kirjutasid: “Ma ei tea, millal ma siia naasen.. kuigi kirjutamine on üks vähestest asjadest, mis mind tegevuses hoiab ja miskit mulle annab. Tunnen, et sellel korral pean ma ise hakkama saama, teistmoodi, eraldi olles.”
    Sellest ka minu küsimus, et tundus nagu tähelepanu järgi vajadus pigem. Ja viimasel ajal lased läbi ka ainult üleni kiitvad kommentaarid?! Kas ma kommenteerisin kuidagi solvavalt? Ei! Samas sa ei avaldanud ju esimene kord :/ seega kas see riivas sind kuna oli omamoodi tõde?

  5. Võibolla oli asi rohkem selles, et tahtsin enda seest neid emotsioone välja saada, saada nõu sellise probleemi osas.
    Nagu ma ütlesin, see on sinu enda asi, kuidas sellist käitumist nimetad. Jäägu sulle sinu arvamus, sul on selleks õigus. 🙂
    Ma arvan, et minu õigus siin on läbi lasta täpselt seda, mida ma ise soovin. Kõike head sulle ja ära muretse nii pisikeste asjade pärast, elu on selleks liiga lühike. 🙂

  6. Ma arvan, et inimestel on erinevaid iseloomujooni. See omadus kuulub ilmselt minu iseloomu juurde, kuigi ma ei pea ennast väga nipsakaks. 🙂

  7. Nii palju kommentaare selle kohta, et miks Jane kirjutas, et on siit blogist mõnda aega ja siis nii ruttu tagasi tuli. Arvestades seda, et Sa kirjutasid, et oled praegu emotsionaalselt halvas seisus, siis näitavad need kommentaarid mõistmatust. Kui inimene end halvasti tunneb, siis arvatavasti ta ei planeeri kõiki oma samme ja otsuseid täpselt ette, vaid lähtub hetkeolukorrast ja tunnetest. Minu arvates väga siiras ja otsekohene, ilustama blogi. Ootan huviga järgmisi postitusi.

  8. Ära karda psühhiaatrit. Tema on arst ja ei soovigi ilmselt väga pikalt su elulugu kuulata. Pigem huvitavad teda sinu hetke kaebused jms. Selle põhjal otsustab ta, kas vajad ravimeid või teraapiat/psühholoogi või mõlemat. Ära aja segamini psühhiaatrit ja psühholoogi. Soovin Sulle kordaminekuid ja parimat! 🙂

Vasta Anonüümne-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga