***

Perelisa ja muud jutud

Ma ei ole juba ammu siin niisama lobisemas käinud. Eks neid mõtteid ole omajagu ja rääkida oleks ka paljust, aga siis tekib laiskus ja nagu ei viitsi ja ei taha ka ja nagu tahaks ka, aga samas… noh, naised. Teate ju küll. 😀

Ma olin siin pikalt omadega jumala nokkis. Olid pühad ja sai siin käristatud väheke, iga päev mingi seltskond külas, tegemist palju. Ja siis tekkis mul odraiva silma, mis sellel korral oli eriti räme – üks hommik ärkasin, silm täiesti kinni, silma juurest kuni kõrvani oli kõik paistes, see sama näopool oli lihtsalt nii valus ja selline tunne, nagu keegi nõeltega torgiks – jah, ma tean, mis tunne see on, ma olen proovinud. Ärge küsige, miks. 😅

Ja siis sai Adeele kellegi käest nõnda hullusti hammustada, et terve jalalaba oli paistes, käisime EMOs. Tal on igasuguste putukahammustuste vastu allergiline reaktsioon, aga herilaste vastu on eriti allergiline. Tehti lausa test. Ja nii talle see epipeni süst välja kirjutatigi, et kui saab nõelata nt hingamisteede piirkonda ja tekib eluohtlik olukord, pean tegema talle süsti reielihasesse. Veits creepy ju, aga noh, mis teha.

Siis nende palavate ilmadega tekkis mingi kass. Mulle üldiselt meeldib suvi ja ma pole ilma üle vinguja, sest ma tean, et midagi muuta niikuinii selles osas ei saa, aga vot see lämbe palavus mulle ei meeldi. Tõmbab kuidagi uimaseks ära ja tahaks ainult kuskil viludas peidus magada. Midagi ei taha, ei viitsi, ei jaksa teha sellise palavusega.

Vahepeal siin olime korteris ja ma tundsin ennast nii ahistatuna. Kuidagi kitsas ja vastik oli. 😅 Majaga olen juba natuke harjunud. Lastel pole millegagi harjuda, nad tunnevad end alati igalpool nagu kodus. 😅 Siin müttavad ringi, niidavad muru, aitavad rohida ja igast muid asju teha, mis vaja.

Õhtusöök valmib pea igal õhtul grillil, naudime seda omaette olemist ja oma hoovi ja oma ruumi nii väga lihtsalt. Kuigi me siin pole väga midagi tegema hakanud ja mööblit soetanud, hakkab juba vaikselt mingi kodutunne tekkima.

Geidul hakkab kohe varsti puhkus ja hakkame siis kodus sees tegutsema. 😊

Aga jah, ma mõtlesin, et hoian neid ka toimuvaga kursis, kes instas ei ole, sest instasse ma postitan ja teen videosid rohkem, sealsed juba kõigega kursis. 😅

Ma üritan siia ka rohkem kirja panna, aga mul viimasel ajal on tunne, et ma vist ei ole sellea kirjutamises enam nii osav. Sorri. Hakkab kuidagi ära koolema see koht siin.

Ah issand – olen ikka kalamäluga! Perelisa – jah, meie pere täienes ühe liikme võrra. Lisaks meile ja lastele ja kahele kassile ja koerale on nüüd siin ka üks jänkuke! Üsna kirju seltskond oleme nüüd. Peaks pere pildistamise ette võtma v? 😅

3 kommentaari

  1. Merli

    5. juuli 2020 at 06:09

    Aga kus kutsu on 😀

    1. Jane Almers

      5. juuli 2020 at 06:20

      A ups, õige jah, koer ka, haha 😅 tänks, et meelde tuletasid

  2. Liis

    5. juuli 2020 at 09:14

    Ma ka nii naudin omaette olemist maja männi metsade keskel.See maal elamine on nii hea eriti kui käid linnas tööl siis reaalselt puhkad ka.Lapsed saavad rahus kasvada ja õpivad maal palju ja meil ka koer,jänku ja 2kassi😁

Vasta Merli-le Cancel