Ma olen täielik õudukahull. Esimest õudusfilmi nägin ma juba pisikesena, kui telerist “Jeepers Creepers” jooksis. Ma ei mäleta, et vanemad oleks mul keelanud seda vaadata, aga no, lapsed ju keelamisi tavaliselt ei mäletagi. Vaatasin, et see on 2001 aasta film. Ma olin siis vist teises klassis? No igatahes ei olnud see film minu jaoks tol ajal üldse õudne, kui samas mul ema vahel ikka võpatas seal teleri ees.

Ma olen terve elu olnud tugeva närvikavaga, lapsevanemaks saades see kava tugevnes veelgi.

Teise raseduse ajal käisin ma kinos ühte õudukat vaatamas ja siis tundsin küll, et ok, see on liig, et rasedana ei peaks selliseid filme vaatama, mis adrenaliini lakke tõstavad.

Aga muidu, ma olen oma elus näinud nii palju õudukaid, ja tõsi, vahel on ikka öösel olnud hirm, kui põis märku annab, aga üks hetk ma taipasin, et need on filmid ja reaalselt ei eksisteeri selliseid olevusi, inimesi, asju. Kui selle endale selgeks teed, on kõik palju lihtsam. 😀

Nii ma olengi andnud alla, kui küsin mõnda head õudusfilmi soovitust sotsiaalmeediast – ma kas olen seda filmi näinud juba või on treiler nii igav, et ma ei viitsi isegi filmi lahti teha.

Eile vaatasime 2018 a filmi “Truth and dare” and oh boy, soovitan kahe käega neile, kes on samasugused õudukahullud nagu mina. Tegelt ei pea olema film alati žanrilt õudukas, võib olla ka thriller või põnevusfilm. Kõik lähevad peale, mis natukenegi närve krutib ja pinget tekitab.

Aga filmi juurde. Kui paljudes filmides on kõik nii etteaimatav, siis see film oli tõesti põnev, kaasahaarav ja.. üllatav? Ma ei tea, kas see on õige sõna. Enamus õudukad on ikka ühte masti – kuskil eraldi on suur maja, reeglina valget värvi, maalähedane, kellelgi läheb auto katki või midagi, lähevad abi otsima, satuvad ebardi otsa. Või perekond ostab maja, hakkab kummitama, ja uuuu… hakatakse müsteeriumit lahendama.

Mulle meeldib, kui mõeldakse välja uusi… lahendusi. Kes meist ei teaks sellist mängu nagu “Tõde või tegu”? Kogu film selle ümber keerlebki. Kuigi jah, seal on ka mingi tundmatu deemon, kes inimesi üle võtab, nagu enamus paranormaalsetes filmides, aga selles on midagi teistsugust.

Mõni koht paneb ka kukalt kratsima, et noh, miks kari noori ei hooma, kui weird on see, et mingi võhivõõras neid kuskile kaugele mahajäetud kirikusse kutsub, aga see selleks. See on ju film, nagu öeldakse.

Lõpp oli minu jaoks väga huvitav ning soovitan teil vaadata. Me õhtul viskasime veel nalja Geiduga ja ütlesin talle, et kui ma öösel peaks lampi üles ärkama, ärgu ta sellist molli ette tehku nagu seal filmis oli, kui ta ei taha, et teda täis lasen. 😀

Paljud ütlevad, et õudukad rikuvad inimese psüühhikat. No ma olen terve elu peast uhhuu olnud, siin pole enam midagi rikkuda, aga ega ma väga ei usu ka seda. Enda arust olen üsna ok inimene.

Ja see kohustuslik lapsevanema osa ka… Lapsed saadan ma alati oma tuppa või õue mängima (kui päevasel ajal vaatame), kui meil on õudukaaeg. Üldiselt me vaatamegi hästi hilja õhtul ja kui lapsed satuvadki üleval olema, siis neile piisab sellest, kui ma ütlen, et emme ja issi hakkavad õudukat vaatama. Ega nad väga ei taha küll teleri ees siis istuda. 😀 Hiljem muidugi hirmutada tahavad… Eile tegid naljakaid nägusid ja nimetasid ennast õuduskollideks. Ja lõpuks teatas Hendrik, et meil elutoas seisab issi pikkune musta värvi verine koll, kes tahab neid ära süüa. Ok, head ööd sulle ka, poeg. 😀