***

Õnn peitub kehas?

Kui ma instagrami oma mõnest kehaosast pildi laen, saan hiljem minimaalselt kaks kirja, et kuidas ma ikka nii julge olen ja midagi ei häbene. Kiitvas võtmes ikka. Ja siis ma mõtlen ja ka neile vastan, et mida täpsemalt ma siis häbenema peaksin? Nagu ei ole midagi, mida häbeneda ju.

Võibolla ei häbene ma midagi sellepärast, et mind pole kunagi mingi kehahäbistamine saatnud. Lapsepõlves ei räägitud kehadest põhimõtteliselt üldse. Okei, võibolla paaril korral terve lapsepõlve jooksul räägiti mingist kahest kondist ja kusehaisust, aga kuna mul oli probleem voodisse öösel lahistada, siis mind häiris see kusehaisu osa rohkem.

Polnud ju sotsiaalmeediat ja teate ju isegi, kui arad on inimesed päris elus. See, kes sind sotsiaalmeedias pasaga loobib (üldiselt anonüümselt) suure tõenäosusega ei julge päris elus su poole isegi mitte vaadata.

Võibolla tunnen ma ennast oma kehas super hästi just sellepärast, et mu kõrval on inimene, kes mu keha ei häbista. Olen lugusid lugenud, kus mehed oma naiste kehasid alavääristavad ja mõnitavad. Tahaks iga sellise mehe nokki lüüa. Idioodid.

Meestel endal on muidugi lihtne. Olete te kuulnud kunagi, kuidas üks mees teiselt hukkamõistvalt küsiks: noooh, Tõnn, oled end peale lapse sündi käest lasknud jah????!!! Mis sa ette kavatsed võtta?

Ma olen kuulnud ainult naisi meeste kehasid kommenteerimas, aga et üks mees teist nii kommenteeriks – minu kõrvad ei ole sellist asja 26 aastat ja 11 kuud kuulnud. Ja ma olen 26 aastane ja 11 kuu vanune inimene.

Samas, tean isegi mehi, kellel lõualott ripub põlvini ja kelle püksivöö mõlema otsa usaldus on nii tugev, et teeb silmad ette minu ja Geidu 10 aastasele suhtele, aga naiste kehasid armastab negatiivselt kommenteerida. Okei, ma nüüd muutusin ka labaseks ja hakkasin teiste kehade kohta pahasti ütlema. Aga ma kohe vabandan välja ennast – nad teevad sama. Okei, see vist pole väga täiskasvanulik õigustus…

Eks ma olen ka tundnud ebakindlusi. Eriti peale esimese lapse sündi, kui mu keha muutus ja see ei olnudki enam selline nagu puberteedieas. Puberteedieas ma põhimõtteliselt rasedaks jäingi, eee…

Siit samast blogist võid leida postituse, kus kirjutasin, kuidas ma oma keha ikka vihkan ja tahaks sellest välja astuda ja tule otsa tõmmata. Õnneks oli see aastaid tagasi ja suuresti seotud inimestega, kes mu elus olid ja arvasid, et nende kohus on mulle mu keha kohta nõuandeid jagada. Ei olnud. Nad said sellest üsna pea aru ja siis vähenes ka minu enesevihkamine. Oma keha vihkamine. 63kg vihkasin ma ennast palju rohkem kui nüüd, kaaludes 85kg (ega ma ei tea, vbla olen alla võtnud, kaal on kodus olemas, aga seda kasutab enamasti Geit. Või siis juurde võtnud.)

Aga see ongi suuresti naiste teema. Millegipärast arvame, et ideaalne keha on olemas ja kui selle saavutame, oleme õnnelikud. Mina aga ei usu, et kehad meid õnnelikuks teevad. Ma usun, et oleme õnnelikud, kui tunneme ennast oma kehas hästi, kui tervis on korras ja vaim erk (eeeh, räägib masekas Jane, aga ma töötan selle kallal, eks).

Sotsiaalmeedia ja meedia üldse mõjutab meie mina pilti väga palju. Kes vastupidist väidab, suure tõenäosusega valetab. Olen ka mina vaadanud mõnda naist, kes on peenikese pihaga, natuke suurema tagumikuga, sihvakate jalgadega ja mõelnud, et tahaks ka…. aga siis oma voldikestest kinni võtnud ja pluti-pluti neile teinud ja mõelnud, et see korpus on ka tegelt päris mõnna ja mul on täiega hea olla omas nahas.

Kõik taandubki tegelikult võrdlemisele. Me võrdleme ennast, oma lapsi, oma elu teiste omadega. Ma ei oska hetkel öelda, miks, aga me teeme seda. Ja siis tundubki tihtipeale, et teistel on parem. Aga me loome selle kuvandi läbi sotsiaalmeedia…

Ma ei oska siia mingit korraliku lõppu mõelda. Tahaks midagi asjalikku öelda, et kuidas astuda sammuke edasi sellel enesearmastuse teel, aga ma ei oska. Igaühe tee on erinev. Mõnel käib see sõrmenipsuga, mõnel läheb aega.

Okei, ühe nõuande oskan ikka anda: lõika heaga läbi suhted inimestega, kes sinu keha alavääristavad. Kui see on su mees, jäta maha. Kui see on su ema – proovi alguses mõistust talle pähe panna. Kui ei aita, bye mom! Ja kui on keegi teine, siis bye bye bye!

Päriselt. Mul käib see jumala easylt. Mina võin inimesele sotsiaalmeedas jumala külma südamega bloki peale panna ja never enam suhelda. Olgu see mu ema* või õde või kesiganes. Ma pean ennast ja oma vaimset heaolu kõige tähtsamaks, sest, kui minu kuppel on korras, siis suudab see ka teisi valgustada.

*õnneks ma ei ole pidanud oma ema veel blokkima, heheee. Ilmselt ei pea seda ka tulevikus, sest ta nii norm inimene ja mina pean talle hoopis seletama, et teiste arvamus on suva ja kas tal po**ui pole, mida teised arvavad? 😂

3 kommentaari

  1. Kl

    14. nov. 2020 at 09:32

    Tead ma olen ehe näide sellest, kuidas ilus keha ei tähenda õnne. Ajasin ka seda keha taga tükkaega ja olin väääga ebakindel. Minu peas oligi nii – ilus keha = õnn! Vabandust väljenduse pärast, aga hui ongi 🙂 ma kaalusin 70kg, nelja kuuga -15 kg, hetkel olen parimas vormis ehk kaalun 55kg ja alles nüüd saan aru, kui sa ikka peast õnnelik pole ja sisemiselt on midagi katki, siis ei aita ei ilus keha ja Kaalul võimalikult väike number. Lisaks ilusale kehale, mida internetis näha võib iga silmapilgutuse ette ja taha, on uks õudne asi, mis tegelt rikub ka palju noori ja üldse inimeste elusi – ideaalne elu! Instagrammi staare vaadates jääbki mulje, kuidas saabki ideaalselt ja õnnelikult jne elada. Paljud votavadki selle oma eesmärgiks ja hiljem kui kõik pekki keeratud, saavad aru, et sellist asja pole olemas nagu ideaalne elu.

    Lahe oled, päriselt ka 🙂

    1. Jane Almers

      14. nov. 2020 at 10:36

      Absoluutselt. 😉

      Tänks sulle ❤️

  2. Arvamuse avaldaja

    24. nov. 2020 at 12:43

    Minu jaoks on keha just väga tähtis. Lg Kerda minu meelest sinu puhul kohatu kommentaar..et sa armastad oma keha olles ise rindu suurendanud. See pole ju enam päris sinu keha. Elu saledana on palju vähem stressi tekitavam. Ei pea riiete pärast muretsema..kõik sobib..ei pea suve õudusega ootama..õhukesed riided näevad ka seljas kenad välja..

Leave a Reply