***

Mõtteid siit kodust

Mind valdas üks päev mingi tohutu kurbus. Õhtuks olin sellest kurvast tundest nii räsitud, et lugesin pooleliolevat “The Great Gatsby” raamatut ja lihtsalt nutsin. Geit küsis, mis juhtus ja ma ei osanud talle ühtegi põhjust öelda. Ma ei teadnud. Lihtsalt oli kurb olla ja üks hetk ajas juba üle ääre.

Ma nägin mingi aeg ringlemas fotot, kus oli küsimus, et mida ma esimese asjana teeksin, kui karantiin läbi saab. Kui ma hakkasin sellele mõtlema, sain ma aru, et mina ju olengi siiani põhimõtteliselt nagu karantiinis istunud – poes käisin väga harva ja kui käisin kodust väljas, siis kas lastega lihtsalt õues või arsti juures. Muud nagu midagi. Külas ei käinud väga. Kui keegi tahtis külla tulla, leidsin sada põhjust, miks mitte nõustuda jne.

Ma tabasin end mõttelt, et olen aastatega ennast ise karantiini pannud ja ühtäkki tabas mind tohutu igatsus. Tohutu igatsus oma vanemate järgi. Ma tahaks neile nii väga külla minna. Ma käisin varem seal nii harva.

Ma tahaks nii väga sõbrannasid külla kutsuda. Ma tahaks ise sõbrannadele külla minna. Olla päris päris karantiinis on kuidagi väga muserdav. Enne võtsin seda “kui tahan, siis saan” vabadust kuidagi nii iseenesest mõistetavana.

Nt mõtlesin ma alles nüüd selle aasta jaanuaris, et 2020 on aasta, mil ma hakkan elama, tegema asju, mida oleks juba ammu pidanud ära tegema, nagu nt load, viimane keskkooli klass, võrkpallitrennis käima hakkamine ja nüüd, kus ma lõpuks suutsin ennast vaimselt kokku võtta, saatis elu meile koroona. Nüüd, kus me peame kodus istuma, on see vaimselt lihtsalt nii laastav.

See on nagu… ma ei oska seda kuidagi seletada. Lükkasin oma elu koguaeg edasi, et “ah küll jõuab” või “aega on” või et “ega see ja teine eest ju ära ei jookse”, aga nüüd on kõik võimalused ära nullitud.

Kogu olukord on vaimselt raske. Ma tunnistan.

Nädala sees oleme ilusti kodus, nädalavahetuseti üritame kuhugi loodusesse põgeneda, et natukenegi tuulutada ennast. Seni kuni veel see lubatud on. Õnneks ei ole me veel sattunud kuhugi, kus inimesed meeletult koguneks ja pidanud tagasi sõitma.

Üks nv käisime Seli rabas ja seal oli tohutult ilus. Ma ei saa midagi parata, aga kui ma olen endast väga väljas ning lähen loodusesse, tulen ma sealt hoopis teise inimesena tagasi. Nagu laeks positiivsuse aku täis ja jätaks kogu negatiivse sinna maha. Siuke juustune uinamuina. 😀

Täna käisime Viljandis. Ma olen ammu tahtnud sinna Lossimägedesse minna. Käisin seal viimati lapsena ja o i, kui ilus paik see on. Mu uus lemmik koht, nagu päriselt. Aga ilma lasteta, sest vahet pole, et nad ei jõlkunud ohtlikutes kohtades, siis minu mombrain tekitas mulle 445x närvivapustuse. 😀

Juba tunnevad inimesed muret, et me jõlgume ringi igalpool. Ma kinnitan, et me ei käi rahvarohketes kohtades. Lapsed ei käi poes üldse. Ja kui me oleme looduses, siis hoiame teiste inimestega distantsi. Isegi rohkem kui 2m. Ma olen lastele pidanud päris pika ja nagu lastele ikka, siis mitu korda, loengu maha, kuidas käituda, kui läheme loodusesse ja miks tuleb hoida teistest eemale. Sinna juurde siis kogu teema kätepesu-maskide-kinnaste-des. vahendi kohta ja endalegi üllatuseks on nad väga targad selle koroona teema koha pealt. 🙂

Me oleme ka #püsikodus tiimis, aga samas tahame vahel loodusesse põgeneda, et kõik saaksid ennast veidike tuulutada ning mingit vaheldust saada. Aga, kui kästakse kodus olla, siis ka oleme. No problem.

Eile tegin süüteoavalduse, sest ma olen suutnud endale mingi vaimuhaige jälle külge pookida. Alguses kirjutas mulle isikliku fb postkasti, panin bloki. Seejärel hakkas blogi fb lehe postkasti kirjutama – panin bloki. Edasi läks ta perekooli tšillima ja mingit haiget iba ajama ning lõpuks tuli siia oma ebastabiilsust välja elama. Mul on selline tunne, et tegemist on sama isikuga, kes mind 2015a ahistas ning kelle ka kohtusse andsin, aga kindlalt öelda ei saa. Sõnavara ja suhtlusviis on kõik hirmuäratavalt sarnane ning tema esimene kiri sisaldas ka nime, mis konto alt ta aastaid tagasi mulle seda jama korraldas.

Eelmine kord ootasin ja kannatasin kuid. Nüüd mõtlesin, et olen väheke targem ja hakkan rutem asjaga tegelema – veebruarist saadik ahistab juba.

Ma lihtsalt tahaks juba majas olla. Seal oleks nii hea karantiinis praegu istuda. Oma hoovis saaks lihtsalt tšillida ja olla. Oh jah… mai, pls tule kiiremini. 💜

Kuidas teil läheb?

Püsige endiselt terved!

7 kommentaari

  1. Kaja

    4. apr. 2020 at 10:58

    Mind muserdab koroonaga seoses kõige enam see, et ma planeerisin nii kaua oma poja 1.sünnipäevapidu, mis oleks pidanud toimuma täna, aga jäi ära. Teeme homme kolmekesi tordisöömist. Muidu oleme samuti pigem kodusem pere, seega ei kurda kodus olemise pärast. Kuna aga mees töötab Soomes ja mina jäin koos lapsega ka temaga, siis nüüd hakkab vaikselt Eestimaa igatsus tekkima. Kogu pere on sealpool ning teadmatus, kui kaua peame olema veel eemal on ahastust tekitav. Teisalt peab võtma asja ka positiivselt. Loodus taastub, inimestel kes muidu on kui oravad rattas on saanud lõpuks aja tegeleda iseendaga.
    Nooremana sattusin ka mina netiahistuse ohvriks. Tol ajal olin väga noor ja ei oskand mõeldagi kellegi poole pöördumisele.. seda ma ei mõista, miks “perekool” selline ussipesa olema peab. Ise sinna väga ei satu, õnneks. Igaüks elab nii nagu arvab, et endale hea on. Kellelgi kolmandal pole õigust kritiseerida teist ema. Ma olen pigem küll passiivne jälgija, aga Sinu pere tundub küll mega tore! Jõudu ja tervist! 🤩

  2. Neiu K

    4. apr. 2020 at 11:27

    Me oleme mehega kodukontoris, aga käime ka siiski jalutamas, rabas jne, kuid üritame valida vaiksemaid kohti ja hoiame inimestest eemale. Poes oleme ka siiani mitu korda nädalas käinud, aga taas väga ettevaatlikult ja desome kõiki asju. Igatsen ka kõige rohkem näiteks vanavanemate nägemist, sõpradega istumisi, kinos käimist jms, aga mida karmimalt hetkel kinni pidada reeglitest, seda rutem see olukord läbi saab. Kõige hullem on näha seda, kuidas osad ikka pidutsevad, kambakesi sõpradega istuvad jne..

  3. Mari.

    5. apr. 2020 at 12:28

    Koroona võiks ükskord ometi läbi saada. Jube on vaadata mis igalpool toimub

  4. K.

    5. apr. 2020 at 02:52

    Kusjuures mind morjendab see “ei tohi” kõige rohkem. Ma olen muidu pigem introvert, väga ei käi kuskil, kellegagi suhelda ei viitsi, pigem tegelen kodus igasuguste toredate asjadega. Aga praegu – no täiesti pekkis! Tahaks a la kaubanduskeskusesse kolama minna, lihtsalt niisama, aga ei tohi ju 😀 Muidu ma pole kunagi see, kes läheks niisama mööda poode jalutama, ikka ainult siis, kui midagi vaja on, aga praegu on mingi jonn peal, et mis mõttes ma ei saa 😀 Me oleme mehega 3 nädalat pmst isolatsioonis olnud, teeme mõlemad kodukontorist tööd ja poes oleme selle aja jooksul 2 korda käinud (ükshaaval ikka) ja elu võiks justkui lill olla, aga trotsi tekitab see olukord. Meil vähemalt see hea, et elame oma majas suht eraldatud kohas, meri pole ka kaugel, nii et saame oma aias mütata ja mere äärde jalutada jne, aga no ikkagi 🙂

  5. Saara

    5. apr. 2020 at 03:40

    Vahel me ei oska asju seletada. Mul juhtus nii, et otsisin Eestis endale tööd, millega end elatada suudaks j mis mulle ka rahuldust pakuks. No ei leidnud. Eks see protsess kestis ikka pikalt ja pikalt. Otsustasime välismaale kolida. Olin ühel päeval just võõrriigi koolis allkirja andnud, et laps seal õpinguid alustab. Sellel päeval sain tuttavalt telefonikõne, et ühe ettevõtte juht tahaks mind tööle. See olnuks just selline töö, mida olin pikalt otsinud. Tagantjärgi mõtlen, et saatus tahtis mind justkui proovile panna, et kas meie otsus ära kolida on ikka 1000% kindel, sest lihtsad ajad meid ees ei oodanud. Sinu puhul võiks mõelda, et saatus tahab sulle näidata, kui õiged otsused sa aasta alguses langetasid ning et sul tulevikus ei tuleks mingit kiusatust neist loobuda, kuna tead, kuidas ilm on.
    Noh, et selline positiivne noot nagu tõlgenduseks. Pea vastu, sa oled väga-väga tubli!

  6. Kah Jane

    5. apr. 2020 at 10:56

    Tubli, et enda eest seisad ja avalduse tegid. Samas vaadates, kuidas mõned blogijad oma laivides teisi mõnitavad, ei imesta, et ka nende fännid nõmetsema hakkavad. Kui ikka blogija X ütleb, et mõni teine blogija on rõve, retakas või tahaks tema peale ropsida, siis pole ime, et fännid samasugust sõnavara kasutavad. Madal, väga madal. Sulle kiitus, et sellega kaasa ei lähe.

    1. Jane Almers

      6. apr. 2020 at 12:51

      Ma elan põhimõtte järgi – käitun teistega nii, nagu tahan, et teised minuga käituks. 😊 Ma ei oska rääkida kaasa, mis puudutab teisi blogijaid, ma ei jälgi inimesi, kellega mul puuduvad ühised väärtushinnangud ja põhimõtted. 😊

      Aga mis puudutab fänne ja nende sõnavara, siis antud juhul, miks ma avalduse tegin, on lihtsalt väga rõve ja ahistav käitumine isiku poolt, keda ma ei tea ja kellega ma eales suhelnud ei ole. 🙂

Vasta Mari.-le Cancel