***

Minitšill Pärnus: seekord ei joonudki viina?

Me käisime viimati Geiduga kahekesi Pärnus 2015 aastal, kui võitsin öö kahele Villa Wessetis. Interneedum läks muidugi peale meie väikest minipuhkust katki, sest ma küsisin inimestelt nõu, mida Pärnus teha, kuhu minna sööma ja mida õhtusöögile selga panna, aga lõpuks hängisime oma rütmis ja võtsime isegi viina veidike.

See interneedum läks kohe nii katki sõna viina peale, et võtsin postituse lausa maha. Siis ei olnud mul veel nii korralik nahapatakas seljas nagu praegu on. Okei okei, ma sain aru küll, miks see internet katki läks – ei käinudki seal, kuhu soovitati minna ja ei pannudki selga seda, mida soovitati panna.

Eks ta muidugi kole suhtumine oli. Inimesed raiskasid paar minutit oma elust, et anda mulle nõu, kuhu minna ja mida selga panna ja mina siis lasin niiviisi üle. Äärmiselt ebaviisakas, Jane.

Agaaa… me käisime jälle Pärnus! Ja jälle küsisin ma nõu…. ja ei, me ei joonud sellel korral viina, kuigi see esimene rummikoks oli küll tsipa sellise maitsega, nagu oleks seal hoopis viin sees. Sellepärast mulle hele rumm ei maitsegi. 😀

Ma ütlen kohe, et ma ei ole inimene, kes viitsiks puhata. Et, kui lapsed on ära antud, kasutaks võimalust ja lihtsalt lösutaks voodis ja puhkaks. Milline mõttetu ajaraiskamine. Ma saan seda kodus ka teha. Öösel.

Ma tahtsin selfiet teha, aga Geit hakkas pildistamise ajal mind kõdistama 😂

Alguses mõtlesime Geiduga, et me kindlasti peame tegema hästi palju asju, kui meil juba selline võimalus on kahekesi välja minna ja reaalselt ei pea mõtlema kordagi lastele, sest nad on inimeste hoole all, kes lihtsalt on 6777% turvaline valik meie silmis.

No ikka alguses oli mu see ajuosa, mis ema funktsioone täidab, aktiivselt töös ja saatsin emale smse, et kuidas on ja kuidas läheb jne, aga mingi hetk ma unustasin täielikult ära, et olen lapsevanem. 😀

Mulle meeldis ühe lugeja nõuanne – minge ja olge ja tundke ennast jälle nii nagu siis, kui teil lapsi polnud ja olite ainult kahekesi. Ja see vist ongi meie see võti, kui me saame lastevaba aega. Me teemegi seda. See ongi see viis, kuidas me “puhkame” lastest. See, kuidas me oma akud täis laeme. 😀

Long story short – läksime hotelli, sättisime, jalutasime kesklinna, käisime söömas, läksime kinno, jalutasime kesklinnas veidi, sõitsime Boltiga hotelli, sättisime, jalutasime Pärnu kuursaali, tantsisime, lõbutsesime, jalutasime tagasi hotelli, Geit küsis igalt vastutulijalt, kus Pärnus öösel süüa saaks ja mina tahtsin hästi ruttu hotelli jõuda, sest Geit oli palju rohkem täis kui mina ja kui seis on selline, et tema on palju rohkem täis kui mina, siis ta on minu silmis kuidagi eriti tüütu ja lärmakas.

Ühtlasi, Geit tantsis elus esimest korda minuga. Nagu me oleme kümme aastat koos olnud ja ta tantsis minuga esimest korda. Mis oli päris äge ja hot mu silmis.

Kui tavaliselt olen mina see, kes ajataju kaotab ja ülipeomeeleolus on, siis sellel korral olin ma see kaine mõistus, kes kell 1 öösel mõistis, et targem on hotelli magama minna, muidu hommikul on pead haiged. Ja õigesti tegin. Okei, mina kohe ära ei vajunud, ma jõudsin veel raamatut lugeda. 😀

Hommikul ärkasin kell 8, täitsa ise, keegi ei peksnud üles. Geidul lasin natuke kauem magada, sest ta oli ikka superhüperaktiivne eelmisel õhtul. Las siis puhkab, ma mõtlesin. Mina lugesin raamatut, vaatasin aknast välja, mõtisklesin. Hotellivoodi oli nagu niiiiii mugav. Ma magasin nagu ingel, vaatamata sellele, et Geit norskas mu kõrval umbes nii, nagu õues ilgelt müristaks.

9 ajal ajasin Geidu üles, läksime alla sööma, valik oli üsna lai. Võtsime kohvi, läksime tagasi hotellituppa natukeseks lösutama ja siis otsustasin Geidu eelmise õhtu filosoofilisi mõtteid proovile panna.

Ise ta ju ütles, et pole vahet, kui halb on ilm, elu tuleb nautida. Nii ma siis tal käest võtsin ja selle ilge tuule ning vihmaga mere äärde lohistasin. Peale seda ta arvas, et see, mis ta eelmisel õhtul halva ilma ja elu nautimise kohta ütles, on ilge bulls*it. 😀

Ühte ma ütlen – Pärnu kuursaal on nagu ülichill koht. Palju ruumi, palju erinevaid iste- ja seisukohti, teine korrus, saab reaalselt rääkida, mitte ei pea röökima, kui kaaslasele midagi öelda tahad. 95km meie kodust, aga iga kell läheks sinna pidu nautima. Okei, mitte päris iga kell. Lapsevanema elu seda ei võimalda. 😂

Aga meil oli tore! Järgmine kord tahaks kaheks ööks jääda, et siis teine päev sellises rahulikumas meeleolus kulgeda. 😉

Ma happy, sest pidasin piiri ja hommikul oli mõnna olla vs peohunt 😂

Aa ja hotell – Tammsaare hotelli valisime. Miks? Kuskil Chillis või kusiganes oli hea diil, 35€/öö, hommikusöök ka sees, väga maitsev ja hea valik oli. Hotell seest oli ilus, tuba oli ilus, teenindus super – soovitan!

Ühtlasi tean ma nüüd, millist halli ma meie elutoa seintes näha tahan. Ma teadsin, et tahan elutoa halliks värvida, aga täpset tooni ei suutnud valida veel.

Ja järgmisel hommikul sõime kõhud täis, käisime mere ääres, sõitsime Vändrasse lastele järgi ja läksime koju. Mõnus vaheldus oli ja tunnen, et sain oma aku täis laetud, kuigi kehalist aktiivsust oli normist palju rohkem. 😀

3 kommentaari

  1. Merrr

    19. okt. 2020 at 10:53

    Pärnakana ütleks ka ,et Kuursaal on alati kindel valik. Klubid on olnud kuidagi alati täis neid äsja täis ealiseks saanuid või ,,kiimaseid ,, keskeakriisis olevaid 🤣 Siis ei tõmba nendesse üldse. Kuursaalis vähemalt piisavalt ruumi ,et eemale hajuda sellistest .

  2. M

    20. okt. 2020 at 08:24

    Mis filmi kinos vaatasite?

    1. Jane Almers

      20. okt. 2020 at 10:06

      Aus varas 😉

Vasta Merrr-le Cancel