***

Miks sa teed nii, sistaah?

Naised! Mis teete? Oled sa õnnelik? Tunned sa ennast oma kehas hästi? Jah? Kas päriselt või sa lihtsalt ütled seda? Mõtle enne, kui vastad… Kui päriselt, siis mul on väga hea meel su üle. Ausalt. Tänapäeval on enesearmastus, keha, enesehinnang – ja kindlus hästi olulised asjad, mille täieliku rahuoluni on tegelikult raske ja pikk teekond. Ja kui sa oled selle teekonna läbi käinud, kuulub minu jäägitu austus sulle. See on raske. Ma tean.

Ma olen käinud läbi pika teekonna selle kehani, mis mul on täna. Tähendab selle suhtumiseni, mis mul on. Keha on nagu keha ikka – kandnud lapsi, näinud palju rämpstoitu, proovinud erinevaid kavasid, liikunud, olnud vihatud, olnud peidus, kuid nüüd ja mis põhiline – on armastatud.

Ma ei ole ideaalkaalus ja ammugi ei ole ma ideaalvormis ja mul ei ole liivakellafiguur ja ma ei ole traditsioonilise kehamudeli omanik. Ja ma ei tahagi seda.

Kes nimetab seda iseenda armastamiseks. Kes nimetab laiskuseks, sest kindlasti on kellegi silmis enese armastamine palju lihtsam, kui trenni tegemine või toitumise jälgimine. Las ta siis olla nii, eks. Ma ei näe iial vajadust muuta kellegi arvamust või pilti minu kehast, sest kõige olulisem on MINU arvamus ja MINU pilt MINU kehast.

Ma ei hakka teile rääkima, mida kõike olen läbi elanud ajal, mil oma keha vihkasin, sest who cares. Oluline on see, mis toimub täna ja praegu. Ja täna ja praegu võin ma lamada õhtul teleri ees nii, et mu kõht on pooleldi paljas ja ripub üle diivani ääre ning kui keegi vaataks mind natuke veidra pilguga, siis ma ilmselt küsiks temalt, kas mul on midagi hammaste vahel.

Mis mind ajendas seda postitust kirjutama, oli üks postitus Facebookis. Üks naisterahvas lisas enne-pärast pildid ja kaaluvahe oli 18kg. Ma vaatasin kohe nägu. Nägu oli juba nii teistsugune ja kaalulangust märkasin esimesena seal.

Seejärel lugesin kommentaare ja…

“Ma küll vahet ei näe.”

“Vahetasid ainult riideid? Muud vahet küll ei näe.”

“Pigem 1,8kg mitte 18kg.”

Üks mõnus lõõpimine ja naermine käis. Ega ma ei hakkagi siin näpuga näitama, et see on paras bitch ja see ka, sest nii ütles. Ma ausalt ei mõista kahte asja:

1. Mis vajadus on minna kellegi pildi alla nii kommenteerima

2. Mis sellest saadakse?

Ja kõik ala “on rahuldamata ilmselt jäänud” või “kade” põhjused ma tahaks kohe välistada. Ma päriselt tahaks teada seda põhjust, miks üks naine tõmbab teise naise motivatsioonile nii vee peale.

Jah. Jane, mis sa siin undad. Naised päevast päeva laovad üksteisele puid alla eks. Jah! Ja see ongi väga vale. Täna me elame maailmas, kus enamus tiirleb või keerleb või pöörleb kehade ümber. Me ainult üritame ja tahame ja teeme, et paremad olla. Ja siis veel paremad. Ja veel paremad. Ja selles ei ole midagi halba, aga kui me unustame ära, miks me seda teeme ja kelle jaoks, st kui me hakkame muutma ennast kellegi teise jaoks, siis see on vale.

Delfi kommentaariumitest, kus naised oma nägude ja nimedega kirjutavad teiste naiste kohta, et nad on li*sid või lehmad, ei hakka rääkimagi. Sellistes hetkedel tunnen ausalt natuke piinlikust, kuigi ma tean, et üks naine ei esinda kõiki naisi, aga ikkagi…

Kas meil kõigil ei ole mitte ühine eesmärk? Tunda ennast oma kehas hästi ja olla õnnelik? Ei? Ja? Minu meelest küll. Miks me siis üksteist sellel teekonnal üritame välja puksida? Kas see on mingi võidusõit, et kes esimesena kohale jõuab, on kõige ilusam? Oluline ei ole see, kes esimesena sinna finišisse jõuab vaid KUIDAS sa seda teed.

Vahet pole, kas inimene postitab midagi avalikult ja et kõike on lubatud öelda. Jah, kõike võibki öelda ja arvamust võib ka avaldada, aga mõtle, kas see on alati vajalik. Mis see sulle annab? Kuidas see aitab edasi inimest, keda sa kommenteerid?

Te ei kujuta ette, kui õhkõrn piir on armastuse ja vihkamise vahel. Ka enesearmastuse kohta käib see. Ja kui mõjutatavad me oleme absoluutselt kõige poolt.

Kui tore oleks kunagi elada maailmas, kus kõik tunnevad ennast oma kehas hästi ja esikohal ei ole mitte kehad vaid see, mis selle sees peitub. ❤️

16 kommentaari

  1. Liina

    23. okt. 2020 at 01:21

    Väga õige! Kehakultusest on saanud prioriteet nr üks ja pole üldse oluline, kas inimene on õnnelik. Kuigi hea enesetunne peaks just kõige olulisem olema. Aitäh selle postituse eest!

    1. Jane Almers

      23. okt. 2020 at 01:31

      Absoluutselt! Ma armastan inimesi, kes mind armastavad sellisena nagu olen, kes on lõbusad, kes on jutukad, kes on humoorikad. Mind ei huvita nende kaalunumber või see, kui siledad või mitte nad on. 😉

  2. Merrr

    23. okt. 2020 at 01:28

    Tean väga hästi seda jubedat teekonda iseenda keha armastamisse . Või nohh olgem ausad see kestab mul ikka veel ,kui olen 16 kilo alla võtnud. Sest just teised inimesed suudavad väga selle teekonna ära rikkuda. Juba 19 aastaselt hakkas mu kaal aina tõusma ja tõusma olenematta sellest ,et ma liikusin palju ja nohm oma arust ei toitunud ka väga kaootiliselt. Aga hiljem tuli välja ,et munasarjade haigus on viinud selleni ,et kalduvus on kehakaalu tõus jõuliselt. Muidugi paljud ei mõistnud ei saanud sellest aru ja öeldi ikka halvasti ,eriti raske oli kui oma lähedased seda tegid. Ja nüüd tänu arsti abile olen saanud kaalu alla ja normi aga siis pöördus kuidagi nagu kadedus tooni see nähfamine mu kaalu osas. Aga õnneks on mu oma kallis elukaaslane see kes ei ole kunagi lasknud mu kaalu kõikumisel ennast häirida ja mind alati toetanud ja mis peamine ilusaks neiuks alati pidanud . Ja see ongi peamine ,kui elukaaslane aitab ja on toeks. Raske on ikka aga üritan ikka ja edasi tugev olla sellel teekonnal ja loodan ,et lõpuks ükspäev saan ka öelda ,,et armastan oma keha ,, .

    1. Jane Almers

      23. okt. 2020 at 01:33

      Jaaa, Geit on nagu super selle koha pealt. Ta pole never mu keha alavääristanud ja ma ei tea, kas suudakski sellise inimesega koos olla, kes mu keha kohta inetuid märkusi teeks 🙂

      1. Merrr

        23. okt. 2020 at 02:21

        See on super ,et meil on vedanud vähemalt meestega 😊😊

        1. Jane Almers

          23. okt. 2020 at 03:10

          Mul on vedanud paljude inimestega minu ümber, õnneks, sest keegi ei ürita mind muuta ja nad võtavad mind sellisena nagu ma olen 😀

  3. Getter

    23. okt. 2020 at 03:05

    Ma arvan, et see on lihtsalt see, et sitasti ütlemise kaudu tõstavad sellised naised iseenda enesehinnangut.

    Aga tahtsin öelda, et sa näed viimasel ajal mega särav välja! Nii ilus vaadata enesekindlat naist 🙂

    1. Jane Almers

      23. okt. 2020 at 03:11

      Näiliselt võibolla korraks, aga pikemas perspektiivis ikka teed endale ju halba sellega? 🙂

      Mu hullus võiks ka särada 😂

  4. Merily

    23. okt. 2020 at 05:12

    Olen küll peenike, isegi liiga peenike, aga see teeb haiget kuidas inimesed tulevad seda mulle nina alla hõõruma, et ma nii peenike olen. Hõõruvad nina alla seda, et ma raudselt näljutan jne… Ma olen aastaid näinud vaeva, et saada mõni kilo juurde, aga mida pole tulnud on mõni kilo mida ma nii tahaks saada… Olen ka olnud liiga kriitiline enda keha üle, et ma nii peenike olen, aga ma olen hakanud leppima sellega, et ma olen sellised geenid pärinud, aga siiski mul on veel pikk tee minna, et oma kehaga rahule jääda… Jah ma peaks olema õnnelik, et mind on õnnistatud peenikese kehaga, aga ma ei ole seda, vähemalt mitte veel.

    Teisipäeval on ka Epp Kärsini tasuta webinar “Kuidas ennast päriselt armastada? Tingimusteta!” millest ma plaanin osa võtta, et edasi liikuda selles suunas, et päriselt ennast armastada. Soovitan ka teistel sellest osa võtta, kes on sellel raskel teel nagu mina või üritavad alustada seda teekonda.

    1. Jane Almers

      23. okt. 2020 at 05:36

      Aitäh sulle! Tundub huvitav webinar olevat 😉

  5. Purdey

    23. okt. 2020 at 10:14

    Lugesin sama teemat ja sain totaalselt teistmoodi aru – sinu kirjutis on täielik üllatus! Vastupidi, need on ju kiitvad kommentaarid! Tõesti, kui seda pilti vaadata, siis ka see “enne” versioon on ju päris kena. Ei ole nii, et enne oli suur matsakas tädi, pärast piitspeenike beib. Oli igati kena inimene enne ja kena ka pärast, üldse poleks arvanud, et võttis vahepeal 18 kilo alla. Tõsimeeli ma oleks arvanud ainult pilte vaadates, et vahe on 5, no maksimaalselt 8 kilo. Aga oli 18 kilo! Sestap ka kommentaarid, et vahetasid ainult riideid, vahet ei näe ja 1,8 kilo. Ehk et need kommenteerijad olid üllatunud, et niigi ilus ja pildil ka suht sale neiu nii palju alla võttis. Mitte midagi negatiivset, kadedat ega kurja mina nende piltide all ei näinud. Kas asi võib olla selles, et näed vaimu seal, kus seda pole?

    1. Jane Almers

      23. okt. 2020 at 11:05

      Võib küll olla jah

  6. Sann

    24. okt. 2020 at 09:45

    Kaalu teema on minu jaoks olnud alati kohutavalt tundlik teema. Olen praeguseks hetkeks 30 ja väga rahul oma kehaga. Ütleme nii, et kui rahul ei oleks . . Tuleb midagi ette võtta, eksole.
    Aga hoopis tahtsin rääkida sellest et alates 9ndast eluaastast kuni teismeeani saatis mind koolikiusamine – Ma olen liiga paks. Aastast aastasse klassikaaslased, teismeikka jõudes koolikaaslased . Ma olin jõhker mõnitusobjekt . 12st aastaselt tekkisid mul toitumishäired . Esmalt buliimia ja siis anoreksi . Minu esimene peika, kes tekkis kui olin 16 … hakkas mingi aeg samamoodi rääkima, et ma peaks alla võtma ja olen üldse kole ja miks ma end ei meigi … See kõik viis mind lõpuks tõsisesse madalseisu. Mul diagnoositi tõsine depressioon . Mulle manustati 3 erinevat antidepressanti ja täielikult möödus see kõik alles 20ndates eluaastates. Selleks hetkeks oli mul tugev alakaal. Olen 170 pikk ja siis oli kaal 53kg . Mu ribid paistsid, puusakondid .
    Ja kõige hullem selle juures, kui ma vaatan tagasi kooliajale . Minus ei olnud grammigi paksust ega ülekaalu . Ma käisin regulaarset trennis ja sel ajal toitumine oligi alati korrigeeritud sest kõike ei saanud lihtsalt osta. Tagant järgi mõeldes , see ei tee mulle enam haiget .. aga kui palju võivad sõnad muuta mõtlemist .. sest ma tõsimeeli mõtlesin et olengi paks ja olengi siga. Kui kerge on inimese psüühika segi ajada.
    Paar aastat tagasi hakkasin saama hormoonravi , mille ajall võtsin 26kg juurde. Ja tead, ma olin õnnelik ! Elus esimest korda ma ei alavääristanud ennast , ma ei mõelnud endast halvasti . Tänaseks päevaks on ravi läbi, 26kg läinud , mu kõhul on mõningased venitusarmid rasedustest ja keisri”põll” aga ma armastan oma keha, ma jumaldan ennast ning üritan samasugust enesearmastust õpetada oma tütardele!

    1. Jane Almers

      24. okt. 2020 at 12:52

      Päris õõvastav on selliseid asju lugeda ja mul siiralt kahju, et oled pidanud sellise teekonna läbi kõndima, aga ka ülihea meel, et tänaseks oled rahu teinud ja tunned ennast oma kehas hästi 💕

  7. Meeli

    24. okt. 2020 at 12:47

    Mina võitlen iseendaga. Ma olin kunagi ülekaaluline aga võtsin alla 22 kilo. Tänaseks kaalun umbes 43 kg kanti. Vahest natuke peale ja vahest alla… Ma ole lühikest kasvu. Vahel vaatan peeglist ja mõtlen et krt pole vigagi, samas hetk hiljem kõnnin peeglist mööda ja mine tabab lihtsalt õõvastus. Ma olen alla võtnud palju ja loomulikult on see jätnud minu nahale teatavad jäljed. Reitel on loevat nahka. Kindlasti ma saaks selle paremaks ka kui viitsisin trenni teha aga ma tõesti ei viitsi. Jep, see on minu oma probleem. Tänu sellele enesevihkamisele tekkis mul buliimia. Millega ma nüüd võitlen. Jälgin toitumiskava ja seni kuni olen kavas on kõik ok. Kui aga tuleb mingi kavaväline toitumine siis oksendan hiljem kõik välja. Mul on mega toetav kaasa kes imetleb ja armastab mind. Kui ma ainult ise ka suudaks seda 😔

    1. Jane Almers

      24. okt. 2020 at 12:54

      See on väga suur võit siin elus, kui sul selline kaaslane on. Palun usu teda ja võibolla oskab ta ehk sulle õpetada ja selgeks teha, kuidas sa saaksid ennast samamoodi vaadata nagu tema seda teeb 💕

Leave a Reply