***

Miks ma olen selline?

Ma käisin mõned nädalad tagasi Viljandis teraapias. Natuke ikka kartsin, aga sellist tavalist ärevust ei olnud, mis on siis, kui pean kuhugi arsti juurde minema. Pigem nagu ootasin seda visiiti.

Ma olen endaga alates septembrist väga pahuksis. Mu meeleolud muutuvad ruttu. Mu mõtted vahetuvad kiiresti. Mul on kohutav stress ja pinged peal. Üks halb uudis teise järel ja lõpuks ei suuda iga päev endale neid positiivseid mõtteid pähe suruda enam.

Teraapia kestis ca 2 tundi, kus ma sain rääkida kõigest, mis mu hingel on. Ma vist sisimas ootasin, et peale seda olen terve inimene ja elan õnnelikult elu lõpuni kuigi mõistusega saan aru, et see on pikk protsess.

Täna on sellest visiidist mõnda aega möödas ja suudan alles nüüd kirjutada. Mul lihtsalt läks aega, et kogu seda asja läbi mõelda.

Ma olen lugenud, kuidas terapeudid ja psühholoogid jne, hakkavad probleeme otsima lapsepõlvest ja bla bla bla. Kusjuures, kui ma terapeudile rääkisin esialgu, mis mured mul on ja milles ma ennast ebakindlana tunnen ning pärast rääkisin oma lapsepõlvest, oma vanematest, õest ja vennast, siis ma taipasin. Ma taipasin, et ma olen selline, sest keskkond minu ümber, kui ma olin laps, oli selline.

Ma olen ise kasvanud laps. Jah, mul oli ema ja kasuisa. Aga ma kasvasin ise. Ma tegin oma koolitööd ise. Peaaegu mitte kunagi ei aidanud mul keegi õppida. Ma tegin seda alati üksinda.

Selle tõttu on mul raske nt Hendrikuga kooliasju õppida. Ma saan sellega hakkama, aga samas tunnen ennast selles ka väga ebakindlana ja kui ebaõnnestun, süüdistan ennast ja teen endale etteheiteid.

Mitte kunagi ei küsinud keegi minult, kuidas mul läheb või kas mul mingeid muresid on. Kõik oletasid, et ma saan hakkama suurepäraselt ja mul pole midagi vaja. Ja siiani oletavad.

Mitte kunagi ei kallistatud mind, ei kaisutatud, ei öeldud, et mind armastatakse või et ma olen vajatud.

Ei, ärge saage valesti aru, ma ei ütle, et mul olid sitad vanemad. Mul oli super lapsepõlv. Lihtsalt…

Okei, las ma toon siia näite, mis terapeut mulle rääkis:

Oli kaks ahvibeebit. Üks oli selline, keda kasvatas automaat. Tal oli kõik olemas – jook, söök, voodi jne. Lihtsalt teda kasvatas masin. Ja oli teine ahvibeebi, keda kasvatas inimene. Ta jagas talle paisid, hellitusi, kaisutas, hoolitses ta eest. Mis te arvate, kumb beebi ära suri lõpuks? Jah, see automaadi beebi.

Mina tunnen ennast just selle ahvibeebina. Mul oli ka katus pea kohal, söök laual, jook ka, puhtad riided, voodi, kus magada. Aga ei midagi enamat. Ja ma ei heida enda vanematele seda ette, sest ka nemad tulid perest, kus oli selline eluviis (?!). Selline see eluke kunagi ju oligi. Oli tabu näidata välja armastust ja tundeid.

Ma olen aastaid üritanud seda mustrit murda. Ma ütlen oma lastele tihti, et nad on kallid, et ma armastan neid, uurin, millest nad mõtlevad jne. Ma tahan olla neile just see ema, keda nad vajavad ja ma ei taha, et nad avastaksid kunagi täiskasvanuna, et ka nemad on need ahvibeebid, kes hoolt ja armastust tunda ei saanud lastena.

Aga… ma tunnen, kuidas minu sees domineerib vahepeal see ema, kes mul oli. Just sellistel hetkedel, mil ma ei saa hakkama. Vot siis ma tunnen, et kõik lähebki samamoodi. Kuigi ma tean, et ma olen juba praegu suutnud seda mustrit niivõrd palju paremaks muuta.

Igatahes on seda üpris keeruline teha. Just seda mustrit murda, milles ise üles kasvasid.

Terapeut soovitas mulle ühte raamatut “Perekonna varjatud seadused”, mis põhimõtteliselt käsitleb suhteid sünnist surmani ja seletab väga hästi ära, miks me oleme sellised nagu oleme ja kuidas oleks targem lihtsalt leppida oma kohaga seal perekonnas, sest nende sidemete läbi lõikamine röövib meilt tohutult elujõudu. Ja ega ma ei üritagi seda teha, aga ma tahan lihtsalt seda mustrit muuta, sest olgugi, et meil oli super lapsepõlv, siis oli seal ikkagu tohutult asju, millest puudust tundsin.

Ja ma ei räägi siin materiaalsetest asjadest.

Lapsena ei osanud nendest asjadest puudust tunda, suht suva oli ja kohati isegi mark, kui mõtlesin, et mu ema peaks mind sõprade ees kallistama vms. Täna on aga asjad vastupidi. Nüüd ma mõistan, et tegelikult on need kallistused ja paitamised ja hellitamised kõige alus.

Et jah, ma sain palju selgust. Ja ma tean, et kõik, mis puudutab lapsi, võtan hästi hinge ja pablan räigelt üle. Ma tean ka seda, et ma ei oska kohustusi jagada ja tahan kõik enda õlgadele võtta. Pärast vingun, miks keegi mind ei aita. Ja… ma pean kõndimas käima. Ja kodust välja minema. Ja inimestega suhtlema. Lapsed ei ole inimesed. Nali. Ma mõtlesin täiskasvanud inimesi.

Järgmisel korral pidime hüpnoosi proovima, et saaksin tagasi minna sellesse aega, kus vanavanaema juures suviti olin. Et teda näha. Sest ta oli lahe ja lõbus ja toppis meid alati pilgeni toitu täis ja olid kui ümar tahes, siis tema meelest oli sul ikka vaja juurde süüa. Ja tema kõrval vaatasin ma Vapraid ja ilusaid. Ja ta oli üks hästi tore naine, kelle seltsis ma tundsin ennast rõõmsana. Ja tema tehtud mannavaht….. Oeh!

Ma vahel soovin, et mu vanavanaema ja vanaisa elaksid siiani, et ka mu lapsed neid näeks ja vastupidi. 🙁

Elu on päris raske kohati, aga see teebki mind tugevamaks. On rohkem jõudu nendele raskustele jalaga tagumikku virutada. 😀

6 kommentaari

  1. P

    12. nov. 2020 at 08:40

    Mulle tundub, et sul vahelduvad need ülihead ja väga pahad perioodid üsna tihti. Kord kirjutad, et kõik on super ja siis tuleb jälle must auk jne. Äkki sa peaksid endale mingi püsivama terapeudi/psühholoogi otsima, kelle juures regulaarselt käia? Ja ma üldse ei mõtle seda kuidagi halvaga. Ma ise ka selline, et kui kõik on hästi, siis mis psühholoogi mul vaja on, kuniks tuleb jälle mingi raskem periood… Äkki selline pidev käimine annaks stabiilsust juurde.

    1. Jane Almers

      12. nov. 2020 at 09:11

      Ma olen sinuga täiesti nõus. Nii ongi. Ja nüüd hakkasingi ju terapeudi juures käima. Ei olnud nii, et ainult korra ja kõik. 😉

  2. Esp

    13. nov. 2020 at 10:03

    Mulle tundub, et see lastesse “külm” suhtumine oli ajastu probleem. See oli koigis peredes mu meelest nii. Miks keegi seda mustrit lohkuda ja muuta ei tahtnud, ei tea. Mina küll tahtsin ja muutsin ka, olles ise tulnud sellisest lapse- ja teismelisepôlvest, oma lapsele tahan pakkuda paremat.

    1. Jane Almers

      13. nov. 2020 at 12:39

      Jaa, ma tegelt mõtlesingi seda, et see oli ajastu probleem ja kui meie väikesed olime, siis nii oligi. Praegu aga on ajad hoopis teised. 😉

  3. reelee

    13. nov. 2020 at 02:34

    Nii hea meel lugeda, et sa ikka võtsid selle aja ja käisid ära.
    Mul sama teema, et nö lapsepõlvetrauma 😀 + pubeka eas kolimine ja pm ilma vanemateta hakkama saamine – on jätnud minusse sellise jälje, mida ma ei osanud ise arvatagi, sest ma ise olen koguaeg mõelnud, et ma elasin selle perioodi väga hästi üle oma elus aga tuleb välja, et mitte :/
    PS! Sa ei pea olema tugev või tubli. Mulle terapeut ütles ükskord, kui seanss lõppes, et olgu ole siis tubli – sai veel sõnasabast kinni ja ütles “tubli” asemel “ole sina ise” 😀
    Ja loomulikult peab olema see miski, mida sa teed endale ja üksi.

    1. Jane Almers

      13. nov. 2020 at 06:12

      Ma ei ütleks, et mul lapsepõlve trauma oli, aga lihtsalt nüüd tean, millest lapsena vajaka jäi 😉

Leave a Reply