***

Me saime beebi ehk kuidas K ilmavalgust nägi

Ma ei ole siia päris pikalt jõudnud miskit kirja panna. Sellel korral on mul ka mõjuv põhjus – käisin vahepeal sünnitamas ja saime beebi.

Leidsin alles täna mahti, et tulla siia ja panna kirja, kuidas 27. september meie jaoks kulges ning kuidas see päev meie jaoks uue tähenduse sai.

Olin selleks päevaks ette valmistunud. Sünnitus toimus esilekutsumisega – olin selles juba poole raseduse pealt kindel, sest teised lapsed on samuti üle kantud. Sisetunne ütles samuti, et ise ma sünnitama ei lähe.

27. septembri öösel kell 4 hakkas mu pea kohutavalt valutama. Ma võtsin kodus päris mitu paracetamoli tabletti ära ja lootsin, et see jube valu jääb järgi. Ma poleks elus ette kujutanud, et lähen sellise peavaluga sünnitama.

Äratuskell helises. Kell oli 7. Närveerisin ja pablasin. Pea endiselt valutas. Nii kohutavalt, et tihkusin lausa nutta. Peavaludega on viimasel ajal mul üldse probleeme. Valutab teine otsas ja rohud lihtsalt ei mõju.

Äratasin üles mehe ja siis lapsed. Panime end valmis, viisime lapsed sõbranna juurde ning sõitsime ise Paidesse. Mida lähemale haiglale jõudsime, seda enam hakkas süda taguma. Haigla parklas mõtlesin, kas võtta natuke aega hingetõmbamiseks või mitte. Ja siis ma mõtlesin – ei, mine astu uksest sisse ja tee asi ära.

Kell 9 pidime haiglas olema, aga jõudsime varem. Registratuuris vormistati mind sünnitusosakonda sisse ning suundusin oma paberitega sinna edasi.

Vahetasin riided. Haigla öösärk ja hommikumantel. Meenus kohe 18. aprill, mil läksin teise sünnituse esilekutsumisele. Mõtisklesin, kuidas seda tegema hakatakse – kas avatakse looteveed? või pannakse tampoon? või antakse tablett?

Võtsime kohe ka perepalati, sest ühispalatis poleks saanud mees juures olla ning oleks pidanud koju tagasi minema. Arstid oleksid kutsunud ta alles siis tagasi, kui läheb asjaks.

Natuke enne kella 11 läksin sünnitustuppa, kus paigaldati mulle tampoon. Autš, kui valus see oli! Selgus, et mul oli ka avatust juba nii 2-3 sõrme jagu. Peale tampooni paigaldamist jäeti mind KTG alla ning endalegi üllatuseks hakkasid kohe ka regulaarsed valud. Kohe sellised valud, mis võtsid uutama, aga hääletult.

Istusin tsipake KTG all ja siis saadeti mind palatisse tagasi.

Kuna mul pea endiselt valutas jubedalt, mõõdeti vererõhku ning selgus, et viimane on jube kõrge. Anti vererõhu tabletti, mis pidi ka peavalu ära võtma.

Suundusime tagasi oma perepalatisse. Läksin pikali. Külili oli kõige parem ja lihtsam olla. Selili olles tundusid tuhud valusamad. Vahepeal oli lausa nii valus, et sain ainult püsti olla. Siis aga läksid valud leebemaks ja ma tõesõna mõtlesin, et täna asjaks ei lähe. Kartsingi seda, et istun seal valudes mitu päeva.

Üks hetk olid valud nii leebed, et sain tunnike lausa magada. Pea aga endiselt valutas. Mulle anti vist kuus tabletti kogu selle aja jooksul ja õnneks sünnituse ajaks sain peavalust lahti.

Kella 16 paiku läksin jälle sünnitustuppa, kontrolliti avatust – 5cm, aga andis veel venitada, nagu arst ütles. Ja siis mõtles arst, et kiirendab protsessi ning avab looteveed. See oli kuidagi nii veider tunne. Ma veel ütlesin arstile, et ei saagi aru, kas lasin end hetkel täis või veed ikka voolavad. 😀 Õnneks toimus see viimane variant.

Kui veed avati, palusin härra kutsuda – magas teine palatis. Arst ütles, et ega kohe sünnitamiseks ei lähe. Pidin veel KTG all istuma. Peale vete avamist läksid valud veel hullemaks, võttis isegi vahepeal häälitsema, aga jällegi – mitte midagi ületamatut. Täiesti ülehingatavad ja talutavad valud.

KTG läbi, saadeti palatisse tagasi. Nii kui ma palatisse jõudsin, tundsin pressi. Ok, kiiresti-kiiresti viidi mind sünnituspalatisse tagasi. Teate, kui kohutav on põhimõtteliselt joosta, kui sa tunned samal ajal, et hakkad kedagi endast välja pressima. Ma saan aru, et pean kiirelt sünnitustuppa saama, sest sünnitegevus on alanud, aga kui arstid sulle ikka ütlevad, et noh liigu kiiremini, aga samal ajal tahab su emakas otsast ära kukkuda, siis on tsipa raske kõndida küll nii kiiresti kui vaja. 😀

Sünnituslaud valmistati ette. Mina olin seni maas, koera asendis. Press tuli jälle, aga ei tohtinud pressida. Kiirelt aidati mind sünnituslauale ning ma ei tea, miks, aga arstid läksid minema. Härra oli mu kõrval ja vaatas seda kõike nii ehmunult pealt.

Üks hetk tuli nii kohutav press peale, et kõht tõmbus nii kokku ja kõhu pealt oli lausa näha lapse kuju… See oli nii jahmatav vaatepilt. Press oli nii tugev, et ma lasin mehel arstid kutsuda. Mees pistis pea ukse vahelt välja, aga keda polnud, olid arstid. Ma karjusin täiest kõrist, et arstid tuleksid, sest tundsin, et K hakkab kohe tulema.

Arstid tulid. Ja mina hakkasin selili pressima. Vahepeal kontrolliti lapse südametööd, mis oli väga hea. Selili pressimisega liikus laps aga nii vähe edasi, et mind keerati külje peale. Külili paar pressi ning tundsin, et K pea väljus minust. Kui pea väljas oli, keerati mind selili ning ma ei jõudnud uuesti pressidagi, kui ta minust täielikult väljas oli.

Kell 17.12 oli meie ilmaime minu kõhul. Mees lõikas läbi nabanööri, mina tihkusin nutta ja sain oma elujõu tagasi. Enne sünnitamist tuhude ajal ning sünnituse vältel pidid arstid mulle ikka mingit kanget asja nina alla toppima – millegipärast kadus vahepeal maailmataju ja viskasin pildi kotti. Imestan, sest väsinud ma ei olnud. Sain korralikult magada. Teise sünnitusega oli see asi, et vajusin kokku või jäin magama, kuna olin 2h ainult puhanud.

Mulle tehti korralikult ilupisteid ning kaotasin palju verd. Meie vägilane kaalus 4,29kg ning oli 53cm pikk. Esimene laps kaalus 3,68kg, teine 3,8kg. Ma tõesti imestasin, et K nii palju kaalus.

Kokkuvõttes ütlen, et see sünnitus oli kõigist kolmest kõige kergem. Ma olin end vaimselt selleks ette valmistanud. Ma ei mõelnud kordagi, et kohe suren nendesse valudesse ära (mida ma esimese ja teise sünnitusega iga valuga mõtlesin).

Arstidega jäin väga rahule – jah, kohati kuulsin neilt väga veidraid ja minu jaoks üleolevaid kommentaare, aga üldiselt tundsin end väga koduselt ja hoituna. Ma teadsin, et olen kindlates kätes!

Esimene päev pidin ainult voodis pikutama, sest suure verekaotuse tõttu oli olemine väga nõrk. Nii kui püsti tõusin, läks silme eest mustaks ja kõrvus hakkas vilisema. Järgmine päev oli juba parem olla.

Tänaseks oleme kodus ja kosume – minul võtab taastumine pikemalt aega, sisikond valutab ja pea annab ka vahel tunda, aga kodus on kõige parem olla. 🙂

9 thoughts on “Me saime beebi ehk kuidas K ilmavalgust nägi”

  1. See presside kinnihoidmine on tõesti jube. Mul tulid pressid kodus keset kööki :). Õnneks elasime haiglast 5min tee kaugusel ja nii ma siis hoidsin neid kinni kuni sünnitustoani. Tallinna auklikud teed ei aidanud sellele muidugi eriti kaasa :D.

  2. Ai kui vahva.
    Kuid millised kommentaare Sa arstide suust kuulsid? Üleolevat ja veidrat suhtumist kardan mina ka. 3ndal esilekutsumiseks aeg…

    1. Hetkel meenub näiteks see, et kui veed katki tehti, palusin mehe kutsuda (millegipärast arvasin, et läheb sünnitamiseks). Üks õdedest või arstidest ütles, et mis mõttes, las mees puhkab, tal vaja see kõige suurem töö ära teha. Ütlesin, et sooviks ikka meest juurde, kui asjaks läheb, vastas, et naistel on need mehed ikka nöörist tõmmata koguaeg.

      Minu jaoks oli see tsipa veider. Ma saan aru, et mehel on ka suur roll sünnitamisel (olla naisele toeks), aga see kommentaar kõlas täpselt nki, nagu mina ei pea midagi tegema – hoian jalgu laiali ja mees teeb ise selle suure töö ära.

      Võib-olla reageerin üle, mine sa tea.

      Teine asi oli see, et peale vete avamist oli mul nii valus püsti tõusta, aga õde tahtis mulle neid võrkpükse jalga panna. Ütlesin siis, et ei saa püsti, kuna parasjagu tuhu ja las läheb üle. Kamandati püsti ja teine õde ütles, et toetuksin mehe peale. Mina aga toetusin esimese õe peale, kes mulle pükse jalga sikutas ja teine õde hakkas siis karjuma, et miks ma õe peale toetun. Öeldi ju, et mehe peale toetuks.

        1. Kuidas kellelegi.. Ma tundsin end ebamugavalt, kui nad nii ütlesid, aga üldiselt olin arstide ja õdedega rahul. 🙂

      1. Oh jummel. Nüüd mõistan. Ja usu, sa ei reageeri üle. Päris karm isegi.

  3. Palju palju õnne, meganunnu vägilane sai!!:))
    Mis kommentaarid need olid arstide poolt? Tundub ausaltöelda väga kohatu neist midagi noore neiu sünnitamise ajal kommenteerida?!? 🤦🏻‍♀️

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga