***

Mask

Ma tegelikult ei tahtnud kirjutada sellest filmist, kuigi alustuseks on see päris hea näide, kuidas me alatihti kanname maski, mis justkui vägisi meie näo külge klammerdub, isegi, kui me seda ei soovi ja selle maski taga oleme me täiesti teistsugused inimesed.

Paraku sotsiaalmeedia mõjubki meile nii. Või vähemalt mulle.

Mind inspireerivad paljud inimesed ning seekord oli selleks üks fännikiri ühele blogijale.

Järjest rohkem näeme me sotsiaalmeedias, kuidas elu on ideaalne, inimesed on nii ilusad ja head, ühtegi viga ega eksimust keegi ei tee, kõik on laitmatu. Kõlab ju ideaalselt? Ja aina vähem näeme me seda päris elu. Päris ilu ja valu inimeste eludes. Üha enam kirjutatakse sellest, kuidas elada ideaalselt, kuidas ennast rohkem armastada, kuidas olla õnnelik, kuid üha vähem loeme me sellest, et on okei tunda negatiivseid tundeid, on okei olla selline nagu oled, on okei öelda, mida mõtled.

Me kardame liiga palju seda, mida teised arvavad.

Kell on 01.45 ja see teema kõnetas mind nii sügavalt, et ma pean selle hingelt ära saama.

Julgen väita, et sotsiaalmeedia mõjutab väga palju minu elu. Kui ma blogima hakkasin, peitus selles see võlu, et ma sain kirjutada seda, mida ma arvan, mida ma asjadest päriselt arvan. Mida aega edasi, seda rohkem hakkasin mõtlema, mõtlema selle üle, kas see või teine inimene peaks minu arvamust õigeks või kas selline mõtisklemine minu kui lapsevanema poolt oleks üldse aktsepteeritav?

Mina, kes ma tihti võitlen selle vastu, kuidas emad on mingitesse kindlatesse raamidesse surutud ja kellele on seatud piirid elamise osas, hakkasin hoolima sellest, kas mina kui ema, tohin ikkagi nii arvata ja öelda.

Jah, ma olen ema, kuid samas olen ma ka inimene ning kas sellepärast pean ma muutma oma arvamusi erinevate asjade osas? “Mõtle, kui su lapsed seda kunagi loevad…” Aga mis siis? Las loevad.

Muidugi, valimatult pole ilus midagi oma sulest välja paisata, kuid minu meelest on see nii elementaarne ja eetiline, et oleme viisakad ja päris kõike ei ütle välja, mida sülg suhu toob. Ei siin ega ka päris elus.

Ka minul lipsab vahel üle huulte asju, mida sealt ei tohiks lipsata. Või tähendab, mis ei ole üldse viisakas, aga ma olen inimene. Selles kirjutamise ja rääkimise erinevus ongi – kirjutades saan ma enne mõelda, mida ütlen. Rääkides mitte alati.

Ma olen ajaga muutunud vaoshoitumaks, kontrollin ennast rohkem, kaotanud endast selle sädeme, mis mind põlevana hoidis, sest mind hirmutab teiste arvamus. Mind hirmutab see ideaalsus, mida iga päev sotsiaalmeedias kohtan.

Me suudame ilma silma pilgutamata öelda üksteisele väga ilusaid asju siin, kuid päris elus naeratame, räägime juttu, aga need ilusad sõnad on pigem sotsiaalmeedia jaoks.

Me suudame ilma silma pilgutamata öelda üksteisele väga inetuid asju siin, kuid päris elus lihtsalt üksteisest mööda kõndida. Võib-olla ka tervitada. Võib-olla ka naeratada. Väikesest viisakusest. Kuid inetud sõnad jäävad pigem sotsiaalmeediasse.

Miks? Miks me oleme sotsiaalmeedias julgemad kui päriselt?

Julgen väita, et siin on meil, enamustel, mingi mask näo ees, mille taha üritame end varjata. Me kõik tahame näida õnnelike ja ideaalsetena. Ma ei kahtle, et paljud ka seda päriselt on, kuid ma ei kahtle ka selles, et paljudel on elus ka mitte ideaalseid perioode. Jah, paljud ei taha neid jagada, aga minu meelest just võiks.

Ma ei tea, miks ma ennast kirjutades tagasi hoian ja ei suuda oma mõtteid ilma filtrita teiega jagada. Jah, üks asi on see, et mul on hirm teiste arvamuse ees, kuid ma ju saan mõistusega aru, et sotsiaalmeedia on ainult üks teiselpool ekraani olev keskkond. Ekraan on väga tugev kaitsekiht, mis lahutab mind inimestest, kes mulle alati head ei soovi.

Muidugi, arvamused ei saagi alati haakuda ning alati on inimesi, kes arvavad teistmoodi, kes ei nõustu, kes sind ei salli, kes sind lausa vihkavad, kuid pannes käest ära ekraani, saad sa ise kontrollida, mida sa tahad tunda ja mida mitte. Paraku laseme me enda sisse väga palju seda mõju, mida sotsiaalmeedia meile pakub. Eelkõige negatiivset mõju.

Ja kui keegi üritab sind lohutada ja öelda sulle, et ära mõtle sellele, ole üle, see on ainult üks kommentaar maailmas, mis ei ole üldse nii päris, siis on seda meeletult raske teha. Isegi, kui seda ütleb sulle kõige tähtsam inimene – näiteks sinu elukaaslane. Mis paneb mind mõtlema sellele, et miks suudavad mind mõjutada kellegi võhivõõra sõnad rohkem kui minu enda armastatud inimese omad?

Sotsiaalmeedia on ilus koht. Just eelkõige selle tõttu, et see annab sulle võimaluse suhelda inimestega, kellega ei saa võib-olla tihti kokku, kes elavad sinust kaugel ja jagada oma elu tähtsamaid ning rõõmsamaid hetki nendega, kellel ei ole võimalik lähedalt sellest kõigest osa saada.

Ma tuletan endale alatihti meelde, et see on lihtsalt üks koht teiselpool ekraani, kuhu on kokku kogunenud väga palju inimesi, väga paljude arvamuste ja maskidega. Kõik, mida sa loed ja näed, ei pruugi alati nii olla.

Ja kuigi ma loen vahel, kuidas inimesed mõtisklevad selle üle, miks on nii raske olla “mina ise” või “ole lihtsalt sina, mis seal keerulist on”, siis tegelikult on küll, sest sotsiaalmeedias on ühiskond surutud mingitesse kindlatesse raamidesse ning olles selle massi sees pidevalt, on üsna raske jääda iseendaks. Isegi minul.

Ole rohkem sina ise, näidake rohkem enda isiksust, ärge kartke jagada ka oma elu mitte just nii ilusaid hetki, julge olla sina, võta mask maha! Siirus, reaalsus ja kõik see, mis ühes inimeses päriselt peidus on, läheb teistele alati südamesse ja poeb naha vahele.

Sa ei pruugi olla täiuslik või kõik ei pruugi alati sinuga nõustuda, aga ära muutu iial massiks. Iga inimene on eriline just sellisena nagu ta on.

Muidugi, see teema ei ole nii must-valge vaid omab erinevaid pooli ja selle üle saab lõputult arutleda.

Mind tohutult inspireeris see kiri, lihtsad sõnad, võõralt inimeselt ja isegi mitte mulle suunatud. Ja mind tohutult inspireerivad inimesed, kes ei oma kahte elu. Isikupära on ainulaadsus!

Ok, kell on 02.35 ja keegi ropsib teises toas.. Time to go!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga