Mõtlesin siin nädalale punkti panna väheke positiivsema noodiga ja tunnistada ühte suurt probleemi, mis meie ühiskonnas hästi aktuaalne on ja probleemi tunnistamine on ju juba pool võitu.

Nimelt olen ma kade.

Ma olen kade naabri Martini peale, kellel on sama suur kõht, nagu minul ja ta pole isegi rase, aga sellest olenemata astub ta enesekindla sammuga ühest päevast teise. Ja ma ei ironiseeri ega mõtle seda läbi sarkasmi vaid tõesõna, ma olen kade sellise enesekindluse üle.

Veel olin ma siin üks päev kade Marianni peale, kui nägin, et ta on oma pisikese armsa beebi kätte saanud ja soovisin, et märts-aprill rutem tuleks, kuigi ma tean juba ette ära, et kui sünnitama lähen, olen kade igaühe peale teist, kes ei pea parasjagu endast kedagi välja pressima.

Ma olen kade oma armsa sugulase peale, kellel on meeletult hea juuksekasv, aga see on pigem positiivne kadedus, sest mul ei ole tahtmist meisterdada valmis tema sarnast voodoo-nukku, kellel iga õhtu suurest kadedusest juukseid maha nüsida.

Ma olen kade oma kasside peale, sest nad ainult söövad, kergendavad ihu ja magavad. Kes ei tahaks sellist elu elada, eks.

Ma olen kade… Pekki, rohkem ei leidnud kedagi ega midagi, mille üle kade olla, aga põhiline on see, et ma sain selle endast välja ja tunnen, kuidas vaimselt juba paranen. Ma soovitan kõigil, keda vähegi torgib teiste elu või välimus, sama teha – tunnistada probleemi. Ma ei oska anda nõu, kuidas sellega tegeleda, aga näiteks jagada mõne sõbraga. Miks mitte? Jagatud mure on pool murest või kuidas seda öeldigi. 🙂