***

Kuidas mul läheb?

Kui sellele lühidalt ja otse vastata, siis täitsa okeilt ma usun. Võib vast isegi öelda, et kulgen mööda mõnusat ja rahuliku rada ning kõik on selline tšill.

Ma olen siin oma vaimse poole pealt üsna vaikne olnud ja ega sellel mingit erilist põhjust ei olegi. Lihtsalt olen taibanud, et mida rohkem ma annan, seda tühjemaks ma ise vajun lõpuks. Ehk siis, kuskilt tuleb see piir ikka panna, palju endast ära anda – täpselt nii palju, et ei tunneks ennast kuidagi poolikuna, sest neid inimesi, kes minust midagi vajavad, on niigi üsna mitu. 🙂

Kuidas mul läinud siis on? Kui mööda seda pikemat rada minna, siis olen võtnud antidepressante juba kolm kuud. Mingi aeg suurendas arst doosi, sest ma tundsin, et seda on vaja. Enne pidasime muidugi nõu, kuidas ma ennast tunnen, millised on mõtted ja kuidas mul üleüldiselt läinud on.

Ravi kestabki kokku umbes 8-12 kuud minu puhul ja tegelikult on antidepressandid aidanud mind sellest sügavamast august välja. Mul on jälle tahe teha erinevaid asju, käia väljas, mu peas keerlevad miljonid ideed ja üldse siuke… vaba ja tšill olek on – millegipärast ei põe, st on, mis on ja tuleb, mis tuleb. Kõik, mida kontrollida ei saa, ei ela mu hinges.

Põhimõtteliselt olen hakanud uuesti elama ja avastama ning tundma rõõmu iseendast, teistest ja kõigest, mis mu ümber on.

Ma tean, et paljud ei poolda antidepressante erinevatel põhjustel, aga minu jaoks oli see ainus väljapääs. Ma olin omadega nii plindris ja lihtsalt… väga raske oli selgelt midagi üldse vaadata. Veel rohkem ajas segadusse see, kui ma kuskil oma murest kirjutasin, soovitasid kõik erinevaid ravivõimalusi, aga samal ajal tegi keegi teine neid ravivõimalusi maha ja kui sa oled mustas augus ning sulle antakse nõu, aga samas öeldakse, et see on halb nõu, siis niigi segaduses olles võib lõpuks kogu asjast korralik kaos tekkida. 😀

Nii ma siis lihtsalt pidasin nõu oma ala spetsialistiga ja jäin iseendale kindlaks.

Niigi, mina, kes ma suurt midagi elus ei kahetse (v.a teistele liiga tegemist), maadlen siiani sellega, et lasin üsna mitu aastat oma elust raisku, sest proovisin ilma ravimiteta hakkama saada või jätsin kuuri lihtsalt poolikuks, sest “mul täna on hea olla, ma enam ei vaja neid”.

Ma mäletan, et mingi aeg ma olin hästi rõõmus ja paari päeva pärast oli mul lihtsalt üks halb päev. Ma olin kurb ja ei viitsinud midagi teha. Mõtlesin, et nojah, nii kauaks seda rõõmu, jälle on see asi tagasi. Nagu ma millegipärast mõtlesin, et kurbus ja negatiivsed tunded on halb. Ja siis ma masetsesin sellepärast, et jälle mind see negatiivsus tabas. Mõtlesin, mis mul viga on?

Tegelikult on okei see, et kõik päevad ei olegi vennad. Jah, kui sa ikka väga sageli tunned meeletut kurbust ja negatiivsust, siia on midagi pahasti, aga vahel on see kõik täiesti normaalne. Ma eitasin nii palju negatiivseid emotsioone. Ma ei lubanud neid endale. See tundus vale. Mul on ju kõik olemas, miks ma siis tunnen, et täna olen kurb?

Täna ma enam nii ei mõtle. Kui ma tunnen, et olen väsinud, puhkan. Kui tunnen, et täna ei ole nii jutukas ja tahaks rohkem endas olla, siis olen. Kõik tunded on okeid.

Oleme majas elanud ka nüüd juba aasta aega ja tegelikult on see nii palju (vabadust) juurde andnud mu hingele. Mul on ikka nii hea meel, et unistus nõnda täitus ja lapsed on ka palju rõõmsamad ja vabamad, kui nad korteris olid.

Mul on ka tuleviku jaoks mõned plaanid paika pandud, aga sellest räägin ehk mõni teine kord. Tulevikus.

Aga üldiselt naudime suve, käime, teeme, möllame ja proovime siin kaoses kuidagi hakkama saada. 😅 Kõik lapsed on kodused ja suvevaheaeg täie hooga peal.

See väike puhkus Geiduga andis ka vaimselt kuidagi nii palju juurde. Mõtlesime, et peaks lapaehoidja palkama, et saaks rohkem lubada sellist kodust ära olemist. Kodus istudes lähedki hulluks. 😅

Ma loodan, et teil on ka kõik hästi läinud ja naudite suve. Ja kui ei olegi kõik hästi läinud, siis kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks eks! ❤

1 thought on “Kuidas mul läheb?”

  1. Jaa, kindlasti soovitan Teil lapsehoidja palgata. Ma olin oravrattas niimoodi aastaid ka. Nüüd kui laste isaga enam koos ei ela ja hoiame lapsi vaheldumisi. Mina alaliselt. Kuigi käin nüüd täiskohaga tööl lisaks, siiski on nii hea mürast lõõgastuda. Sellist elu järjepidevalt elada nüüd teist aastat… küll ka antikate toel ja muud mured ka, aga siiski kui võrdlen neid eluperioode… tunnen inimlikumalt end. Nii et hädavajalik, kuidas küll hoidjata mõistuse juures püsinud olete 🤪 Hea Teie perele kui ka paarisuhtele. 🙂 Päikest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga