***

Kuidas ma selle kõigega hakkama saan?*

Minult küsitakse palju, kuidas ma kõige sellega hakkama saan – suur majapidamine, neli last, lemmikloomad, mina ise, blogi, sotsiaalmeedia… Seda nimekirja võib vist lõpmatuseni täiendada, mille kõigega mul on vaja hakkama saada. Üks ja lihtne vastus sellele oleks, et ega mul suurt muud võimalust ju ei olegi, peab lihtsalt hakkama saama, aga teate ju küll, see vana hea blogijaveri minus tahab ikka natuke rohkem sellel teemal mõtiskleda.

Alustame sellest, et ega jah, ma ei kujutanud kunagi ette, et ma üldse oma elu jooksul sellises “olukorras” olen. Minu unistus oli ikka kaks last – eeldatavalt siis poiss ja tüdruk, koerake, väike maja ja äkki mees ka. Aga ei ole hullu – mu unistust lihtsalt natuke duubeldati ja lisati veel kaks kassi ja jänes ka hulka. Mida rohkem, seda uhkem! 😀

Ma ikka kipun selle üle nalja heitma, kui hull see eluke selle kõigega on ja kui hulluks ma peast kõige sellega läinud olen ja.. no eks ta ju tõsi ole ka, aga ma tihti unustan kõik need plussid, mis tegelikult on neljale lapsele emaks olemisega kaasnenud. Ma arvan, et üksinda ei suutnud ma ka korraga nii palju asju ära teha, kui täna suudan ma seda nelja lapsega.

Kindasti olen ma vaimselt palju tugevam inimene ja minus on tärganud emotsioonid ja iseloomujooned, mida ma enne lapsi ei arvanudki, et minus peidus on. Ma olin enne lapsi täiesti teine inimene – võibolla oli asi selles, et ma olin siis 17 ja nüüd 10 aastat arenenud hoogsasti ning ilma lasteta oleks ma ka muutunud, kes teab.

Muidugi ma ei tee seda kõike üksinda – mind on õnnistatud suurepärase meesolendiga, kes ka kõike neid asju teeb, mida mina. Kuna ta hetkel veel kodune ka on, siis on mul palju palju kergem.

Me oleme majapidamistööd ja lastega seotud asjad ära jaganud ja vahel teeme nii, et kes parasjagu viitsib, see teeb. Kunagi, kui ma blogis kirjutasin, et ma ei viitsi süüa teha ja meelsasti teeb seda hoopis Geit, ahhetasid ja ohhetasid inimesed ennast ribadeks. Et kuidas ikka vaene mees peab köögis vaaritama, samal ajal, kui naine jalad seinal puhkab. Söögi tegemine ju olla ikka naiste asi – ei, ei ole. Ma oskan süüa teha – võibolla mitte kõige paremini, aga ellu jäämiseks vajamineva toidu oskan valmis teha, lihtsalt see ei ole minu teema. Ma ei viitsi seal pliidi ees seista ja vaaritada. Ma ei viitsi isegi mitte väga mõelda, mida süüa teha ja kui Geit viitsib ja tahab, miks ta ei võiks seda siis ise teha?

Nädala menüüd me eriliselt ette ei planeeri, iga päev jooksvalt vaatame, mille isu on, et ei oleks pärast seda olukorda, kus toit jääb kappi seisma ja tuleb ära visata. Kunagi viskasime me väääga palju toitu ära ja mul ei ole üldse häbi seda täna tunnistada, sest praegu on olukord palju parem – pigem on meil kapis vähe toitu kui rohkem. Ostame sügavkülma erinevaid asju, mida tihti sööme – kana, hakkliha, köögiviljad, sealiha jne ja siis kiiresti riknevaid asju vaatame jooksvalt ning ka poeskäigud teeb enamasti Geit.

Täpselt samamoodi oleme me jaganud näiteks Hendriku õppimise ära. Selle nipi tegelikult sain ma oma terapeudilt ja ma ise ei olnud sellele isegi mõelnud – et miks peab ainult ema lapsega kooliasju õppima? Ma ei tea, aga ma arvasin koguaeg, et see on ka emade asi. Kuidagi tekkisid süümekad, kui ütlen, et näe, õpi oma issiga, mina täna sinuga ei õpi. Ma ei tea, ma ei oska seletada. Nüüd me aga teeme nii, et need ained, milles ma ennast kindlana tunnen ja oskan seletada, õpin mina koos Hendrikuga ja need ained, kus mul süütenöör seletamiseks liiga lühike on, teeb Geit temaga ära. Ja see on ideaalne, sest minu närv ei ole enam nii krussis – seega on kõik osapooled rahul. 😀

Eks see lapsevanemaks olemine on raske. Meeletult. Eriti, kui sul on palju lapsi. Neli last ühel 27-aastasel naisel ei ole just tavaline nähtus. Vähemalt mitte minu tutvusringkonnas. Alati, kui kuskil on teemaks see, kellel mitu last on, ma tahaks valetada ja öelda, et keskmiselt kaks, sest enamustel nii ongi – kaks või kolm, aga kui ma ütlen, et mul on neli, siis… kui pilgud oleks põhjatud rahapanged. 😀

Ma ei saa kogu au endale ka tegelikult võtta ja Geidule jagada. Suuremad poisid on juba nii suured, et nad abistavad mind väga palju ja ilma nendeta oleks palju keerulisem, ma usun. Seega siit jälle nipp, kuidas laste kasvatamist kergemaks muuta – tehke alguses kaks, oodake kolm aastat ja tehke veel, siis on need suuremad teil kõiges abiks. 😀 Juhul muidugi, kui te tahate rohkem lapsi.

Aga on aegu, kus ma ei saa hakkama. Absoluutselt ei saa. Kõik läheb jumala pekki. Kas ma rikun oma lapse ära? Kas ma teen vale valiku? Kas ta saab tulevikus ise hakkama? Kas temast kasvab vähemalt norm inimene? Noh, sellele ma oskan kohe silma pilgutamata ka vastata, et normid inimesed neist kasvavad, aga ma tahaks, et nad oleks ikka natuke rohkemat kui lihtsalt toredad. Tegelikult piisab sellest, kui nad jagaks samu põhimõtteid nagu mina – et nad oleksid lahked ja abivalmis, kaitseks endast nõrgemaid, ei teeks teistele vaimselt kui ka füüsiliselt haiget ja elaksid oma elu enda mitte teiste järgi. Ma usun, et kasvades koos oma õe ja vendadega kasvavad neist ka kuidagi empaatilisemad ja hoolivamad inimesed. Vähemalt ma loodan sellele. 🙂

Täitsa tore on mõelda, et oleme suurpere ja minu meelest see eluke on ka palju värvikam ja lõbusam sellise kambaga koos elades. Alati on midagi teha, kunagi ei ole igav ja mis veel tähtis – mitte keegi meist ei tunne ennast kunagi üksinda (v.a mina oma mustematel päevadel). Ja ma kõlan nüüd isekalt võibolla, aga mulle meeldib mõte sellest, et mul on mu elupäevade lõpuni vähemalt neli inimest kõrval, kellele ma saan alati loota ja kes on mul 100% olemas. Ma olen rikas!

Siia lõppu olekski paslik ehk teile põgusalt rääkida Fazeri Kodusaia heategevuskampaaniast, mis toimub mai kuu vältel (4.05-31.05) üle terve Eesti.

Koroona ei anna armu ja laastab kõike julmalt. Ta on mõjutanud paljude sissetulekuid – ka suurperede omasid. Olles ise suurpere, siis ma tean, millised on kulutused ja ka meid on koroona selles osas väga palju mõjutanud. Koolid jagavad küll toidupakke lastele, aga meie ei ole seni neid vastu võtnud, sest nii halb seis meil ka ei ole ja ehk kulub see ära kellelegi, kelle seis on veel hullem. Tuttavate pealt olen aga näinud, et kooliti on need toidupakid nii erinevad ja juba peale vaadates saad aru, et selle paki sisu ei kata küll lapse lõunasöögivajadust ära, millest on tegelikult nii kahju, et meil tänases maailmas üldse on selline murekoht.

Kodusaia kampaania aitabki koguda annetusi suurperedele, kes peavad seisma silmitsi koroonakriisist tingitud väljakutsetega. Kodusaia toodete ostmisega saavad kõik kampaanias kaasa lüüa, sest iga ostetud Kodusaia müügist annetab Fazer ühe sendi Eesti Lasterikaste Perede Liidule ehk siis suunatakse kogutud summa perede suurenenud toidukorvi kulude leevendamiseks.

Rohkem kampaaniainfot: https://www.fazer.ee/kodusaikampaania/

Seega, minge kõik saia ostma!

*Postitus on valminud koostöös Fazeriga

Share this:

4 kommentaari

  1. Merrr

    9. mai 2021 at 08:22

    Mina ise olen kasvanud nö üksik lapsena aga alati soovisin,et oleks õdesid vendi . Ja igal võimalusel pagesin linnast maale ,et sugulastega olla kuna jõle igav oli ikka üksi korteris konutada . Puhtalt selle pealt sooviks ise ka ikka rohkem lapsi ,et lõbusam oleks ka lastel 😃 Ja just ka see ,et tugi ja üksteise toetus oleks olemas lastel suuremal moel. Alles hiljuti nägin ka ,et tuli selline äge kampaania fazeril ja eile kohe ostsin ka nende saia ,õnneks see meie pere lemmikute seas ka 🙂

  2. Jana

    10. mai 2021 at 06:23

    Ma saan mai lõpus 29 aastaseks ja mul 6 aastane poeg. Mina jällegist nii rahul et neid vaid üks on ja pole rohkem lapsi saanud!
    Aga kõik ongi erinevad ja teie perele palju jõudu! 🙂

  3. Analiis

    10. mai 2021 at 12:13

    Tavaliselt olen põgusalt lugenud Teie blogi, aga täna hakkasin lugema ja ei saa mainimata jätta, et olen ise samuti 27-aastane ja nelja lapse ema. Meie peres kasvab 3 tüdrukut ja üks poiss. Kõige suurem laps on 6-aastane ja kõige väiksem 1.5 asstane. Lisaks on veel kaks kassi, koer ja üks jänkuke. Iga päev on omamoodi väljakutse ja toime tulla nelja erineve väikese karakteriga on paras pähkel, aga peab hakkama saana. Kui emme ja issi jõud ühendavad kodutöödega, siis on koos veedetud aeg väga tore ja kõigil hea olla. Muidugi on hetki, kus mõtlen, et on raske, aga kuna meie peres kasvab üks armas tüdruk, kellel sügavpuue (haiguse tagajärjel on paremal jalal hävinenud kasvusooned ja jalg ei kasva, lisaks lühikesesoole sündroom) , siis mõtlen, et kui tema on nii tubli ja saab kõigega hakkama, siis mina ei saa kurta. Alati kui mul on tuju kehv, siis ta suudab teha mingi väikese armsa žesti või nalja ja ongi muremõtted läinud. Iga päev on seiklus ja tore on omada suurt pere. Suur suur kummardus sulle, et suudad tulla toime lisaks neljale lapsele veel sotsiaalmeedia ja blogimisega. Soovin edu Teie perele ja kõike paremat. 😊🙂

    1. Jane Almers

      10. mai 2021 at 12:38

      Aitäh sulle ❤

Leave a Reply