***

Kui peale sünnitust ei tule tuge sealt, kust seda kõige rohkem oodata loodad

Need inimesed, kes on Facebookis mul isiklikus sõbralistis teavad, et sain eelmisel kolmapäeval tädiks. Minu õde sünnitas oma esimese lapse. Üllatus oli suur, kui vanematega teada saime, et ta lapseootel on ning eks peas keerles erinevaid muremõtteid, aga kõik laabus lõpuks hästi.

Täna on ta ühe vahva beebipoisi ema ning kosub siiani Pärnu haiglas.

Mina sünnitasin samuti Pärnu haiglas oma esimese lapse ja on siiani meeles, kui ebameeldivalt mind koheldi peale sünnitust. Võib-olla kõik muu on ähmane, aga ei unusta iial sõnu, mis mulle öeldi, kui olin last piisavalt vähe rinnaga toitnud peale sünnitamist, st, et lasin tal magada, kui ta seda tahtis ja kui nõudis rinda, andsin. Kuna laps võttis kaalust alla (mis on ilmselt esimestel päevadel normaalne, aga tol ajal justkui mitte), küsiti minult: “Kas sa tahad, et su laps ära sureks?”

Need on sõnad, mida ma vist iial ei unusta, sest peale neid sõnu hoidsin last nii tihti rinnal, kui sain ja suutsin. Ma olin saanud esimest korda emaks, mulle ei näidatud, kuidas rinda anda, ei antud nõu. Mäletan, kuidas hiljem lihtsalt nutsin. Ma olin nii meeleheitel ja stressis. Kartsin sõna otseses mõttes, et mu laps surebki ära. Täna, tagant järgi mõeldes, tean, et olin naiivne ja paanitsesin üle.

Reedel juhtus midagi väga ebameeldivat. Ema helistas mulle ja rääkis, kuidas üks valvearst (hiljem selgus, et tegemist ämmaemandaga) sõna otseses mõttes õde halvasti kohtleb. Õiendab, tänitab, möliseb ja justkui ka mõnitaks.

Õel muutus laps kollaseks ning teda oli vaja valguse all hoida. Reedel käis ema õde vaatamas ning seesama arst teatas emale, et too peab haiglasse jääma last vaatama. Mina ei saanudki aru, miks õde ei ole seda pädev tegema. Sai kõigega kenasti hakkama. Muidugi alguses ongi raske ja keeruline, eriti veel, kui oled esimest korda emaks saanud ja ei tea kõike.

Enne oma esimest last olin täiesti lastevõõras inimene. Ma ei kujutanud ealeski ette, kuidas hakkan kunagi emaks ja oma lastega läbi saama. Kui esimene laps ära sündis, tuli kõik väga loomulikult – sülle võtmine, pepu pesemine jne. Need olid asjad, mida enne sünnitust kõige rohkem kartsin. Mõnel inimesel tulevad need tegevused loomulikult, mõni peab harjutama ja vajab juhendamist. Mis selles veidrat on, kui oled äsja saanud oma esimese lapse?

Selle asemel, et õde toetada, teda juhendada ja õpetada, kuulutati reedel seal paanika-jaanika välja – õde ei saa lapse kasvatamisega hakkama ja talle on vaja kindlasti tugiisikut, kes 24/7 lapse kõrval on. No tule taevas appi!?

Reedel toimuski sündmuste tipp – ema teatas arstile, et temal ei ole võimalik haiglasse jääda, kuna on tõbine ja vererõhk laes. Arst ütles, et ei ole üldse midagi hullu, kui ema tõbine on, selles ei näe keegi probleemi. Ema aga ütles, et õde saab ise suurepäraselt lapse jälgimisega hakkama ning tema tuleb haiglasse tagasi pühapäeval ja on terve päeva õega seal. Too arst teatas rangelt: “Mis te pühapäeval siia otsite? Siis on ju juba liiga hilja!” Ei olnud ema ainus ja arvan, et ei ole ka mina, kui ütlen, et siit võib midagi väga ebameeldivat välja lugeda. Laps on kollane, teda on vaja lampide all hoida ning jälgida ja arst teatab, et pühapäeval pole vaja emal sinna ronida, sest siis on juba liiga hilja. Mille jaoks?

Ema läks sealt haiglast murekoormaga koju. Pidasime pika vestluse maha, mille käigus selgus, et seesamune arst on terve see aeg õega väga ebameeldivalt käitunud, kui on tema vahetus olnud.

Näiteks süüdistati mu õde selles, et ta annab beebile poemahla juua, kuigi tal ei olnud isegi mingit mahlapakki palatis. Keegi oli kaevanud ja õde sai vastu pead. Hiljem teatas arst, et valesüüdistus ja eksiti. Normaalne!

Veel lajatas arst õele: “Sa oled siin juba kolm päeva olnud! Sa peaksid juba kodus olema ju!” Vihjates sellele, kui saamatu üks ema ikka olla võib.

Järgmine asi, mida arst õele ütles, oli see, et kuna laps kollane on, võib tekkida tal mingisugune ajukahjustus. Kammoon! Viskad sellise väite õhku, aga isegi ei seleta lahti, missugune ajukahjustus, miks ja kuidas see avaldub?

Ema ütles, et kui ta seal oli, nuttis õde lohutamatult. Ta oli nii stressis ja pinges. Ta ei julenud palatist isegi välja minna ja midagi küsida, sest kartis seda arsti.

Kui ma seda kõike kuulsin, käis mul peas plõks ära. Meenusid kõik need korrad, mil arstid või valveõed on minuga ebameeldivalt käitunud ja olen lasknud neil lihtsalt seda teha. Ma pole elus vastu hakanud. Olen lasknud endale halvasti öelda, olen lasknud enda peale karjuda.

Too hetk ma teadsin, et pean midagi tegema. Helistasin Pärnu haigla registratuuri, küsisin sünnitusjärgse osakonna numbrit ja helistasin sinna. Kirjeldasin arsti, kes õega ebameeldivalt oli käitunud ning uurisin tema nime. Minu üllatuseks osati öelda arsti eesnimi, kuid mitte perekonnanime. Võib-olla ei osatud perekonnanime öelda sellepärast, kuna mainisin, et soovin selle arsti kohta kaebust haigla juhatajale esitada. Lubati uurida ja mõne aja pärast tagasi helistada.

Kuigi ma selles kahtlesin, siis helistatigi! Ja see sama arst, kes oli väga väga ebameeldiv. Nime sain teada ja meie jutt jätkus. Minu esimene küsimus talle oli see, et kuidas üks ämmaemand saab ühe äsjasünnitanud naisega nii ebameeldivalt käituda? Kas haigla ei ole koht, kus ema võib oodata tuge, nõuandeid, lahendusi ja juhendamist? Ema, kes on sünnitanud äsja oma esimese lapse? Jah, mõni ongi oskamatum kui teine ja vajab rohkem õpetamist ja juhendamist. Mõni ema vajabki mitut korda näitamist ja üle rääkimist.

Olenemata sellest, et olin vihane ja oleks tahtnud seda ämmaemandat raputada, suutsin jääda viisakaks ja ei tõstnud oma hääletooni.

Peale pikka vestlust selgus ja ämmaemand ka tunnistas, et ta ongi otsekohene ja ebameeldiv inimene. Ta tunnistas, et võis tõesti endast väga ebameeldiva mulje jätta. Mul tekib küsimus – kui sa oled ebameeldiv ja täpselt nii otsekohene, et ei suuda inimesega positiivselt suhelda, miks sa seal töötad?

Lisasin ka seda, et ma täitsa mõistan, et neil on iga päev oskamatud esimesed emad seal ja võib-olla tõesti on tal närvid läbi, aga võiks end ju kokku võtta. Tegelikult ei ole see amet see, kus ennast korraks kokku võtta. Kui sa oled valinud endale ameti, kus puutud kokku beebidega ja emadega, siis on iseenesest mõistetav, et sa oled toetav, positiivne ja sõbralik.

Naine peaks peale sünnitust tundma tuge, positiivsust, nägema, et tema jaoks ollakse olemas ja tundma, et ta julgeb arstide poole pöörduda. Mu õde istus oma palatis, ei julenud midagi kellegilt küsida, sest kartis vastu päid ja jalgu saada. Kartis, et tema peale hakatakse röökima ja teda mõnitama. Mitte ükski ema ei peaks peale sünnitust tundma hirmu.

Pole ka mõni ime, et esimest korda emaks saanud naine oskamatu on. Kogu see stress ja pinge, mida taoline käitumine tekitab, jätab mingi jälje. Kui sulle ikka antakse märku, et sa oled saamatu ja ei saa lapsega hakkama, siis hakkad sa seda ise ka uskuma ja mõtledki, et ei saagi hakkama.

Muidugi, ma ei väida, et arstid peaksid just emaks saanud naisi kätel kandma, jalamassaaži tegema või kokteile ette serveerima. Absoluutselt mitte! Aga väidan, et natuke tuge, paar sõbralikku pilku ja mõned toetavad sõnad ei võta vast ühelgi arstil tükki küljest.

Arst lubas õe ees vabandada ning edaspidi püüdis olla meeldivam inimene.

Samuti oli arst helistanud õhtul minu emale ning teatanud, et tal on kahju, kui jättis ebameeldiva mulje. Ta ei pidavat saama rahus õhtul magamagi minna. Ju siis tegi midagi ikkagi valesti.

Minu postituse põhipoint on see, et ärge olge vait! Kui te tunnete, et teile tehakse haiglas liiga, vahet pole, kas oled äsja sünnitanud või mõnel muul põhjusel viibid seal, astuge enda eest välja või tehke seda nende eest, kes ise ei julge ennast kehtestada. Inimesed teevad teistele inimestele tihtipeale liiga. Inimesed unustavad tihti, millise ameti nad endale valinud on. Ja võib-olla oligi arstil paha päev või eraelus juhtus midagi halba, kes teab, aga siis võta endale vaba hetk, päev või nädal ning parane. Kui sul ei ole võimalik seda vaba hetke, päeva või nädalat võtta, ei tähenda see seda, et peaksid oma negatiivsuse patsiendi peal välja elama.

Mina sünnitasin Paides ja ei saanud rohkem rahul ollagi. Muidugi tuli arstidelt kommentaare, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, aga üldine personal oli väga toetav ja mõnus. Kui arstide vahetused lõppesid, tuldi kõike head soovima ja teatati, et nad nüüd lähevad koju. Vahepeal tuldi küsima, kas vajan midagi.

Sünnitus ja sellele järgnev aeg peaks olema midagi, mida naine meenutab tagasivaadates mõnus muie näol ja on veendunud, et need hetked olid ühed värskemad ja ilusamad tema elus. Vähemalt mina arvan nii.

12 thoughts on “Kui peale sünnitust ei tule tuge sealt, kust seda kõige rohkem oodata loodad”

  1. Mina sünnitasin soomes haiglas oma esimese lapse, seega kusagil mujal pole kogemust olnud ja üldse pole ma kunagi haiglas veetnud ööd enne lapse saamist. Mina võin jagada ainult positiivseid muljeid. Arstid olid vahetustega seal, hommikul oli üks, päeval teine ja õhtu/öö oli kolmas. Minu laps sündis kollasena, ja põhjuseks oli see, kuna lootevesi tuli 24h enne lapse sündi ära ja see põhjustas seda. Mulle kunagi ei öeldud, et lapsel midagi juhtuda võiks. Igatahes, meie eest hoolitseti koguaeg, kuna ma olin esimest korda emaks saanud, siis muretseti minu eest palju, lapse eest ja et meil kõik oleks suurepärane ja mugav. Sain olla üksi palatis, kõike õpetati, aidati ja näidati kui vaja. Esimene vann toimus ka haiglas, et näidata kuidas asi käib, kuidas kõrvu ja naba puhastada, silmade pesu jms. Söök oli supper, saime hommikul 8 aeg siis 11:30, siis kell 14, siis 18 aeg ja veel kell 20 oli ka midagi. Saime ise minna võtta kõike mida soovisime ja nii palju kui soovisime. Mingi aeg ma ei jõudnud sööma, kuna laps tahtis just siis süüa ja arst käis ütlemas söögitädidele, et ärge võtke sööki ära , et see palat pole veel saanud tulla, et tuleb hiljem. Kui mul midagi teha oli vaja, vaadati last üleüldse mul oli nii hea seal, et aeg läks nagu lennates. Oli näha kui sõbralikud inimesed on ja kui palju nad hoolivad ja muretsevad ja aitavad. Tavaliselt öeldakse et kui ära sünnitad, siis enam niipea sünnitada ei soovi aga mul polnud hetkeksi seda mõtet peale sünnitust. Kurb kui eestis osades haiglates ei pakuta nii palju tuge, hoolt ja abi värsketele vanematele .

  2. Sünnitasin paides aastal 2014.
    Kõik olid sõbralikud ja viisakad . Aitasid kui vaja . Ja sain ka paar negatiivset kogemust aga ei pööranud sellele tähelepanu kuna minu enda ämmaemand võttis ka sünnituse vastu ja käis meil iga päev külas seni kuni koju saime ja ta ütles kohe et ma ei teeks negatiivsest kommentaarist välja , et ta teab ja jälgib ise meid seega ärgu ma muretsegu 🙂

  3. Haha…vana “hea” pärnu haigla.
    Ma läksin sünnitama oma esimest ja olin kokku 11 päeva. Nägin vist terve osakonna personali ära ja sealt vaid 2-3 olid toredad
    Ja siis kui olin 11 päeva seal nutnud ja imetanud end ogaraks (sest keisriga hilinebki piima teke ja ka minu laps kaotas kaalu) ja nutnud bilirubiini näidu ja sinise lambi aparaadi juures, ja kui olin nutnud siis kui poiss minema viidi ja toodi tagasi südamemonitoriga mis tuksus nii et terve koridor kõlas(et värske ema jumala eeat magada ei saaks) ja pidin valvama oma lapse pulssi, südame tööd, pidim valvama et lampide all lapsel silmaklapid ära ei tuleks..siis viimasel.päeval.pakuti enne lahkumist, et ehk soovite psühholoogiga rääkida!

  4. Sada korda sada nõus: ei tohi vait olla ja lasta kellelgi enda või oma lähedaste peal end välja elada! Tubli, et lahedaste eest välja astusid.

  5. Sünnitasin ka esimese lapse pärnus. See oli õudne. Olin 18 aastane ja ka väga jube mälestus. Olin seal öösel üksi ja palusin arsti enda juurde, sain sõimata, et nemad tahavad telekat vaadata. Öösel palatis tahtsin last voodist võtta ja kui püsti tõusin jooksis meeletu kogus verd põrandale. Voodinaaber kutsus ämmaka, see sõimas näo täis, et nii tühise asja pärast tülitan, et küll keegi ära koristab. Oligi see loik seal hommikuni. Hommikul tuli uus arst ja läks paanikasse, kiirelt tehti mulle mingid süstid, sest päris hull kogus verd oli välja jooksnud. Oh, jube seda kõike meenutada. Käituti nagu kaltsuga. 8 aastat ei suutnud mõeldagi uue lapse peale. Teised sünnitasin viljandis ja ülisuper haigla.

  6. Ei oska kommenteerida. N-ö sünnitasin Pärnu haiglas selle aasta märtsis (keiser) . Olin haiglas kokku 5 päeva. Pluss alguses intensiivis. Mul olid kõik väga toredad ämmakad. Eriti see kes mind intensiivis toetas ja aitas. Kui tema vahetus oli siis ta tuli alati ka niisama palatisse ja küsis kas kõik on korras. Kui laps nuttis tuli vaatama ..muidugi. vedas vb et mu palat oli nende valvelaua vastas. Aga oli veel toredaid. Üks oli ebameeldiv, vb see sama, aga temaga puutusin õnneks vähe kokku.

  7. Eks selliseod olukordi tuleb lahendada kohe ja otse! Minu jaoks veidi veider, et värske ,aga siiski juba ema, ei seisnud enda ega oma lapse heaolu eest. Ja siis lõpuks läbi mitme kanali ämmakaga räägitud sai. Veidi imelik ka, et sinu ema nähes oma last murelikuna (värske emana, kiusatunu jne) ei jäänud haiglasse teda toetama?! Ma arvan, et selline tugi oleks su õele ära kulunud seal! Saan aru, et lapse isa väga ei osale protsessis ja seda enam on iga lisatugi vajalik. Ja just selline tugi “olen kohal, lohutan, abistan ja toetan” mitte selline, kus helistatakse ja tehakse arstile vaid märkus. Alati võimalusel lahendage asju otse ja koheselt! Kohe tuleb kisa tõsta ja mitte ainult ähvardada vaid reaalne kaebus esitada!

  8. Ohjaa, mul tuleb järgmise aasta alguses minna Tartus teist korda sünnitama ja olen pärast esimest kogemust ka selle võrra targem, et ei eelda, et sünnitusosakonnas kuidagi erilisem ja lahkem õhkkond oleks. Nende jaoks vist töö ikkagi sama vana igapäevane konveiertöö – jälle üks sünnitaja, jälle üks oskamatu värske ema. Minu õnnetuseks olen ka ise meditsiinitöötaja, mida mulle ka siis esimesel sünnitusel ette heideti, et kuidas ma siis ei tea, kuidas imetada, millal küsida rpa-d ja mida üldse lapsega siis kohe peale hakata. Tol korral olin ka nii šokis lihtsalt personali käitumisest, et ei taibanud muud teha kui nutta, selle asemel, et mainida, et minu patsiendid on keskmiselt umbes 60-70aastat vanemad, kui üks vastsündinu 🙂
    Aga kurb tõesti, sellised asjad ja ebaviisakad inimesed jäävad eluks ajaks meelde. Teise lapsega loodan vähemalt rohkem enda eest seista, ja kui kõik ok, siis neid kolme pikka päeva haiglas olla ei taha.

  9. Te saate seda, mida väärite. Kui olete ise head inimesed, näete te kõiges head, järelikult on teil vaja endaga tööd teha.

  10. Sünnitasin eelmisel aastal Paides oma esimese lapse. Ainuke ebameeldivus selle kolme päeva jooksul oli üks valvearst, kes tuli ja käratas mulle, et mida sa sünnitasid sellest lapsest, kui imetamisega hakkama ei saa, ainult sellepärast, et julgesin öösel kell 2 minna abi küsima, sest ma lihtsalt ei saanud last rinnale, ta jäi alati enne magama, kui korralikult rinnale ta sain, lisaks sellele oli ennast ebamugav liigutada, sest sünnitusest oli möödas ainult üks päev ja ma olin pärast seda päris katki. Muidugi selle peale käratasin talle vastu, samal ajal viibates käega ukse poole, et uks on seal. Tundsin end abituna ja üksi aga pusisin ise edasi, kuni lapse ikkagi sööma sain ja siis läksin magama tagasi, kui pisikesel kõht täis oli.

  11. Niigi mures ja lootusetus seisundis patsiendi halvasti kohtlemine ja süüdistamine peaks olema lausa kriminaalkuritegu. See on kirjeldamatult vastik ja lootusetu tunne, kui sa siiralt vajad ja loodad abile, aga saad selle asemel sõimu ja süüdistamist. Eesti tervishoiusüsteemi viga on tohutu õdede puudus, mis omakorda võimaldab töötada nendel ametitel pehmelt öeldes vastikute isikuomadustega inimestel.

Vasta Tera-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga