Sõitsime täna maale- Pärnu ligidale Kihlepasse. Algselt olid mul muud plaanid, aga need jäid vaid plaanideks. Taaskord kriban ma telefoniga. Kell on 03:01 ja ma olen jälle unetu. Selja taga on võimas Eurovision ja rõõmsad muljed- tuleb see, mis tulema peab. 

Ma olen unetu ja ootan hommikut. Leban pehme ja paksu teki all ning vaatan aknast välja. Ümberringi on kõik nii rahulik, et lausa häirib. Häirivalt rahulik. Siin on maja ja ümberringi puhas loodus. Mitte ühtegi teist hingelist. Linnulaul ja päike. Roheline muru ja vaikus. Mis saaks veel parem olla? 

Siin on lausa nii vaikne, et ei saa magama jäädagi. Uni lihtsalt ei tule ja see on minu puhul nii ebaloogiline. Ma armastan ju vaikust ja luksus oleks sellises vaikuses magada. Pea on igasuguseid mõtteid täis. Ennem ma lihtsalt viskasin end rohelise muru peale pikali ja lasin päikesel endalr pika pai teha. Ei tahakski enam linnaelu juurde naasta. Ilmselt on see paratamatu.. kahjuks. 

Kodust välja minnes mõtlesin, et saab jälle pildistada kaameraga, aga kui päriselt pildistamiseks läks, sain aru, et olin unustanud mälukaardi koju. See oli nii suur pettumus ja mitte esimest korda.