Kolmapäeval oli nii ilus ilm ja kuna öö lubas ka kuiv tulla, mõtlesime, et läheks telkima. Geit tegi ettepaneku minna siia mõne km kaugusele järve äärde, aga ütlesin, et siis on suurem võimalus õhtuks ikka alla anda ja koju tulla, seega valisime minu sihtkoha: Matsimäe karjäär.

Enne tšekkasime RMK lehelt üle, kas grillida võib ja kui saime rohelise tule, hakkasime asju pakkima. Täiesti spontaanselt kutsusin ühe tuttava kaasa, keda tol päeval muideks esimest korda elus kohtasin, eelnevalt olime ainult Facebookis suhelnud.

Ma vist pakkisin sinna terve elamise kokku – täispumbatav madrats, telk, voodiriided meile ja lastele ja veel lisaks mõned asjad, kui äkki peaks külm hakkama, hulgaliselt vahetusriideid lastele ja endale võtsin ka, aga mille suutsin alles järgmise päeva hommikul autost üles leida, sest seal oli kokkuvõttes niiiii palju asju. Veel panin kaasa söögitarbeid ja ostsime kaks kotti toidukraami. Ahjaa, koera pakkisime ka kaasa.

Matsimäel on lihtsalt nii mõnus olla. See ilus loodus, rahu, vaikus ja vesi… Ideaalne koht, kus oma akusid laadida. Ausalt. Seal pole isegi tahtmist nutiseadmes passida. Vahel ikka käisin, aga üldiselt lihtsalt nautisime ümbrust ja seltskonda.

Lastel oli väga lõbus, kuigi neil pidi ikka korralikult silma peal hoidma, sest seal on üks kõrge serv, mida millegipärast piiratud ei ole, aga võiks, sest nagu aru olen saanud, käivad seal paljud peredega ja teadagi on ju lapsed sellised aktivistid, keda võid palju tahes jälgida, aga mõned on kohe õnnetusemagnetid. Õnneks Hendrik ja Raimond tajuvad ohte hästi ja väga ei kipu kuskil turnima või ronima. Aga on ka erandeid. Lisaks see trepp, mis sealt grillimiskohast alla karjääri juurde viib on ikka korralikult lagunenud, seega minu lapsed otsustasid ülevalt suvist liugu lasta, et alla saada. Oh neid püksiperseid hiljem. 😀

Õhtul liitusid meiega mu vend ja tema pere. Ja nende hiigelsuur koer, kellel meie koeraga just kõige paremad läbisaamised ei ole, seega nad õhtu otsa jaurasid ja maurasid seal. Vahel said täitsa kenasti oldud, vahel oli vaja üksteise kallal nokkida.

Umbes südaöö paiku läksin ma suuremate poistega telki ära ja panin nad magama. Kristofer tudus vankris sellel ajal. Nende laste magamapanekuga on juba nii, et on oht endal ka magama jääda. 😀 Nii juhtus ka minuga. 😀

Üks hetk ärkasin aga üles ning viisin ka Krissu telki ära.

Teised olid endiselt üleval, lõkke ääres, lõkerdasid naerda ja ajasid juttu.

Üks hetk aga sai nende energiavarud ka otsa ja iga roju kobis oma telki, peale minu. Mul und ei olnud. Istusin lõkke ääres ja valvasin kuni see ära kustub. Seejärel nautisin lihtsalt seda varahommikust vaikust. Umbes kell 4.30 tundsin, et peaks ka väikese uinaku tegema. Telgis olles kuulasin ümbrust.

Linnulaul. Üks lind siristas, vaikus, kaugusest siristati vastu. Vaikus. Esimene lind jälle siristas. Ja nii nad seal suhtlesid.

Telgis magamine kolme lapse, mehe ja koeraga oli muidugi omaette tsirkus. Meil Kristoferiga oli veel kõik ok, aga Hendrik ja Raimond sõna otseses mõttes aelesid Geidu peal ja ega mul kahju ka ei olnud. Raimond magas üks hetk Geidu kaela peal täpselt nii nagu istuks kukil tal. Hendrik oli üldse peaaegu madratsi all poole kehaga. Ja koer, jalgadel viiner, nagu ta on, oli end Geidu tagumiku alla kerra tõmmanud. 😀

Ütleme nii, et ma oleks võinud sinna mitmeks päevaks jääda, aga ilma laste ja loomadeta. Laste ja loomadega ei saa maksimaalselt nautida, sest ühel hetkel on vaja lapsi taga ajada, teisel loomi lahutada… Keegi tahab koguaeg juua või süüa või ennast lõkke ääres põlema panna või liivaste jalgadega telgis möllata või midaiganes, mis nõuab jälle ringi jebimist. Selline tavaline lastega elu, eks. 😀

Keegi instagramis küsis, kas öökraadid juba lubavad telkida. Noo.. kui mitte nüüd, siis millal? Ma vaatasin ilmateadet ja seda vihma tuleb ikka nüüd päris mitu päeva + juba on juuli, kauaks seda suve veel on?  Öösel pidin lastel riideid vähemaks lausa võtma, sest palaaav oli.. Ma ise ka higistasin räigelt, kuigi ma olin lühkade ja t-särgiga ning peal tavaline tekk.