Aeg on halastamatu. Ma võin seda lõpmatuseni korrutada, sest tean, et hindan aega kõrgelt ega võta seda nii iseenesestmõistetavana nagu meil oleks seda küll ja veel. 

Ma ei mäleta suurt midagi Hendriku sünnist. Kahjuks või õnneks. Esimest sellepärast, et sünnitamine ei ole just kõige meeldivam kogemus elus, nagu te teate.

Küll ma aga mäletan seda, mis peale sünnitust oli – mina lamasin sünnitusvoodil, mind õmmeldi ja samal ajal nautisin seda vaatepilti, mis eemalt mulle vastu vaatas. Geit istus toolil, esimest korda poeg süles ja lihtsalt imetles teda. Tal vist isegi läksin mina meelest. Ta oli lihtsalt nii lummatud. Ja mina ka.

Me saime esimest korda lapsevanemateks. Me saime endale pisikese inimese, kes oli nüüd meie maailmanaba, meie tähtsaim vara, keegi, kelle eest pidime kogu südamega hoolitsema ja teda kaitsma. Keegi, kelle eest me mõlemad täielikult vastutasime. Või noh, teeme seda siiani, hihi. 🤭

Kuigi kõik muu esimese sünnitusega on meelest läinud, siis see tunne, kui saad esimest korda lapsevanemaks, ei unune ilmselt kunagi. 

Hendrik on hästi tubli ja tragi poiss ning ma muutun härdaks, kui mõtlen sellele, et septembris alustab ta juba kooliteed. Kuhu sa ruttad, mu armas pesamuna?

Hendrik on mulle palju uut õpetanud. Ta õpetas mind hoolitsema kellegi teise eest peale iseenda, ta õpetas mulle vastutust ja kohusetunnet (seda omasin ma ka enne emaks saamist, aga laps õpetab neid kahte veel intensiivsemalt), ta õpetas mulle oma tundeid näitama ja neid kasutama. Ma olin enne emaks saamist üsna külm ja kalk inimene.

Hendrik õpetas mulle kõik emaks olemise põhitõed ja pani alguse meie pisikesele perekonnale.

Mitte alati ei ole temaga kerge olnud, kuid koos me kasvame ja areneme iga päev, et vigadest õppida, elu avastda ja uusi väljakutseid vastu võtta.

Ma mäletan, et Hendrik oli üsna armukade, kui meie perega liitus Raimond ning pidime temaga väga palju tööd tegema, et ta sellest tundest positiivselt välja tuleks, kuid tänaseks on see emotsioon temast pühitud ja ta naudib oma vendade seltskonda väga.

Hendrik on iseloomult tagasihoidlik, arg ja mitte mingil juhul ei taha oma mugavustsoonist välja astuda – nagu emme. Ta on küll hea suhtleja, aga tal läheb aega kohanemiseks ning kui ta on end lõpuks sisse seadnud ja tunneb ennast nugavalt, suudab ta olla väga elav ja lõbus laps.

Ta ei arva kunagi kellestki halvasti. Ta hoolib väga palju, kuigi seda väga välja ei näita. Ta võtab asju kergesti hinge ja võib südamepõhjani solvuda iga pisiasja peale, väga emotsionaalne ent tugev inimene – jällegi nagu emme.

Palju õnne, mu armas seitsmene pesamuna! Ma ei jõua ära oodata juba uusi väljakutseid ja seiklusi, mis meid uuel kooliteel ees ootavad. ❤️